teisipäev, 29. juuni 2010

Star Wars: The Clone Wars (2008)


Star Wars: The Clone Wars on esimene täispkk animatsioon, mis kinolinadele jõudnud on ning tuleb tunnistada, et mingil moel ta mulle meeldis. Seekord on vingumist ehk vähem, sest kokkuvõtlikult on olustik tunduvalt parem kui ta üheski eeltriloogia filmis olnud on. Peale filmi tuleks ära vaadata ka (hetkelgi käimasolev) samanimeline seeria, sest film jääb seeriale pikalt alla. Selle põhjustajaks on aga kaks suur, suurt viga. Kuid enne kui nendeni jõuan, räägime enne positiivsetest asjadest.


Paljude poolt kritiseeritud graafiline pool oli mulle meeltmööda, eriti pärast eeltriloogiat, kus pea et iga stseen oli niivõrd paksult CGId täis topitud, et oli raskusi aru saada, mis ekraanil parasjagu toimumas on. Lisaks nägid tegelased kohati isegi mõnusamad välja kui nad seda filmis tegid, eelkõige just Anakin, kelle soeng ei meenuta enam seksuaalselt segaduses oleva emopoisi oma. Seega saluteerin animatsiooni, sest see tundus justkui samm tagasi paremate aegade poole, kus ei olnud tähtis terve ekraan paska täis toppida. Muidugi oli ka selliseid kohti (ja ka seerias tulevikus), kuid siiski on asjad siin paremini realiseeritud. Teine positiivne asi, mis mulle väga meeldis (ning mis taaskord sarjas aina paremaks läheb) on ANakini ja Obi-Wani vaheline keemia. Ma tean, et ma olen sellest korduvalt rääkinud, kuid see on oluline aspekt. Esimest korda on tunne, et need kaks on ka päriselt parimad sõbrad, mitte et üks on lahe mees ja teine on vingus pedekas, kellele mitte miski ei kõlba. Seda keemiat võimaldavad suures osas just head näitlejatööd, Matt Lanter on sada korda parem Anakin kui Hayden kunagi olla saaks ning James Arnold Taylor teeb head tööd Obi-Wani osa täites, häbistamata Alec Gunessi ja Ewan McGregori sooritusi. Hästi huvitav on ka jälgida peategelaste ja kloonide vahelist (ning kloonide omavahelist) suhtlemist.Aga...


Vead on olemas ning nad on suured. Esmaseks on muidugi lugu, mis ei sobi kohe mitte kuidagi ei filmi vedavaks teguriks ega...mitte kuskile, kui aus olla. Jutt sellest, kuidas jedirüütlid peavad päästma sithide käest Jabba the Hutti poja(!?) on lausa vastuhakkavalt debiilne, lisaks on sari nii palju erinev, käsitledes palju tõsisemaid teemasid. Lisaks muidugi veel fakt, et Jabbal on transvestiidist onu...oh, jumal, kui õudne. Ometigi algas asi paljulubavalt, kloonide ja droidide omavaheline mõõduvõtmine oli päris huvitav, aga siis tõmmati tempo maha. Action oli siiski tegelikult üpriski rahuldav. Aga stooripool rikkus ka seda, toppides Jabba poega igale poole. Teine probleem on aga veelgi hullem ning tema nimeks on Ahsoka Tano. Paljud fännid võrdlevad teda Jar Jar Binksiga, kuid mina mitte. Võttes arvesse, et Jar Jar mulle lapsena isegi meeldis ja tundus ka nüüd vaadates peaaegu normaalsena, siis Ahsoka on minu taluvuse piiri kordades ületanud.


Huvitav on see, et filmist on õppust võetud, sest seriaalis on Ahsoka tunduvalt talutavam tegelane ning kohati isegi meeldiv tegelane. Kuid filmis...oh õudust. Iga teine lause tema suust lihtsalt nõretab sarkasmist, ta räägib pidevalt Anakinile vastu, ta mõnitab ja naerab tema üle ja mida kõike veel. Hei Ahsoka, Penn tahab sulle midagi öelda!!!

Tegemist ei ole just hea filmiga, sest iseseisvalt ta ei tööta. Loll stoori ja Ahsoka esimesed ekraaniminutid rikuvad juba asja päris mõnusalt, sellegipoolest on tore kuulda kasvõi droidide omavahelist debiilset dialoogi, mis on küll lapsik, kuid eks seda ole mingil hetkel terve Star Warsi universum. Ja olgem ausad, hullem kui peerunali see ikka ei ole. Keskpärane film, mis ebaõnnestub mõnes elemendis, kuid teeb jälle osad asjad õigesti. 5/10

esmaspäev, 28. juuni 2010

Revenge of the Sith (2005)


Revenge of the Sith (more like revenge of the shit, amirite? okei, nali) oli eeltriloogia kõige parem film, kuigi mõnes mõttes ei ole see kompliment. Siiski on see uuema generatsiooni tähesõdade filmidest ainuke, mis suudab natukenegi originaaltriloogia kandadele astuda. Loos on näpuotsaga draama (ning päris draamat, mitte ainult seda tehislikku love-paska), action on parem kui eelmistes filmides ning jumal tänatud, Anakin on natuke vähem vingus emopedekas, kui ta enne oli. Võimalik, et põhjuseks on soengumuutus. Aga kõik see ei tähenda, et film veatu oleks. Spoilers ahead, olge te hoiatatud!


Lugu on kindlasti paranenud, enam ei ole sellel sellist debiilset kosmose New Yorgi mekki küljes, vaid jäädakse ikka enda loodud universumi piiridesse ja ei ajata mingit good-cop, bad-cop rutiini ega muud säärast. Siiski on (nagu kombeks) terve hunnik auke ja muid vigu, mis natuke mõttetegevusele (selle filmi(seeria) puhul harv nähtus) kaikaid kodaratesse viskavad. Ning muidugi kõige suurem viga on see, et tegevus areneb liiga ruttu ja Anakini tee Jõu tumedale poolele võtab ebareaalselt vähe aega. Seda on IMDB boordidel küllalt kaitstud ning mõnes mõttes on neil ka õigus, et elus võib juhtuda asju, mis panevad su välkkiirelt oma maailmavaateid muutma, aga see ei tähenda et tema käitumine loogikat omaks. Anakin näeb unes, et Padme sureb, räägib oma suure semu Palpantine'iga, kes vihjab talle et ta on Sith lord (üllatus-üllatus) ning Anakin on põhimõtteliselt paugupealt valmis tegema kõike mida too ütleb. Asja rikub aga veelgi enam fakt, et George Lucas ei oska jätkuvalt oma tegelasi kirjutada ja Anakin on kõige silmakirjalikum tegelane EVAR! Mida ma sellega mõtlen? Vaatame ära vahepealse pildi ja ma räägin.


Niisiis. Pole vast minig üllatus, et ühel hetkel tuleb Palpantine'i tõeline identiteet päevavalgele ning jedirüütlid lähevad kohale, et temaga arved klaariks teha. Palpa teeb kärmelt osadega üks-null ning järgneb duell Mace Winduga. Mace teeb Palpa relvituks ning asub tema eluküünaltr kustutama, siis aga jõuab kohale Anakin ning ütleb, et: "Ei! Tappa on vale!" Okei, täiesti õige jutt...oota nüüd! Kes oli see ühekäeline jedi, kes filmi alguses Dooku pea võrra lühemaks tegi? Su kaksikvend? Seega on ANakin kas tõsiselt kahepalgeline või totaalne debiil. Ning sellest debiilikust saab Darth Vader. Priima. Seega, tapmine on vale, aga inimese käe otsast raiumine (mis on mingipärast saaga läbiv teema) ja ta relvituks tegemine, et Palpa saaks ta aknast välja lüüa, on okei. Jumal küll. Aga mis sellest enam, let's go slaughter some children now!


Kui tegelastest veel rääkida, siis Lucas jätkab oma joont ja kirjutab villaneid ikka ja jälle ainult lahedusfaktori alusel. Nii on ka seekord kui areenile astub badass poolrobot Kindral Grievous, kelle tausta me ei tea ja ei saagi teadma, vähemalt mitte filmist. Kas tõesti on nii raske mõelda välja üks tegelane ja sellega tööd teha? Oleks kasvõi jätnud Darth Mauli ellu esimeses filmis, tutvustanud natuke ta backgroundi ning siis pannud ta viimases filmis Obi-Wan Kenobiga viimset duelli pidama. Obi-Wan oleks olnud, et: "Bithc, you killed my master!" ja järgnenud oleks eepiline mõõgavehklemine. Muidugi, ei saa öelda, et ükski neist pahalastest poleks olnud lahe, aga nad on niiiii ühedimensioonilised, et paha hakkab. Kuid kui positiivsest küljest läheneda, siis mulle jätkuvalt meeldis Ewan McGregori esitus ning seekord oli tema ja Anakini vaheline keemia peaaegu paigas, kuigi täiuslik hetk tuleb siiski teises filmis (ja seerias).


Ning viimane äramainimist vääriv moment on muidugi Darth Vaderi esimene ekraaniletõus. Fännid ootasid midagi eepilist, aga selle asemel said nad memmeka, kes oma surnud tüdruksõbra järgi nuttis ja siis ühe draamatilise NOOOOOOOOO! kuuldavale lasi. Asja teeb veelgi iroonilisemaks fakt, et viis minutit tagasi tahtis ta teda ära tappa!!!! Consistency much, George??

Vot nii. Ning siiski oli ta hea piisavalt hea film. Müstilised 7/10.

kolmapäev, 23. juuni 2010

Attack of the Clones (2002)


Kaugel, kaugel galaktikas kaua aega tagasi (kuid mingil kombel siiski tulevikus)tuli mees nimega George Lucas lagedale plaaniga teha seebiseriaal, mis leiaks aset kosmoses. Kolm filmi hiljem tuli tõdeda, et seebikast asja ei saanud, seega tuli uue triloogia kallale asuda, et oma varasemat viga parandada ning peale nelja üritust õnnestus mehel paaritada Mehhiko seep ja kosmosepoliitika - sündinud oli Star Wars II: Attack of the Clones. Ütleme nii, et kui sa valid oma peaosadesse näitlejaid lihtsalt selle alusel, et nad näevad koos nunnud välja, siis on sinu peas ikka midagi väga valesti. Kahjuks George nii aga tegi ja selle tõttu kehastab hirmuäratavat peatselt hirmuäratavaks Darth Vaderiks saavat Anakin Skywalkerit...Hayden Christensen, kuigi valida oleks olnud hoopis ka Ryan Phillippe, Paul Walker või Colin Hanks (kes oleks olnud an awesome choice, btw). Ju siis ei sobinud ükski nendest tüüpidest Natalie Portmani armukest mängima.


Ning just selles peitubki selle filmi kõige suurem probleem - enamus ajast keskendutakse just Padme Amidala ja Anakin Skywalkeri "keelatud armastuse" poolt tekitatud pingete esitamisele. Anakin üritab terve filmi jooksul Padme pükstesse pääseda, kasutades selleks kõikvõimalikke võtteid, üks juustusem ja klišeelisem kui teine. Padme on aga pipar ning kardab, et see ei ole tema poliitilise karjääri tõttu võimalik. Ometigi leiab ta samal ajal piisavalt aega, et töölt kõrvale viilida ning olla Anakini jaoks totaalne tilliõrritaja, käia temaga piknikel, hoida käest kinni, jalutada ning siis öelda, et "Dude, it is never going to happen. Sorry." Oh jumal, näidake mulle actionit, näidake mulle actionit, NÄIDAKE MULLE ACTIONIT!!!!!!!


Ja action tuleb. Ning näeb kohati tõesti äge välja, aga tihtilugu laskub liigselt ekstreemsustesse. Nagu näiteks stseen, kus Obi-Wan ja Anakin kihutavad läbi linna, jahtides palgamõrtsukat, hüpates oma sõidukist välja kindla surma suunas, hüpates aknast välja kindla surma suunas ning olla üleüldse pidevalt surmasuus. Mõõgavõitlused on ägedad ning ma pean tunnistama, et mulle meeldib lõpupoole aset leidev suur showdown jedirüütlite ning droidie ja lendavate tüüpide vahel. Samuti on ka natuke äge Yoda ja Dooku (kes on Dooku? Nagu päriselt) võitlus.


Mis siinkohal aga totaalselt takerdub, on lugu. Taaskord tuleb mainida, et liiiiiiiiga palju on seda romantilist paska ning kui ohjad anatksegi minu lemmiktegelase Obi-Wani kätte (keda lihtsalt suurepäraselt kehastab Ewan McGregor ning ma ei tee nalja, ma naudin tema Obi-Wani) siis muutub asi üheks täiesti suvaliseks Steven Seagali filmiks. Tegevus viib teda küll ööklubisse (!?!?!?) ning kohvikusse, kus tema tavalise tänavajorsi kõnemaneeri omav tulnuksõber talle underground informatsiooni jagab. Päriselt? Sellist juustu George kirjutabki kui talle vabad käed anda? Jumal küll miks ta taaskord stsenaariumi kirjutamist teiste kätte ei jätnud?! Ning taaskord on tegelaste edasiarendus ja kirjutamine lihtsalt kohutav. Anakin oli esimeses osas nagu inglike, nüüd on temast saanud aga pidevalt vinguv teismeline, kes igatseb emmet. Filmi keskel tuuakse sisse Krahv Dooku (keda kehastab Christopher Lee ja olgem ausad, kes ei tahaks näha CLi sith lordina?), kellest mina jätkuvalt ei tea mitte midagi, sest film ei seleta piisavalt tema päritolu, motiive ning kus kuradi kohast ta üldse välja ilmus!?!? Dialoogi oli enamjaolt samuti kohutav, seda enamjaolt turteltuvide suust tuleva teksti näol. Osad, mis mulle meeldisid, olid väikesed sõnavahetused Obi-Wani ja Anakini vahel, kuigi sarkasm ja naljaheitmine oli tihtilugu liiga ülke võlli keeratud. Keemia oli seal, aga mitte päris see mida ma ootasin.

What is wrong with your face!?!?!?! Email me for a pizzaroll.

Mida ma üldiselt oskan öelda? See oli eeltriloogia (ning loomulikult kogu saaga) kõige viletsam film, sel puudus see tähesõdade šarm ning olustik, olid küll mõned head hetked, aga lõppkokkuvõttes tõmbas kogu see (halvasti kirjutatud) armulugu ülejäänud filmile vee peale. 3/10


P.S. Mäletate kui ma ütlesin, et Star Warsi kõige madalam punkt saavutati eeltriloogia esimeses osas? Noh, kujutage ette filme, kus eriti ei sobiks peerunalja teha. The Phantom Menace seda aga tegi.

P.P.S. Kel huvi, siis tasub uurida RedLetterMedia ülevaateid Youtube vahendusel, tema Star Warsi videod on ülinaljakad.

neljapäev, 17. juuni 2010

The Phantom Menace (1999)


Star Wars: Episode I - The Phantom Menace algas igavalt, kosmoses lendlevad kollased tähed rääkisid midagi poliitikast ning kuidas universumis on kurb seis. Sellest algusest jääb selline mulje, et George Lucas nagu ootaks, et me oleme eelmisi filme näinud, samas aga isegi see ei aita ja film algab selle mõttega, et enne teda on veel jutustamata lugusid, mis asja selgemaks peaks tegema. Ja ma tean, et originaaltriloogia avanes samamoodi, kuid...siin tundub asi lihtsalt teistmoodi ning palju segasem. Üleüldse on esimese episoodi lugu kuidagi jamavõitu, tegelased on kehvasti kirjutatud, väga palju on lolle üritusi huumoriks ja mida kõike veel. Ometigi ei ole minu hinnang sellele filmile aus, sest minu jaoks on siin natukene ka nostalgilist väärtust - on ju tegemist esimese Star Warsi filmiga, mida minu silmad kinolinal näinud on.


Selles filmis on palju asju, mis on valesti või võiks paremini olla. Üheks neist on kogu Star Wars universumi kõige vihatum tegelane, kelleks on Jar Jar Binks. Kui nüüd aus olla, siis minule ta lapsena meeldis. Muidugi, ta oligi ju rohkem lastele kirjutatud tegelane, aga selles peitubki probleem, isegi mitu, Esiteks, kui kirjutada eeltriloogia Darth Vaderi sünnist (ehk siis kõige kurjemast mehest kogu universumis...kui Emperor välja jätta ehk), siis mille kuradi pärast on vaja teha seda seeriat lapsesõbralikuks? Eriti kui võrrelda seda kolmanda osaga. Teine probleem peitub selles, et Jar Jar on liiga üle võlli keeratud ning see käib juba veidike närvidele, et just tema on see kes sekeldustesse satub, mina leidsin et tema vastu käitus Lucas ülekohtuselt. Kui veel kehvalt kirjutatud tegelastest rääkida, siis ei saa muidugi mainimata jätta pisikest Anakini, kes oli liiga heasüdamlik ning liiga lapselik (10-aastase kohta). Tõsiselt, vaadake seda nägu ning nüüd mõelge, et iga viies sõna tema suust on "Yippeeee!" Samuti oli väga kehvalt kirjutatud Darth Maul, selle filmi villain, kes sai kogu filmi jooksul öelda paar lauset ning kelle motiiv jäi selle taha, et kuri Emperor käskis. Kui Jar Jar Binks oli väga üle võlli keeratud, siis Darth Maul oli ilmselgelt kümme pööret tavanormist maas, et normaalse tegelase mõõtu välja anda. Lahedast väljanägemisest ja kahepoolsest valgusmõõgast ei piisa.


Kui nüüd mainida filmi keskel aset leidvat podrace'i siis...mul ei ole sõnu. Ei leia selles mõtet ega vajadust, aga tuleb tunnistada et lapsena kinos vaadates nägi ta äge välja ning no, iseseisvalt oleks ta ju päris tore, aga Star Warsi universumi seisukohalt tundus ta paigast väljas olevat. Eriti imelikuna tundusid kommenteerijad (või kommenteerija, kellel oli kaks pead?), väga selline mittesobiv. Samuti on filmis üks stseen (spoilerid), kus Anakini pearivaal tema lennumasina küljest jupi ära kisub, Anakinil on sõidu keskel sellega seoses pisike probleem, aga paar nupule vajutust ning see kaob. Point? Seda pole. Lisaks kõigele muule on mul eredalt meeles kinoskäiguaegne segadus, mille põhjustasid seekorseks vaenlasteks olevad droidid ning üleüldine tehnika, mis oli originaaltriloogiaga võrreldamatu. Mõelda vaid milline tehnoloogia ikka minevikus oli ning kõik mis sellest alles jäi, oli C3PO ja R2D2? Müstika.


Peale seda pikka virinat ei saa ma sellele filmile ikkagi panna vähem punkte, sest just see on minu lapsepõlve Star Wars, mis siis et originaaltriloogiat olin juba varem telekast näinud. Kuid kinoelamus pakkus üle ja läbi nostalgiaprillide tuleb hinnang 6/10

kolmapäev, 16. juuni 2010

Return of the Jedi (1983)


Randal Graves: Which did you like better? "Jedi" or "The Empire Strikes Back"?
Dante Hicks: "Empire".
Randal Graves: Blasphemy.
Dante Hicks: "Empire" had the better ending. I mean, Luke gets his hand cut off, finds out Vader's his father, Han gets frozen and taken away by Boba Fett. It ends on such a down note. I mean, that's what life is, a series of down endings. All "Jedi" had was a bunch of Muppets.

Ning nii ta on, tänu nunnudele karvastele karulaadsetele Ewokidele on selle filmi maine fännide seas määritud. On ka inimesi, kellele nad meeldivad (minu teine pool ütles, et nad on niiiii nunnud), kuigi tuleb tõdeda, et on imelik vaadata kuidas täies relvastuses Stormtrooper langeb pisikese karu käe läbi, kes teda just kiviga oli visanud. Mõned inimesed isegi ütlevad, et sellest hetkest alates oli Star Warsi edasine käekäik teada ning kui George Lucas kunagi veel midagi STar Warsi teemalist teha üritab, siis kindlasti topib ta ka sinna samasugust "lapsesõbralikku sitta" (not my words). Minu isiklik arvamus Star Warsi filmide kõige debiilsema hetke kohta tuleb järgmises postituses, kui juttu tuleb saaga "esimesest" osast. Ning ei, ma ei mõtle Jar Jar Binksi.


Return of the Jedi omas samuti häid action stseene ning ägedaid momente, aga taaskord mitte midagi sellist, mis teda teistest filmidest kõrgemale tõstaks. Muidugi, üks asi mis mind alati häirinud on see, et kolmandas filmis võideldakse taaskord Death Stariga ning püüeldakse selle hävitamise poole. Ma mäletan et kui ma seda esimest korda lapsena nägin, siis pidin ma tükk aega endale selgeks tegema mis pidi filmid käivad ning miks esimeses filmis on täiesti terve Death Star ja kolmandas alles valmimisjärgus olev ehitis.


Ma nagu ei oskagi rohkem midagi öelda. Jumal tänatud, et ma nägin originaalversiooni, mitte seda kus Sebastian Shaw on Haydeniga asendatud. 8/10

esmaspäev, 14. juuni 2010

The Empire Strikes Back (1980)


Üle terve maailma on vist levimas arusaam, et Star Wars: Episode V - The Empire Strikes Back on originaaltriloogia kõige parem osa ning kui nüüd aus olla, siis vastu sellele väitele ei oska ma kohe kindlasti vaielda. Samas ei oska ma ka kaasa rääkida, sest kui pikemalt mõtlema hakata, on kõik kolm filmi minu jaoks täpselt samal tasemel ning ESBil puudus see maagiline miski, mis oleks teda teistest kõrgemale tõstnud. Siiski oli selles filmis sama šarm, mis esimeses ning hästi palju lahedaid momente. Action oli siin parem kui esimeses osas ning seda oli äge vaadata. Rebelite ja Impreeriumi võitlus Hothil näiteks (I don't know why they call it Hoth, they should call it "Coldth", amirite?) mida oli lausa lust vaadata.


Samuti sünnitab ESB vast kaks kõige enam parodeeritud Star Warsi momenti eales, üheks neist on muidugi roheline lilliput Yoda, kes oma huvitava kõnemaneeriga ikka ja jälle naljameestele ette jääb, teine aga on muidugi moment, kus Darth Vader Luke Skywalkeri peale kahevõitluste relvituks teeb ning avaldab tõe, et just tema ongi eelnimetatu bioloogiline isa. Uups, spoilers! Aga päriselt, Darth Vaderi isadus on juba aastaid olnud maailma kõige avalikum saladus ning isegi enamus inimesi, kes pole ESB ega Star Warsiga üldiselt enne kokku puutunud, teavad seda. Lisaks kõigele muule saame ESBis näha esmakordselt lihast ja luust Boba Fetti, pearahakütti kelle populaarsus fännide seas on minu jaoks jätkuvalt müstika- okei, ta näeb küll lahe välja, aga so does Bossk (put Bossk on a motherfucking Segway!!). Ju siis oli tema multifilmi-mina Holiday Specialis niivõrd meeldejääv (lol, inimesed vaatavad ikka igasugust paska).


Paljude arust on Empire Strikes Back triloogia parim osa just seetõttu, et George Lucas oli selle projektiga kogu filmisaaga jooksul kõige vähema seotud, jättes nii enda loo põhjal valminud stsenaariumi kui ka režissööritöö teiste hooleks. Mine võta kinni. 8/10

pühapäev, 13. juuni 2010

Star Wars (1977)


Ma arvan, et maailmas on vähe inimesi kes ei tea Star Warsi, pole seda näinud võiselle üle nalja visanud. Originaaltriloogia esimene osa, nüüdseks iroonilist nime kandev Star Wars IV: A New Hope on üks eepilisemaid kosmosefilme üldse. Või vähemalt üks kõige tuntumaid kultusklassikuid selles valdkonnas, trekkied võivad muidugi vastu vaielda. Star Wars pakub kõike - natuke juustust stoorit, väga mõnusat dialoogi (mis annab minusugustele nohikutele väga palju tsiteerimismaterjali), killuke huumorit ja karmisaatilisi näitlejaid, siinkohal mõtlen rohkem Harrison Fordi ja Sir Alec Guinessi, mitte Peter Mayhew'd või Kenny Bakerit. Lisada siia veel mõnusat actionit ning kuratlikult lahedat heli tegevad valgusmõõgad (mida on sellest ajast saadik parodeeritud lugematuid kordi ning mille omamisest iga laps und näeb, ka tänasel päeval) ja ühe korralik muinalugu on sündinud...kosmoses. Ning muidugi üks kõige kuratlikuim rahvavaenlane eales, kelle kõrval isegi Hitler varju jääks.


Ometigi on mõnikord raske sõnu leida selle filmi kirjeldamiseks. Tal on mõningaid vigu, nagu näiteks kohatigi väga puine näitlemine. Tõesti, seda küll väiksemate kõrvalosade poolt, kuid siiski riivas silma. Kõige ehedam näide leiab aset vast lõpulahingu ajal kus rebelite hävitajaid plahvatab igal hetkel, kuid piloodid ei tee teist nägugi. Alati on siiski võimalik mõelda, et üksus pandi kokku suuremas osas enesetapualtitest meestest, kellel oma elust sooja ega külma polnud. Samuti on tempo kohati liiga kiire, asjad juhtuvad tormakalt ning tegelaste omavahelised suhted liiguvad juhututtava tasemest parima sõbra omani liiga rutakalt. Samas ei saa selle üle liialt vinguda, sest pea et igas filmis on näha paarikesi kes armuvad vaid pooleteise tunni jooksul. Mõned eriefektid olid samuti konarlikud, eriti jäi silma Obi Wan Kenobi valgusmõõga vildakus tema ja Darth Vaderi vahelise duelli ajal. Kas lohakas töö eriefektipoiste poolt või oli vana ben tõesti oma riistaga (mõõgaga ikka, noh) lohakas olnud? Kurat seda teab.


Asi mis mulle väga meeldis oli see, et Star Wars töötas iseseisva filmina väga hästi, kõik otsad seoti näiliselt kokku, jättes samas pisut ruumi järjefilmide jaoks...mis tulemata ei jäänud...nagu teada on... 8/10

laupäev, 12. juuni 2010

Mortal Kombat Rebirth (2010)


Kuigi algselt oli plaanis Juunikuus kõigepealt kõik Star Warsi filmid kirja panna ning alles siis ülejäänud nähtud materjalist kirjutada, siis need plaanid muutusid sel hetkel kui minu silmad nägid uue Mortal Kombati filmi tarbeks tehtud teaserit. 8 minuti jooksul jõutakse näidata nii tülgastavat gore'i, väga stiilseid kaadreid, ägedaid tegelasi, mõnusalt juustust näitlemist ning samal tasemel olevat stooriliini. Iseseisva teosena on see 8 minutit rohkem väärt kui kunagised 2 filmi, kuigi kerge juust ning fakt, et Johnny Cage eluküünal kustutatakse nii, et tema kael raksub on mõlemil ühine. Nüüd jääb vaid oodata, kas ja millal filmiõigused omandatakse ning et seda mõnusat ja stiilset õhkkonda ära ei rikuta. 10/10

Teaserit ennast saab vaadata SIIT.

pühapäev, 6. juuni 2010

Lego Star Wars:Revenge of the Brick (2005)


Kinoprojektori lehtedel on olnud juba natuke aega vaiksem olnud, sest mai teine pool kulus sessi peale ning paar viimast päeva on kulunud taastumisele, nähtavasti aga ei sobi selline teguviis blogi andunud fännidele ning seetõttu peksti mind vegeteerivast olekust välja, et internetis oma arvamust avaldada. Kuna juunikuus kavas pikemat sorti mõtisklus maha pidada ning seda just Staw Warsi teemadel, siis oleks too lühike, saaga kolmandat osa parodeeriv LEGO multikas just parajal kohal. Film ise on kõigest 5 minutit pikk, kuid nende viie minuti sisse topitakse mõnusalt actionit ning paar päris mõnusat huumorikildu. Ei hakka teiste blogijate poolt sisse tallatud rada muutma ning panen hindeks samuti 10 legoklotsi 10st.