Bangkok Dangerous (2008)

Bangkok Dangerous oli Nicholas Cagei märuli kohta piinavalt igav film, kus Cage võttis endale mingi õpipoisi ja armus mingisse kurttumma hiina naisesse või midagi säärast. Lugu on juba praeguseks hetkeks ununenud ning ega ausalt öelda ei ole ma kurb ka, sest see oli igav, igav, igav film. Isegi action oli igav. 3/10

Zombie Honeymoon (2004)

Zombie Honeymoon oli, nagu oodata oligi, totaalne pask. Kahjuks ei olnud ta aga nii halb, et ta oleks heaks muutunud, vaid lihtsalt igav jamps. Noor paarike tormab kohe peale abiellumist kirkikust välja autosse, mis viib neid ühte suurde sugulaste poolt omatud majja, kus nad teoreetiliselt peaksid mööda viitma kuu ning peale seda tegema...mida iganes. Mingil hetkel veedavad nad aega rannas, merest tuleb välja üksik zombi ning oksendab noormehele suhu. Noormehest saab zombie-laadne olevus ning järgnevad humoorikad hetked, mil tema pruut üritab asitõendeid peita, et nende suurepärane kooselu saaks jätkuda. Kõlab põnevalt? Ei, loomulikult mitte. 3/10

Jason Goes to Hell: The Final Friday (1993)

Friday the 13th number 9 omab seeria kõige paremat esimest viite minutit eales - üksik neiu üksikus kabiinis, pinget kruvitakse suurepäraselt, äkitselt ilmub Jason ning algab tagaajamine - asi on küll etteaimatav, kuid hästi tehtud. Ning siis keeratakse kõik asi perse. Jason tapetakse, kuid - OH EI! - Jasonist saab hoopis vaim, kes hakkab inimeste kehasid enda valdusesse võtma. Lisaks temale näidatakse veel tosinat tegelasi, kellest pole sooja ega külma ning kes on tohutult, tohutult igavad. Ning fakt, et Jasonil puuduvad enamjaolt temale omased välised tunnusjooned võtab sellelt filmilt palju ära, sest samahästi võiksime vaadata ükskõik millist filmi tundmatust tapjast. Lõpus oli muidugi sujuv üleminek kahe suure frantsiisi kokkupõrkele, kuid see ei suutnud midagi päästa. 3/10

The Condemned (2007)

The Condemned oli igatpidi pettumust valmistav film. Actionfilmi kohta oli actionit vähevõitu, thrilleri osa pealt oli aga pinge lausa olematu. Lisaks muidugi fakt, et originaalsust oli filmil vähem kui jalutul saapaid. Kellele nimi Battle Royale tuttav on, see ehk juba teab mida ma silmas pean, aga kes veel tutvust pole teinud (kas siis filmi, raamatu või mangaversiooniga) tehku seda kinlasti. Battle Royale'i premise oli lihtne - valitsuse käsul valitakse välja suvaline klassitäis noori ning sunnitakse neid mängima mängu, mille eesmärgiks on väljuda sellest elusana. See omakorda tähendab, et ellujäämiseks tuleb teised tappa. Juba idee ise annab väga hea draamaelemendi jaoks palju ruumi, kuid igasugune võimalus mingisugusekski tegelas- ja stooriarenduseks lasti potist alla, kui otsustati kamp süütuid noori asendada peotäie surmamõistetud kriminaalidega. Kaastunne kadus ning asendus ükskõiksusega, samuti ei andnud (kehvasti kirjutatud) peategelane põhjust talle kaasa elada; Steve Austin näitas maadlejale omast näitlemisoskust ning seega oli Vinnie Jonesi tegelaskuju (selle filmi kõige villainim villain) just see kellele lõpuks pöialt hoida. Kuna Vinnie oskas oma rolli mõnuga võtta ja lihtsalt asju üle võlli pööras, oli ta vabalt selle filmi kõige nauditavam osa.

Viimastel meetritel üritas film luua seda "hetke", kus üritati olla moraalijüngrid, kuid kuna terve ülejäänud film oli paras hunnik paska, kukuti ka selle üritusega mõnuga perseli. The Condemned ei olnud midagi muud, kui üks ebaõnnestunud ja igav kloon. 3/10

Attack of the Clones (2002)

Kaugel, kaugel galaktikas kaua aega tagasi (kuid mingil kombel siiski tulevikus)tuli mees nimega George Lucas lagedale plaaniga teha seebiseriaal, mis leiaks aset kosmoses. Kolm filmi hiljem tuli tõdeda, et seebikast asja ei saanud, seega tuli uue triloogia kallale asuda, et oma varasemat viga parandada ning peale nelja üritust õnnestus mehel paaritada Mehhiko seep ja kosmosepoliitika - sündinud oli Star Wars II: Attack of the Clones. Ütleme nii, et kui sa valid oma peaosadesse näitlejaid lihtsalt selle alusel, et nad näevad koos nunnud välja, siis on sinu peas ikka midagi väga valesti. Kahjuks George nii aga tegi ja selle tõttu kehastab hirmuäratavat peatselt hirmuäratavaks Darth Vaderiks saavat Anakin Skywalkerit...Hayden Christensen, kuigi valida oleks olnud hoopis ka Ryan Phillippe, Paul Walker või Colin Hanks (kes oleks olnud an awesome choice, btw). Ju siis ei sobinud ükski nendest tüüpidest Natalie Portmani armukest mängima.


Ning just selles peitubki selle filmi kõige suurem probleem - enamus ajast keskendutakse just Padme Amidala ja Anakin Skywalkeri "keelatud armastuse" poolt tekitatud pingete esitamisele. Anakin üritab terve filmi jooksul Padme pükstesse pääseda, kasutades selleks kõikvõimalikke võtteid, üks juustusem ja klišeelisem kui teine. Padme on aga pipar ning kardab, et see ei ole tema poliitilise karjääri tõttu võimalik. Ometigi leiab ta samal ajal piisavalt aega, et töölt kõrvale viilida ning olla Anakini jaoks totaalne tilliõrritaja, käia temaga piknikel, hoida käest kinni, jalutada ning siis öelda, et "Dude, it is never going to happen. Sorry." Oh jumal, näidake mulle actionit, näidake mulle actionit, NÄIDAKE MULLE ACTIONIT!!!!!!!


Ja action tuleb. Ning näeb kohati tõesti äge välja, aga tihtilugu laskub liigselt ekstreemsustesse. Nagu näiteks stseen, kus Obi-Wan ja Anakin kihutavad läbi linna, jahtides palgamõrtsukat, hüpates oma sõidukist välja kindla surma suunas, hüpates aknast välja kindla surma suunas ning olla üleüldse pidevalt surmasuus. Mõõgavõitlused on ägedad ning ma pean tunnistama, et mulle meeldib lõpupoole aset leidev suur showdown jedirüütlite ning droidie ja lendavate tüüpide vahel. Samuti on ka natuke äge Yoda ja Dooku (kes on Dooku? Nagu päriselt) võitlus.


Mis siinkohal aga totaalselt takerdub, on lugu. Taaskord tuleb mainida, et liiiiiiiiga palju on seda romantilist paska ning kui ohjad anatksegi minu lemmiktegelase Obi-Wani kätte (keda lihtsalt suurepäraselt kehastab Ewan McGregor ning ma ei tee nalja, ma naudin tema Obi-Wani) siis muutub asi üheks täiesti suvaliseks Steven Seagali filmiks. Tegevus viib teda küll ööklubisse (!?!?!?) ning kohvikusse, kus tema tavalise tänavajorsi kõnemaneeri omav tulnuksõber talle underground informatsiooni jagab. Päriselt? Sellist juustu George kirjutabki kui talle vabad käed anda? Jumal küll miks ta taaskord stsenaariumi kirjutamist teiste kätte ei jätnud?! Ning taaskord on tegelaste edasiarendus ja kirjutamine lihtsalt kohutav. Anakin oli esimeses osas nagu inglike, nüüd on temast saanud aga pidevalt vinguv teismeline, kes igatseb emmet. Filmi keskel tuuakse sisse Krahv Dooku (keda kehastab Christopher Lee ja olgem ausad, kes ei tahaks näha CLi sith lordina?), kellest mina jätkuvalt ei tea mitte midagi, sest film ei seleta piisavalt tema päritolu, motiive ning kus kuradi kohast ta üldse välja ilmus!?!? Dialoogi oli enamjaolt samuti kohutav, seda enamjaolt turteltuvide suust tuleva teksti näol. Osad, mis mulle meeldisid, olid väikesed sõnavahetused Obi-Wani ja Anakini vahel, kuigi sarkasm ja naljaheitmine oli tihtilugu liiga ülke võlli keeratud. Keemia oli seal, aga mitte päris see mida ma ootasin.

What is wrong with your face!?!?!?! Email me for a pizzaroll.

Mida ma üldiselt oskan öelda? See oli eeltriloogia (ning loomulikult kogu saaga) kõige viletsam film, sel puudus see tähesõdade šarm ning olustik, olid küll mõned head hetked, aga lõppkokkuvõttes tõmbas kogu see (halvasti kirjutatud) armulugu ülejäänud filmile vee peale. 3/10


P.S. Mäletate kui ma ütlesin, et Star Warsi kõige madalam punkt saavutati eeltriloogia esimeses osas? Noh, kujutage ette filme, kus eriti ei sobiks peerunalja teha. The Phantom Menace seda aga tegi.

P.P.S. Kel huvi, siis tasub uurida RedLetterMedia ülevaateid Youtube vahendusel, tema Star Warsi videod on ülinaljakad.

The Wicker Man (2006)

Peale seda, kui sai Youtube'i vahendusel "Best of Wicker Man" klippe vaadatud, ei saanud ma filmi vaatamist enam edasi lükata; uudishimu oli liiga suur. Seega, mõeldud-tehtud, film tööle ja silmad ekraanile. Nii umbes poolteist tundi hiljem, kui lõputiitrid jooksma hakkasid, olin ma nõutu. Kuidas kurat seda nüüd hinnata? Ühelt poolt oli ju tegu ühe ilge hunniku pasaga, teiselt poolt võib sellest saada üks mu lemmikfilmidest läbi aegade. Kõige lihtsam oleks vast teha edetabel miinustest ja plussidest ning vaadata mis välja tuleb.


Top 3 põhjust, miks Wicker Man vilinal imes:


Nr. 3 - Loll lugu

Nii. Nicholas Cage'i tegelaskuju endine kihlatu kutsub tolle kuhugi saarekesele oma kadunud tütart otsima. Cage, kes enne tulekut tundus nagu täitsa normaalne vend olevat, muutub saare peal koheselt persevestiks, kellele võim pähe on hakanud. Sealt edasi jalutab ta metsas ringi, küsib elanikelt lolle küsimusi, tilbendab niisama ringi, vestleb oma "pidevalt pilves" näoga pruudiga ja muud säärast. Teised saare asukad ajavad muud möla, millest keegi aru ei saa ja on lihtsalt imelikud. Lisaks on terve film selliseid WTF momente täis, mis filmile sittagi juurde ei anna.

Nr. 2 - Kohutav dialoog

Ausõna, ma oleks vahepeal isegi magama jäänud. Iga jumala kord kui Cage Kate Beahan'i tegelaskujuga rääkima hakkas, lülitus mu aju automaatselt välja. Enamjaolt selle tõttu, et Beahan nii kuradi kohmetu oli. Ma olen kuulnud, et dialoog on päris suures ulatuses sõna-sõnalt sama, mis originaalversioonis, seega ei ole siin muud süüdistada kui kehva näitlemist. Ja kui näitlejatest rääkida, siis ei suutnud ma kordagi tõsine olla, kui Diane Delano ekraanil oli; no vot ei ole ta usutav "tõsises" filmis.

Nr. 1 - Kõige antiklimaatilisem lõpp EALES

Siinpuhul ei oskagi rohkem kommenteerida. Vaatasin pärast Youtube'ist originaalfilmi lõpu ka ära ja noh, kuigi kohati sama tobe, oli veidike tõsiseltvõetavam ikka. Seda eelkõige selle tõttu, et rituaali läbiviijaks oli ikka korralikult riietatud Christopher Lee, mitte öösärgis ringi tatsav ja Braveheart'i näomaalinguga Ellen Burstyn.


Top 3 põhjust, miks peaks see film kultusklassika olema:


Nr. 3 - Kohati päris põnev

Usu või ära usu, aga mõnel hetkel tundus film täitsa hea olevat, saladuseloor oli tihe ning kannatamatult tahtsin teada, et mis nüüd saab. Horrorit ei olnud muidugi grammivõrdki, aga thrillerimõõtu andis kohati isegi välja ja pinget suutis hoida. Kahjuks ei olnud see aga ühtlane joon, sest filmi koomiline pool pressis ennast jälle välja.

Nr. 2 - Huumor

Ma ei räägi ainult sellest huumorist, mida filmisiseselt toodetakse; siia hulka tuleb lisada ka kõik need lõbusad teemad, mis IMDB boordil ringi hulbivad. Peale filmi lõpetamist seal natuke ringi hiilides, sain ma ikka paraja suutäie naerda, niivõrd mõnusalt võetakse selle filmi kallal, et pisar tuli silma. Aga ega film ka selles võtmes kaugele maha ei jäänud, suurimaks põhjuseks järgmine punkt.

Nr.1 - Nicholas Cage

Kurat seda teab, mis Nici peas ringi liikus, aga tema esitus on nii üle võlli ja lõbus, et lausa lust vaadata. Lisaks sellele, ei ole midagi naljakamat kui Nicholas Cage karukostüümis naisele vastu vahtimist andmas, väikseid lapsi hirmutamas, relva ähvardusel ratast varastamas või siis kohalikke neidusid täiesti tavalise roundhouse kickiga meelemärkusetuks tagumas ja seda niivõrd uhkelt, et isegi Chuck Norrisel oleks ainult kiidusõnu öelda. Lisaks veel niisama karjumaist ja halamist ning võidukombinatsioon on käes.

Vot sedapsi. Kehvavõitu thriller, aga suurepärane komöödia. Sellepärast ka kaks hinnet. 3/10 ja 9/10

Leprechaun: Back 2 tha Hood (2003)

Eks ole aastate jooksul igasugust paska ja debiilsust nähtud, aga Leprechaun: Back 2 tha Hood on vist viimase aja kõige sürrim elamus. Siiski, kui asja õige nurga alt vaadata, siis laupäeva õhtul õlle kõrvale kõlbas vaadata küll - tootis vaatajatele muhedat huumorit ning nii mõnigi stseen sai koos Stickaga momentaalselt ümber tehtud. Horrorist oli asi muidugi kaugel, sest iga kord kui kuri Härjapõlvlane neegrite leitud raha tagasi tuli nõudma, siis enne nende eluküünalde kustutamist läks ekraan tavaliselt mustaks. Ning kui ei läinud, siis vaadata polnud ikka midagi, seda siis eriti totrate effektide pärast. Tegelased olid ülemängitud ning väga debiilsed; siiski suutis film pakkuda kahte meeldejäävat killukest - üheks neist oli bongi suitsetav härjapõlvlane, teiseks aga hariv situatsioon, kus tuli välja, et neegrid üksteist enam "niggadeks" ei kutsugi, vaid nüüd on moes seltsimeest adresseerida kui "my ninja." Okei. 3/10

What the fuck you want you lil lucky charm lookin motherfucker?

Step Brothers (2008)

Step Brothers oli umbes nagu Elf, ainult et kogu päkapikuteema oli välja jäetud ning ühe meestita asemel oli kaks. Kui Elf oli veel vähegi normaalne film, siis Step Brothers oli suhteliselt vaimuvaene, kehvasid nalju täis ning kogu film oli lihtsalt piinlik. Absurd on tore, kuid seda tuleb osata teha. See film ei olnud aga hästi tehtud ja isegi lühike Seth Rogeni cameo ning paar üksikut nalja ei suutnud seda päästa. 3/10

Saw III (2006)

Maraton jätkub seeria kolmanda osaga. Seekord on aga tegemist veelgi kehvema filmiga kui eelmine (mis oli, nagu juba öeldud täiesti vaadatav) ning minu jaoks kogu seeria kõige kehvema filmiga. Puudus pinge, näitlejatööd (kohati samade inimeste poolt) olid millegi pärast kehvemaks muutunud ning stsenaristid olid vist loo põlve peal valmis kirjutanud, sest originaalsusest polnud seal enam haisugi.


Pinge puudumise peamiseks põhjuseks võib tuua kasvõi Jigsaw enda haleda ja abitu oleku, sest isegi Michael Myers ei oleks hirmus kui ta lamaks abitult haigevoodis ja ta suu tilguks ila, ise poolenisti koomas olles. Teises osas oli John Kramer tõepoolest küll juba ratastoolis, kuid sellegipoolest omas veel sellist rahulikku, kuid külma aurat, mis ühele kalkuleerivale mõrvarile kohane. Siin aga on temast saanud lihtsalt üks kasutu keha, keda tuleb igal hetkel talutada ja hoida, et vana ikka filmi lõpuni elus püsiks ja susse püsti ei viskaks.


Ka ohvrite seisukohalt on lugu totaalselt debiilne, sest seekord on peamiseks katsealuseks tõepoolest absoluutsest tühjusest tõmmatud keskealine kerge õllekõhu ja kareda habemega mees, kes vaevleb klišeelise perekonnadraama käes, mille on põhjustanud tema väikse poja surm. Selle tõttu on tal vaja kõigile pinda käia ja oma surnud poja muutmata toas mossitada (tegemist on ühe eriti mageda klišeega, sama loojuppi kasutas ka selline film nagu Surrogaadid, mis selle tõttu imes palju rohkem kui ta algselt oleks võinud, ehk kunagi lähemalt). Nüüd aga tänu Jigsawle, on mehel võimalus poja surma eest vastutavatele inimestele kätte maksta või andeks anda.


Gore on eelmistest osadest veelgi suursugusem ja veelgi rõvedam, ajades kohati isegi külmavärinad mööda ihu käima, käsikäes vastikustundega. Ometigi tunduvad lõksud suhteliselt igavatena, erit kui iga lõksu juures toimub sama jama, kui vaevlev pereisa tammub ühelt jalalt teisele ning viimastel sekunditel otsustab tegevusse asuda. Saele iseloomulikud loopöörded ei ole ka siit puudu, kuid kahvatuvad teiste osadega võrreldes, nii eelmiste kui ka tulevastega. Kokkuvõtvalt on tegemist osaga, mis osati aitab seeriale kaasa, seletades nii mõndagi lahti, kuid iseseisvalt on siiski paras tükk paska. 3/10

Captain America (1990)

Kui arutelu koomiksifilmidele suundub, siis läheb jutt tavaliselt võrku pritsivale sinipunases trikoos emoäblikule, rauakolakas ringi lendavale viinaninale, rohelise nahaga steroidiüledoosi sooritanud lihamäele või siis ühiskonna häbiplekiks olevatele mutantinimestele, kelle hälve seisneb selles, et neil on supervõimed, aga mitte kolmas jalg, sissekasvanud varbaküüned või kuus sõrme. Väga harva, kui üldse läheb jutt aga maailma kõige võimsama riigi kõige võimsamale superkangelasele – Kapten Ameerikale. Samal ajal, kui teised igast muude pahade supertüüpidega madistavad, jäi Kapten nagu korralikule kingsepale kohane oma liistude juurde ning küttis natsidele jalaga perse nii et mühises.


Nii kurb kui ta ka ei ole, on Kapten Ameerika esimene püüd filmimaailmas läbi murda vajunud kuhugi unustuse hõlma. Noh, ega tegelikult pole ju millegagi hiilata kah, film ei olnud kõige säravam, eelarve oli pisike, stoori imes ja näitlejad olid kohmakad (kuigi Kim Gillinghaal oli päris seks) ning inimene, kes Kapteni kostüümi valmistas saadeti tõenäoliselt hukkamisele. Samas oli kuidagi soe tunne näha ühte lapsepõlve lemmikkangelastest oma isiklikus filmis.



Ekraniseeringuna ta päris esimene ei olegi, vabariiklased olla 70ndatel patriotismisümbolile küüned taha saanud ja siis seda siga korralikult telesarja näol veristanud, et kõik ikka ilusti oma kodumaad hoiaks ja kaitseks. Huvitav oleks teada, mida vabariiklased sellest filmist arvasid, sest kuigi patriotismile oli ka siin vihjatud, siis moraalist polnud mehel halli aimugi ning teda ei huvitanud, kellele ta pasunasse pani, kui naised ikka käest ära olid läinud, tõi Kapten nad korraliku litakaga vastu kõrvu reaalsusesse tagasi.



Film oli ikka väga halb, kuigi mingi elamuse ta pakkus ja lõpupoole hakkas juba vähehaaval meeldimagi. Tegemist siiski esimese Marveli filmiga, kus oli kujutatud trikoos ringi kargavat kangelast (täiesti esimene, ehk enne teda oli The Punisher). Kapteni fännidele poolenisti kohustuslik, teised ärgu parem vaadaku, sest 2011 tuleb kuuldu järgi uus lipupoisifilm. 3/10

America, FUCK YEAH!!

Dragonball Evolution (2009)

Minu kui animefänni jaoks oli Akira Toriyama vaat et eepilisel manga- ja animesarjal põhineva Dragonball Evolutioni vaatamine peaaegu kohustuslik ning lõpuks sai see ka tehtud. Lootused muidugi kõrgel ei olnud, sest teadmine, et projektist head nahka ei tule, oli juba paljudel ammu enne esilinastust olemas. Aga et film isegi halvemaks osutus kui arvasin, oli küll üllatuseks.




Muidugi tuleb igasuguse koomiksil või raamatul põhineva filmi juures silmas pidada algmaterjali. Just nimelt vaataja seisukohast võttes - kui oled lugenud, siis tahes-tahtmata hakkad sa kahte erinevat teost üksteisega võrdlema ning enamjaolt kukub kaalukauss sinna algversiooni poole. Umbes nagu Harry Potteri raamatud versus Harry Potteri filmid - kivi võidab käärid, käärid võidavad paberit, paber võidab kinoekraani. Sarnase efekti tõttu suutsin enda jaoks ära rikkuda näiteks Watchmeni filmi (aga sellest kunagi hiljem). Dragonball suutis mõnes mõttes sellest osast isegi üle olla, kuid seda mitte sellepärast, et ta oleks samm-sammult algversioonist kinni pidanud, vaid seetõttu, et vanast loost jäeti alles vaid hädavajalikud riismed ning muu osa vägistati lihtsalt sinna külge, umbes nagu pusletükk, mis oma kuju pärast vastavasse kohta ei sobi, aga mille kangekaelsem tolgus kasvõi rusikaga kinni taob.




Lugu oli mulle juba varem teada, kuna enne filmivaatamist sai PSPl mängitud filmi mänguversiooni, mis kujutas endast igas elemendis kehva kaklusmängu. Samas ei arva, et oleksin suutnud loost "värskena" midagi rohkemat leida, sest olgem ausad, sitast saia ei tee. Eepilisusest on asi kaugel ning kõik see fun ja action, mis varem oli, on asendunud imala hollywoodiliku möga ja klišeedega, halva näitlejatöö, magedate kaklusstseenide ning üleajavate eriefektidega, mis teevad filmi kirjumaks, kui vikerkaarelipud homoparaadil. Oli Matrixit, Karate Kidi ning muud jura, kaasa arvatud killuke ärakulutatud nohikustsenaariumi, kus klassi klounist saab klassi kuumima tüdruku peika. Muid kiimanalju tehti kah.



Positiivseid külgi mina ei leidnud, võib olla nad olid seal, kuid sel juhul nii ära peidetud, et ka luubiga raske leida on. Master Roshit kehastanud Chow Yun-Fati õhulis-perverssed veidrused kergitasid võib olla kergelt suunurka, kuid sellega ka asi piirdus, ülejäänu oli lihtsalt juustuselt halb.

3/10