kolmapäev, 24. oktoober 2012

Prometheus (2012)


Prometheus on visuaalselt kirgas ja kergelt "spooky" filmike. Meeldis, et Ridley Scott on tagasi oma kosmosetapjate elukate juures kui oma laste hälli kõrval, vaikselt, nii tasahilju seda kiigutamas ja siis juba tugevamate tõugetega. Mõistagi meeldivad Ridleyle naisprotagonistid rohkem kui mehed. Kas võib olla ka, et Ridley Scott mockib vaikselt James Cameroni ja tema Avatari (not sure yet, but would b laughable tho)? Sama laafabl, kui see South Parki clip temast - vajuta siia, et seda nüüd näha. Tegelased on naljakavõitu, eriti robocop David, Guypearceilike näojoontega vanamees ja neeger nimega Janek. Janek eelkõige seetõttu, et tal nii uhke nimi on ja ta esitab ajaloo ühe võimsama pickup-line'i, nii et kõigile meesvaatajatele edastaks väikse hoiatuse - siiit saab te uus kohtinguelu alguse!!! Arvestades filmile hoogu sisse lükkavat sündmust võiks selle Promiitiuse asemel ümber nimetada k täitsa Promilliuseks, vaadake film läbi ja kohe olete muga nõus.hihii hih All the jokes aside, tegu oli kaasahaarava thrilleriga, mis ei jäta külmaks nagu õlu päikese käes hoida.

Aga lugu siis sellest, kuidas teadlased lähevad aastal 2091 mingile salapärasele planeedile, et sealt leida inimkonda puudutavatele küsimustele vastuseid ja olla tunnistajaks ajaloo sünnile. Kõik ei lähe päris täpselt nagu planeeritud ja nõnda juhtub, et Kaks eksponatsiooni eestvedajat, kellest üks paistab tulevat Myth Bustersi saatest:) (see naisolevus noh, dõaa!), suudavad tekitada peadmurdva kaose, seda üheskoos totaka robotiga, mainimata veel ka pruunikat poissi Janekit ning Charlize "lumekuninganna n shi" Theronei. Film oli hoogurebiv ja tundeküllane, kuigi liiga palju karjumist oli, a esitluslaadilt 8/10.

 Kerge uriinibriifing ...

 Kõik on skeptilised, kas tegu on päris uriiniga või on seal hoopis midagi muud?!

 Bioloog hammustab keelde

 Toimub helgemate peade põtkumine

 Väike lõõtspillide ühingu tribuut Janeki poolt..

Ja Charleze Therone on hämmingus, kas Janek mängis pilli täitsa ise või toimus see kõik maki pealt?!

Diskokuul hajutab masterplaani. TSKI VIDEO k DAVIDI KOHTA - klicK!!

Mõnes asjakohasemad memekad ka siia:


GO WATCH THIS! NOW! OR GET IT FROM HERE!

esmaspäev, 22. oktoober 2012

Black Swan (2010)




Mulle meeldib viimasel ajal pilk peal hoida blogi statistikal, eriti aga otsisõnadel, mida kasutades meie blogini jõutakse. Muidugi on osad neist kõige tüüpilisemad filmipealkirjad (miskipärast on V for Vendetta siiamaani tabeli tipus selles osas), aga samuti on ka esindatud sellised tervislikud sõnjad ja väljendid nagu "peenised,y" "rinnad," "paljad tissid," "paljas naine, "munandid" ja "dyanne thorne." Kõik perverdid, kes on lootnud siit blogist leida pilte Dyanne Thorne'i paljastest tissidest, siis teil on vedanud, sest Natsi-Ilsa seiklustest oleme juttu teinud küll. Kuidas aga seondub eelnev tekst sellise filmiga nagu Black Swan? No eks ikka selle tõttu, et filmis figureerisid sellised neiud nagu Natalie Portman ja Mila Kunis, kes ühes stseenis end pesuväele võtavad ja lesbiseksi harrastavad. Paljaid tisse kahjuks ei näe, aga olge hooleta, sest vähemalt näete kuidas Natalie Portman tervelt kahes stseenis käsikiimleb (või vähemalt üritab). Lisaks ajab Vincent Cassel ühel hetkel Nataliele käe püksi ning teisel hetkel kepib Mila Kunist kuskil laua peal. Kokkuvõtvalt oli kõne all olev film haprast balletineiust esimese tunni aja jooksul üliigav, sealt edasi aga muutus pingelisemaks. Meeldisid viited minu lemmikfilmile Perfect Blue (Aronofsky olevat lausa uuslavastuse õigused endale kaubelnud, et ühte stseeni järgi teha) ning muidugi eelnimetatud seksikad neiud.


Vot nii, nüüd peaks olema pervertidele piisavalt võtmesõnu, et blogi rohkem hitte saaks! Fappity-fap-fap. 6/10

reede, 19. oktoober 2012

Rise of the Planet of the Apes (2011)



 Rise of the Planet of the Apes oli päris normaalne film ühekordseks õhtuseks arvutist vaatamiseks. Tegemist on põhimõtteliselt eellooga kunagisele Ahvide Planeedi filmile, teate küll, see kus Marky Mark mängis. Õnneks on aga see film siin tunduvalt põnevam kui too eelnimetatu. Lugu lihtne, ent piisavalt paeluv - James Franco tegelane töötab laboris alzheimeri ja muude ajutõvede ravimi kallal (tagamõtteks ravida enda mäluvaest isa), mida katsetatakse ahvide peal, kelle aju ravimi tõttu areneb kohutava kiirusega. Põgenenud märatseva ahvi tõttu pannakse aga kogu turg kinni ning väikese emata ahvipoja (kelle nimeks saab Caesar) avastanud doktor viib viimase endale koju hoiule. Aja jooksul avastab ta, et tolle ahvi intelligents on kõrgel tasemel ning muudkui tõuseb. Muidugi jääb aga ahv ühel hetkel ühiskonnale jalgu ning peale seda kui ta vihahoos naabrimehe sõrme küljest naksab, visatakse ta ahvide vanglasse, või noh, varjupaika, kus töötab ka Draco Malfoy (seitse aastat võlurite koolis ning ikkagi koristad pärast ahvisitta, tough luck). Kuna aga tark ahv on tark, siis otsustab Caesar, et aeg on uttu tõmmata ning hakkab planeerima põgenemisplaani. Järgneb hunnik põnevust, tobedust, ahvimärulit ning muidugi ka imal lõpp. Ahjaa, mingi hetk hakkab ringi liikuma mingi viirus, mis inimesi tapma hakkab (sellele vihjatakse), ent mis ahvid puutumatuna hoiavad. Suhteliselt etteaimatav film, kuid suudab päris hästi meelt lahutada.7/10



neljapäev, 18. oktoober 2012

The Cabin in the Woods (2011)


The Cabin in the Woods oli päris mõnus film, mis võttis stereotüüpse õudusfilmi stsenaariumi ning paiskas tolle pea peale, paljastades klišeede sündide tagamaid. Oleks raske ainult ühe või isegi kahe käe peal kokku lugeda kordasid, mil inimesed on olnud tunnistajateks õudukatele, kus kamp peolembeseid hilisteismelisi või täisealiseid noori inimesi kogunevad üksikusse metsamajakesse keset suurt tundmatust ning seejärel lisatakse võrrandisse nn. "muutuja", olgu selleks siis kas vaikne maskiga mõrvar või kari zombisid, kes kambaliikmeid ükshaaval kogusummast maha liitma hakkab. Nii on ka sel korral - käputäis noori tudengeid satub (nagu ka pealkiri vihjab) majakesse metsa keskel, segades oma tegevusega zombiperekonna und. Imelikul kombel muutub majakesse saabumisel ka noorte käitumine, olles ligilähedane tavalistele traditsioonidele. Huvitava aspektina aga ilmneb, et kogu nende tegevust kontrollib üks suur maa-alune ettevõte, kelle ülesandeks ongi sedalaadi stsenaariumite kokkupanek, et läbi selle noorte ohvrite elud ohverduseks tuua, et omakorda päästa maailm. Tänu sellele keksele ideele mõjuvad kulunud ideed värskena ning samuti aitab kaasa ka humoorikas stsenaarium ja mõnusad näitlejatööd. Lisaks on filmis tohutul hulgal viiteid erinevatele õudusfilmidele ja -mängudele. Kuigi lõpplahendus ei olnud nii äge kui ta olnuks võinud olla, siis piisavalt ägeda idee pärast kõlbab vaadata küll. 8/10



teisipäev, 16. oktoober 2012

Shrek Forever After (2010)



Kunagiste armastatud lastefilmide ning nende järgede vaatamine täiskasvanueas ei ole just kõige produktiivsem tegevus, sest ainus mis sellest sünnib, on kurbus ning segadus, sest kunagistest humoorikatest ja lõbusatest seiklustest on saanud nüüdseks vaid huumorivaesed haledad varjud. Sellisel viisil avastasin enda jaoks näiteks selle, et riiulis asetseva Madagaskari DVD plaati saaks väga edukalt kasutada näiteks õlleklaasialusena, sest film selle peal on suht mannetu rämps. Aga kuidas on Dreamworksi ühe teise teada ja tuntud filmiseeriaga, mis oli omal ajal tohutul populaarne ja naerupisaraid tekitav? Shreki esimesi seiklusi pole enam pikalt julenud uuesti läbi vaadata, paariaastatagused kogemused kolmanda osaga aga suuremat ohumärki ei tekitanud, seega kui telekasse ilmus sookolli neljas osa Shrek Forever After, otsustasin ta ära vaadata. Ja kas sa näe - film oli täielik pask. Esimese osa kurjast sookollist on saanud pererutiini käes vaevlev roheline klomp, kes tahab kasvõi korra kunagisi hiilgeaegu tagasi. Seda võimaldab talle väike Rumpelstiltskin, kelle kavatsused on aga kurja tagamõttega. Nii satubki Shrek minevikku, kus teda tegelikult ei eksisteeri. Nüüd peab ta aga kõik sõbrad uuesti tagasi võitma ning Fiona uuesti endasse armuma panna, enne kui on liiga hilja. Lugu on üpriski lihtsakoeline ning tänu sellele ka üpriski rumal - räägi mitu korda sa tahad, aga miski takistab Shrekil kolmekümnendat korda aru saamast, et selle reaalsuse Fiona ei ole temaga abielus, ent ikka üritab Shrek igal kohtumiskorral talle nende lastest või muust säärasest rääkida. Lõpplahendus - kuigi vägagi läbinähtav ning juba siis tobedalt mõjuv - on alla igasugust arvestust. Ei olnud siin mingit nalja, ei mingit isikupära, kõik see onasendatu klišeedega ning selle pruuni ollusega, mida keskmine talumees võib südamerahuga kutsuda sõnnikuks. 2/10


reede, 5. oktoober 2012

Iron Sky (2012)


Ülelahenaabrite poolt kokku klopsitud Iron Sky premise on huvitav - aastal 1945, nähes et asjad veavad siiski viltu, põgenevad natsid kuu peale ning nüüd ootavad parimat aega, et kunagine planeet lõplikult vallutada. Natside kuubaasi avastavad kaks astro/kosmonauti, kes kuu peale maanduvad (miks, ei tea). Üks neist tapetakse, teine eskorditakse aga baasi. Peale seda kui ellujäänul kiiver peast tõmmatakse avastavad natsid, et nende vang on mustanahaline. Imelikul kombel on paljud vägagi üllatunud ning okei, osad on tõesti ainult elu kuu peal näinud ning maa asjadest midagi ei tea, aga kui niinimetatud Maa ekspert samuti kohkub musta meest nähes, siis tekib küsimusi küll. Peaks ju neegrite kontseptsioon ka natsidele tuttav olema, mitte ainult ei olnud vastava rassi esindajad olemas Euroopas, vaid käisid natsid ise ju ka Aafrkas müdistamas. Kui seal ühtegi neegrit silma ei hakanud, siis on küll imelik. Ja kuna kuu peal oli ka vanemaid härrasid, prouasid, siis poleks raske olnud neil nähtust kinnitada, et "see on ju neeger, meil omal ajal oli neid Maa peal külluses!" Kuid minnes edasi - lugu iseenesest ei ole midagi huvitavat ning kui üle saada idee totrusest, siis lisaks kuunatsidele ei paku film midagi muud - üritatakse nalja visata Sarah Palini üle, kellest siin saanud Ameerika president, üritatakse teha torkeid maailmapoliitika pihta, ent kõik naljad on juba aastate jooksul ära leierdatud ning ainult harva suudab film mõjuda värskena. Näitlejatööd on sellised enam-vähem, pildikvaliteet oli aga kena, seega vähemalt oli silmal ilus vaadata. Muusika oli hea ning  üks väga hea Põhja-Korea nali oli ka. 5/10