teisipäev, 30. juuni 2009

Jason and the Argonauts (1963)

Jason and the Argonauts on mõnus 60ndate seiklusfilm, mis ei jäta ilmselt külmaks ka Vana-Kreeka mütoloogia- ja ajaloohuvilisi. Film, mis kasutab stop-motion efekte paremini, kui mõni tänapäeval vändatud film arvutianimatsioone. Filmi vastu tekkis mul huvi, kui kunagi sain selle movie score'i endale, sämplisin sealt biidimaterjali ka kohe, ülivõimas muusika mängib taustaks, Bernard Herrmann ikkagi raisk. Filmi üks meeldejäävamaid repliike Jasonilt oleks - "The fewer who go, the less can get caught. Now what's the fewest you can think of?" Ja Zeusilt üks meeldejäävamaid oli - "You really must learn to win without cheating... or to at least lose gracefully."

Loost nii palju, et peategelane Jason(Todd Armstrong) saab jumalatelt ülesandeks püüda kinni kuldne villak ja ta peab selleks teise maailmaotsa minema. Jason ajab kokku kamba vägilasi ja asutaksegi teele. Tee peal tuleb võidelda lugematute vastastega. Seiklus saab väga põnev ning kogemusrikas olema.
Nagu eelpool juba mainitud sai, siis filmimuusika on viimase peal. Stop-motion jättis ka hea mulje ning näitlejatööd olid mõnusad, lisaks see maastik ja kaameranurgad. Minu silmis on see vaieldamatult "oma aja" kindel kassahitt ja suursugusus kinolinal. Vähem juttu, rohkem pilte. 8/10

Keskel karvase rinnaga vägilane Herakles(Nigel Green).

Zeus(Niall MacGinnis) ja Hera(Honor Blackman) mängimas süütukest lauamängu Jasoni eluga.

On's see lambavill?! Ei ei ei, see on hoopis THA kuldne villak!

Oi bläää, aluspesu paistab. wet panties! WET PANTIES!! x)

In Love, yo!
Magic Powers..healin' n shit. Medea (Nancy Kovack)

Jason kirelõõmas või noh löömahoos pigem. xD

Talos katsub pulssi. LOL

"Kill them all!!!"

Thank you Jesus.. oh I mean Neptunus! Thanks for holding the rocks apart!

Ma lihtsalt ei saanud Heraklese mõjuvõimsaid grimasse tähelepanuta jätta.

Ja lõpuks ka tiitelleht ehk title screen.

reede, 26. juuni 2009

Boss Nigger (1975)

BOSS NIGGER on Jack Arnoldi lavastatud film, aga millele pani käe alla peategelane ehk staar Boss (Fred Williamson) ise, kirjutates ning kaasprodutseerides tervenisti selle blaxploitationi teose. Soundtrack oli ülimõnus, 70ndate souli- ja funki-hõnguline. Heliefektid olid kahjuks haledad, eriti kui keegi valust oigas, siis oli aru saada, et tüüp hingab mikrisse stuudios kuskil ja see oigamine on palju valjem, kui ta muidu näiteks räägiks vms. xD. Huumorit jagub. Rassistlikke nalju leidub ka pea igal nurgal, eriti priceless on see, kui peategelased linna ratsutavad ja näha valge linnarahva näoilmeid. Kuna filmis eriti seksi ja vägivalda ei leidu, suht verevaene värk, siis peab tõesti huumori ja 70ndate vaimustusest filmi lihtsalt sujuvalt läbi vaatama. Mõnus dialoog oli ühe valge naise, kooliõpetajanna Miss Pruitti(Barbara Leigh) ja Bossi vahel, kui mustamehesse armunu tahtis, et mees ta kaasa võtaks kui kõik jamad läbi saavad, siis Boss andis väga konkreetselt korvi talle:
"thanks school teacher but a black man's got enough problems without a white woman following him around" ROFLMAO!

Lugu kahest mustanahalisest pearahakütist, ühel nimeks Boss ja teisel Amos (D'Urville Martin), kes ratsutavad väikelinna, et leida tagaotsitavast kurikael Jed Clayton (William Smith), avastades, et linnas šeriff puudub ja nemad paistavad ainsate tõsiste relvakangelastena teiste seas välja, siis otsustavad nad valgenahkse linnapea üle kavaldada ja soovitud ametiposti asuda. Amosest saab Bossi abišeriff, kes kõiki rassiste ja (black-law seadusevastaseid) korrarikkujaid trellide taha paneb. Kuna Boss ja Amos on tapnud 3 Jed Claytoni meest, siis on ilmne, et Jed otsib kätte maksu ja ratsutab oma poistega linna, kuna tüübid on suht kiimas tavaliselt, siis rabavad nad kõiki naisi, keda käeulatuses võib näha kohe ka hobuste peale kaasa. Vägistajad raisk. Edasi läheb film suht hoogsalt ja väga põnevalt. Tasub vaatamist. Ütleks, et üsnagi keskpärane blaxploitationi film ja kahju, et suht veretu, aga kõlbab meelelahutuseks küll (juhul kui otsida VHSi asemel DVD versioon üles, st osta, kindlasti osta jah, sest piraatlus on ikka liiga bääd äss šiit). 6/10

Animal Planet ja Hobused, hobused, hobused!!! HO-BU-SED ...H O B U S E D

Hobune kappab nii, et tolmab tee, sest ta on minu hobune!

"Go to hell Mr. Nigger!". Posteril nähtud Bossi relv on päris ilusa augu jätnud kaabaka õlale. xD

Linnapea Griffinil (R.G. Armstrong) on veits raha ka täna kaasas, a selge see, et Edgaril on tavaliselt ikkagi rohkem nutsu taskus.

Boss otsustas testida valge naise suudlemisoskusi. Naine ise ütles: "I dont judge a man by his deeds nor his skin color". Kahjuks väga rahmeldamiseks ei jõutud.

Abišeriff Amos näitab, mis relvaga veel teha saab.

"He's so bad, they call him Boss, he's the Boss, Boss Nigger!" - theme song.

Clara Mae(Carmen Hayworth), Bossi armastatu, otse pesemast tulnud. El Šokolaate!

The Hangover (2009)

Kui rääkida komöödiatest ning nendega seotud rahvast, siis on olemas kahte liiki inimesi. Ühte kuuluvad need tüübid, kes teevad ja vaatavad komöödiaid mis ka tegelikult naerma ajavad, teise gruppi kuuluvad kõiksugu põlvepeal kokkutreitud "paroodiad" ning inimesed, kes arvavad, et Disaster Movie on maailma kõige naljakam film. Õnneks on Pohmakas teisest kategooriast võimalikult kaugel ning võin südamerahuga öelda, et tegemist oli ühe parima komöödiaga, mida ma viimaste aastate, või isegi kogu elu jooksul näinud olen.

Lugu ise on suhteliselt lihtne. Doug veedab oma viimaseid päevi vallalise mehena, kuid enne abieluranda tüürimist on veel vaja läbida viimane kohustuslik etapp - poissmeestepidu Las Vegases. Niimoodi seabki ta sammud, või õigupoolest oma äia hinnatud Mercedese koos oma kolme semuga Patulinna poole. Peopanemise alguses öeldakse prohvetlik toost "Unustamatu õhtu terviseks", mis tõepoolest ka täide läheb, sest järgmisel hommikul ärkavad mehed oma segipekstud hotellitoas suure peavalu ning mäluauguga ja mis kõige hullem - Doug on kadunud! Järgneb vaimukas teekond, mille käigus üritab järelejäänud kolmik taastada eelmise õhtu mälestusi jälitades igat leitud niidiotsa.

Näitlejad olid samuti suurepärased ning fakt, et tegelaste näol oli tegemist just keskealiste meeste, mitte klišeeliste noortekambaga, oli samuti hästi mõnus. Bradley Cooper oli mõnusalt muhe, oma rolli eest paljukiidetud Zach Galifianakis tootis peaegu iga oma sõnavõtuga mõnusalt absurdseid kilde (nagu näiteks kuidas ta räägib oma vanaisa surmast Teise maailmasõja ajal või kuidas ta loeb hotellikatusel ette oma valmistatud kõne või kuidas Bin Laden on süüdi, et lennukis onaneerimisele viltu vaadatakse ja nii edasi) ning "The Office'ist" tuttav ja sümpaatne Ed Helms oli minu jaoks neist kõige lahedam. See mees väärib rohkem suuri rolle heades filmides.

Nalja saab selles filmis peaaegu igal hetkel ning seda ei suuda rikkuda isegi Mike Tysoni kohmetu ekraaniväisamine. Tysoni tiigriga on seotud ka nii mõnigi hea nali, nagu näiteks kuidas Bradley Cooper kiidab tiigri elegantsust ja majesteetlikust ning järgmisel hetkel ilmub turvakaamera lindile kuidas ta tiigri peal tahakeeramist imiteerib ja karjub "Look guys, I'm fucking a tiger". Parimat huumorit aga pakuvad lõputiitrite saatel jooksvad pildid, mis kujutavad endast kõiki eelneva unustatud öö sündmusi. Maksimumpunktid panen ilma häbenemata. 10/10

kolmapäev, 24. juuni 2009

Iron Man (2008)

Raudmehe filmiversioon sai ära vaadatud juba tükk aega tagasi ning vaimustusest sai ostetud ka DVD, mis paar päeva tagasi sai läbi uuritud. Võib vabalt öelda, et miljardärist raudrüüs superkangelase Tony Starki lugu on meelelahutuslikul tasemel koomiksifilmidest kõige parem. Ei ole see Pimeduse Rüütel midagi maailma parima koomiksifilmi tiitlit kindlalt hoidmas. Raudmees ei hakanud venima, ei pugenud nahast välja, et teda võetaks kui surmtõsiseid teemasid käsitlevat filmi ning pakkus lihtsat ja muhedat huumorit ja naudingut vaatamisel. Loomulikult mängis selles suurimat rolli peaosa täitev Robert Downey Jr. Muhe fakt on see, et paar aastat tagasi ilmus uus Marveli ajakiri nimega “The Ultimates”, mis kujutas endast Tasujate uusversiooni. Seal oli ka üks osa, kus tegelaskujud arutasid, et kui nendest tehtaks film, siis millised näitlejad neid kehastaksid. Ennustusi tegi mustanahaline Nick Fury, kelle arust oleks üks variantidest Tony Starki rolli just Robert Downey Jr., enda rolli pakkus aga kindlameelselt Samuel L. Jacksonit (mis samuti täide läks). Paari aasta pärast peaks ilmuma ka esimene Tasujate film, kus näeme, kas ja kui täide fiktiivse Nicki ennustused lähevad. Raudmees oli igatahes tippklassi meelelahutaja. DVD lisadesse mahtusid küll kõigest kustutatud stseenid, aga see ei kahandanud hiilgust. 9/10

Allavööd huumor ehk kerge matsurbatsiooninali?

Next time baby ehk lootus näha varsti ka Sõjamasinat.

Punakollakas raudmees in action.

Lihtsalt üks hästi cool stseen.

laupäev, 20. juuni 2009

Ilsa, She Wolf of the SS (1975)

Tükk aega tagasi exploitationfilmide tagamaid uurides jäi vastava žanri natsirakukese kohta infot otsides ette selline nimi nagu Ilsa, She Wolf of the SS . Oma kõlava nime tõttu sai film arvutisse tõmmatud, kuid mingil põhjusel jäi ta sinna tükiks ajaks oma vaatamiskorda ootama. Alles peale Kalveri arvustust otsustasin filmi lähimal ajal ära vaadata. Oodates klippide järgi midagi õõvastavat tuli pettuda, sest üldises plaanis oleks justkui tegemist olnud veidra softcore pornoga.



Lugu ise räägib suurt büsti omavast MILFist, kelle kohustuseks on olla natsliku Saksamaa ühe koonduslaagri juht. Vastavas laagris viib ta läbi võikaid eksperimente, mille tulemusena tahab fräulein Ilsa tõestada, et üks korralikult treenitud naine suudab taluda pinget ja valu ja muid stressi tekitavaid faktoreid palju paremini kui üks mees. Mille kuradi pärast on vaja igal ohvril katsete ajal alasti olla ei seletata, Ilsa isegi ei mõtle selle peale ning surub elektriseeritud dildo katsealuste jalge vahele, lõigub ja piitsutab neid, keedab, kurdistab neid ning teeb kõike muud piinarikast. Liigset ning seletamatut paljast naiseihu leidub ohtralt mujalgi, kui laagri karme reegleid rikkunud mees ja naine topless-naissõdurite poolt surnuks piitsutati või kui tähtsale kindralile ainult põlle kehakattena kasutav naine veini toob.



Kuid ega ka Ilsat kehastav Dyanne Thorne riideid seljast heitmata jäta, tema rautab laagri vange ning kui nende sooritus ei ole rahuldav, kaksab neilt vända otsast ning saadab pealinna tuttavale tohtrile oma kollektsiooni tarbeks. Kui laagrisse satub aga blondipäine Wolfe, vahetuvad rollid ning Ilsast saab oma sõltuvuse ohver. Vahelduse mõttes tuleb Ilsal ka oma kodumaad teenida ning virila näoga kindrali näole kuldset dušši pakkuda.



Omamoodi vaatamiselamusega küll tegemist oli, kahjuks vaevasid filmi nii nõrgad näitlejatööd kui ka kohmakad efektid, kus ohvrid suust paksu Rootsi punast välja ajasid, loost muidugi rääkimata. Kergelt sai itsitada tegelaste rämeda saksa aktsendi peale ning kuidas sinna-tänna õhkkonna rõhutamise eesmärgil mõni “Schnell” ja “Achtung” poetati. 4/10

Plusspunkte humoorika lõpulahingu eest. Nii naljakalt halbu efekte pole ammu näinud. Sellel pildil olev mees sai hetk tagasi kuuli kõhtu, mis siis et ühtegi jälge ei ole.

In Search of Steve Ditko (2007)

Viimasel ajal olen sattunud üpriski tihti vaatama just dokumentaalfilme. Olgu siis selleks kas Jim Jonesi deliiriumist sündinud Rahvatempli tõus ja langus või rahaahnete brittide loll üritus miljon süütu köha abil võita, pole siiski ükski dokumentaal olnud nii nauditav kui seda oli In search of Steve Ditko, mis rääkis tuntud superkangelase Ämblikmehe kaasloojast ning tema tegemistest.



Steve Ditko on üpriski hämmastav mees, seda just seetõttu, et oma viimase aja tegemisi on ta erit kiivalt vaka all hoidnud ning üleüldsegi suudeti käesoleva dokumentaali jaoks temast leida kõigest kolm fotot, üks helisalvestis ning joonistusi iseendast. Ometigi on Jonathan Rossi seiklused tema otsinguil edukad, kuna mehe endaga tal kohtuda õnnestub. Seda küll ainult nelja seina vahel, silmast silma, ilma kaamerate ja fotoaparaatideta.



Äärmiselt põnev oli kuulata, kuidas Ditkost ning teda ümbritsevatest juttudest ja müütidest rääkisid teised tuntud nimed nagu Joe Quesada, Stan Lee, John Romita ning väga sügava mulje jätnud Alan Moore. Järgmiseks üritangi vist sellele Trashi poolt tutvustatud Moore'ist pajatavale dokile näpud taha saada, loodetavasti on elamus sama hea kui Ditko puhul. Samuti olen avatud igasugustele headele dokumentaalidele ja nende soovitustele. 9/10



Üks hästi hea koht: "There is black and there is white, and there is nothing in between."