The Dark Knight Returns

Kes meist ei teaks sellist superkangelast nagu seda on Batman - nahkhiirekostüümis mööda pimedaid tänavaid luurav mees on aastakümnete jooksul korra edukalt majja löönud, teda kardavad kõik kurjategijad ning pole olemas meest, kes oleks temast parem detektiiv. Kuid mis juhtub siis, kui aeg võtab oma ning isegi superkangelased jäävad vanaks? Sellele küsimusele üritab vastata Frank Milleri The Dark Knight Returns, Batmani lugude üks paremikke.

See koomiks ise nägi ilmavalgust aastal 1986; aegadel, mil Frank Milleri nimi oli Batmani fännide seas au sees. Lisaks sellele, et Batmanist on saanud vana mees ning tema kostüüm on hetkel varnas rippumas, on valitsus sundinud pensionile minema pea et iga viimse kui superkangelase, välja arvatud Supermani. Sellega tulenevalt on Gotham Citys võimust võtnud kurjategijad ning elanikud elavad ennast Mutantideks kutsuva jõugu hirmus. Kui aga pildile ilmub üks Batmani vanadest vaenlastest, on see Bruce Wayne'i jaoks viimane tilk karikasse ning nahkhiiremees leiab 55-aastasena uue elu.

Visuaalselt on koomiks silmarõõmu pakkuv, seda just Milleri äratuntava veidra, kuid toimiva stiili tõttu. Loosse mahub nii mõnigi pööre, mille kohta isegi M. Night Shyamalan hüüaks: "What a twiiiist!" On nii tõuse kui langusi, kurbi kui ka rõõmsaid hetki. Lugu paneb ennast lugema, sest tahes-tahtmata tekib huvi, et milliste raskustega vana superkangelana maadlema peab, et võit siiski koju tuua. Kellele Batman meeldib, sellele kohustuslik, kellele koomiksid meeldivad neile niisamuti. Kellele mõlemad vastukarva on, siis...jumal aidaku teid.

Spider-Man: Death and Destiny 1-3

Ämblikmees on minu lemmikkangelane läbi aegade. Tema seiklusi jälgisin lapsena eelkõige teleriekraanilt, kui Kanal 2 pealt jooksis Spider-Man: The Animated Series, mis pakkus suurt lõbu. Kuidas saakski teisiti? Ämblikmehel olid ägedad vaenlased, nagu Doc Ock, Shocker, Mysterio ja paljud teised. Samal ajal telekast tulevad Fantastilise Neliku ja Raudmehe multikad olid küll lahedad, aga mitte nii meeldejäävad. Ämblikmehe lugu oli tagasihoidlikum - selle asemel, et ta oleks olnud miljardärist geenius või kosmosesse lennanud perekonna liige, oli ta kõigest üks tavaline mees, kes kogemata kombel superkangelaseks sai, peale seda kui radioaktiivne ämblik talle kihvad sisse lõi. Koomiksiteni jõudsin Ämblikmehe puhul natuke hiljem, kuid võimalusel siiski üritasin silma peal hoida. Kuigi Ämblikmees oma koomiksiga lõpuks isegi Eesti pinnale jõudis, siis kahjuks jäi see väisamine üürikeseks.

Kuid nüüd käesoleva raamatu, või õigemini minisarja juurde. Enne seda tuleb natuke ajalugu/eellugu tutvustada. Kuigi enamusele on Peter Parkeri armastatu igaveses rollis Mary jane, siis enne teda oli Peteril veel üks tütarlaps, kelle nimi oli Gwen Stacy, kes kahjuks oma otsa Green Goblini käe läbi leidis. Käesolev lugu aga leiab aset tükk aega enne seda sündmust, vahetult peale Gweni isa surma, mille süüdlaseks peetakse Ämblikmeest. Ämblikmees üritab aga paaniliselt leida tõelist süüdlast, et lahti saada süütundest kuna osaliselt oli õnnetus ning konstaabel Stacy surm ka tema süü. Peasüüdlaseks aga on Doctor Octopus, kes üritab taaskord oma mehhaanilisi jäsemeid korda saada, et Ämblikmees lõpuks ometi pildilt eemaldada. Sinna sekka visatakse ka Peter Parkeri suhteid teiste tegelastega, alustades JJJst ning lõpetades Gweniga, kellest ta kuu aja jooksul peale tolle isa surma eemaldunud on. Lee Weeks on nii kirjutamises kui ka kunstilises pooles tasemel. Jutt liigub sujuvalt, tee peal visatakse ette nii mõnigi pööre ja lõpplahendus on üpriski rahuldav. Väga raske on leida isegi pisiasju, mille kallal norida. Ka kunstiline pool on väga kena ja silm puhkab. Proportsioonid on korras ja inimesed näevad inimeste moodi välja. Eriti meeldib mulle tema Doc Ock, kes on parajalt paksuke ning Gwen Stacy, kes näeb väga ilus välja. Kõik Weeksi oskused sulanduvad kokku, mille tõttu on Death and Destiny nii Ämblikmehe, Marveli kui ka muidu koomiksisõpradele suhteliselt kohustuslik lugemine.