Cabin Fever on tuntud kui Eli Rothi (kelle on oma tiiva alla võtnud Quentin Tarantino) debüütteos režissöörina ning on minu jaoks kui üks neist "nii halb, et ta on hea" filmidest. Tegemist ühe pealtnäha tavalise horrorkomöödiana, nagu Hollywoodile kombeks. Mida rohkem aga filmil minuteid tiksub, seda kaugemana sellest asi tundub.
Algus on selline tüüpiline õuduka klišee, kus teatud grupp inimesi satub teatud põhjustel enam-vähem inimvõõrasse kohta. Selles filmis oli tegemist viie just kooli lõpetanud noorega, kes saabuvad kolkaküla külje all asuvasse metsamajakesse, et siis ohtra alkoholiga tervist parandada, kuid siis aga pääseb möllama lihasööjabakter. Tegelased alustasid samuti stereotüüpidena: veidike ülbemavõitu paarike, siis selline veidike wussim paarike ning lõpuks üks kõvahäälne tolgus. Kusagil tee peal lõpu poole aga rollid muutusid ning asi oli heas mõttes segamini nagu teismelise tuba. Lisaks peategelastele ei puudunud ka tüüpilised hillbillystunud ignorantidest lõunaosariiklased, mis filmi lõpus samuti humoorikalt pea peale suudeti keerata.
Filmis mässati sellisel õhulisemal tasandil ka inimpsühholoogiaga, nagu näiteks stseen, kus tüüp tüdrukul, kelle järgi ta enne totaalselt kiimas oli, labidaga näo sisse lööb. Iroonilisel kombel ei olnud aga effekt üldsegi mitte õudne, vaid tõi muigegi suule, erit kuna hakkasin kohe paralleele "Tulnukaga" tõmbama ja meenus kuidas Valdis labidaga pähe sai. Kokkuvõttes võib öelda, et nalja, verd ja soolikaid nabaauguni. 7/10
Vot mis juhtub, kui käsi tüdruku püksi pista.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar