kolmapäev, 16. november 2011

30 Minutes or Less (2011)

30 Minutes or Less (2011) on Ruben Fleischeri viimane lavastajatöö pärast filmi Zombieland (2009). Tuleb tõdeda, et Zombieland osutus ikkagi paremaks. Filmi tegid nauditavaks mõningased jaburad ütlused nagu "Sometimes fate pulls out his big old cock and slaps you right in the face!" Või siis dialoog Dwayne'i ja Travise vahel, kus esimene ütleb: "I taught myself how to eat pussy and cut my own hair, mis järel teine vastab absurdse combolahendina: "I taught myself how to eat pussy hair". Ega mida sa veel Danny McBride'ilt ootaks, kui absurdset ning võimalikult ignorantset hoiakut. Nagu ütleks Kenny Powers: "You're fuckin' out, I'm fuckin in!". Ülejäänd huumor oli nagu liiglabane ja keskmise ameeriklase jaoks rõkkamapanev, a eurooplase maitse jaoks juba aegund ja lohakas (vinguvad girlymanid: Jesse Eisenberg ja Aziz Ansari).






Film sellest, kuidas 2 + 2 = C4. Nimelt 2 laisklevat tüüpi: egotsentrik Dwayne (Danny McBride) ja tema aeglase taibuga semu Travis(Nick Swardson) otsustavad korraldada pangaröövi, a selleks on neil vaja kedagi, kes nende eest töö ära teeks. Saatuse tahtel leitakse üks panniga sõitev pitsapoiss Nick (Jesse Eisenberg) ja tema kooliõpetajast sõber Chet (Aziz Ansari), kes siis peavad toime panema väikepanga röövi ja maksma sulidele $ 100 000 või muidu...
Action oli küll hollywoodilikult hästi lahendatud, a film ise jäi nagu paljuski puudu, küll aga kiidan heliriba ja lõpulugu ja title sequence oli k päris äge, a ikkagist üks keskpärane 5/10.

Masterplan

Mõmmz got shook!

Who you bangin there? Nobody! Ok-ok, it's Jason Vorhees.

pühapäev, 13. november 2011

Green Lantern (2011)



Green Lantern ehk siis maakeeli Roheline Latern on järjekordne koomiksikangelane, kes on paberilehtedelt kinolinale reisinud. Tähelepanelikumad (täpsem oleks öelda "nohiklikumad") teist on kindlasti täheldanud, et Rohelise Laterna eestikeelset koomiksit on juba kevadest saati võimalik poes ajalehelettidel märgata ning osta. Koomiksiveergudel on tegelase tegevused üpriski põnevad, filmis jäi aga äktsionist puudu - rohkem keskenduti Hal Jordani ja Carol Ferrise nii-ja-naa armuelule, mitte aga sellele, et planeeti ähvardas suur oht. Ning kui lõpuks võitluseks läks, siis oli seda liiga vähe ja liiga hilja. Arvutieffektidest kogu pandud kostüüm nägi samuti nilbe välja. 5/10

pühapäev, 6. november 2011

The Fighter (2010)

The Fighter (2010) on David O. Russelli lavastatud, tõestisündind lool põhinev, draamafilm Micky Wardi poksija- ning tema venna, Dicky Eklundi treenijakarjäärist. Film on saand 2 Oscarit (parima meeskõrvalosa eest läks kuldne mehike Christian Bale'ile ja naiskõrvalosa oma teenis välja Melissa Leo) ning veel hulganisti auhindu. Huvitav fakt on, et nimiosa kehastav Marky Mark hakkas treenima filmiks juba 2005, kuigi filmimine algas alles 2009 suvel, tegi Mark selles hoolimata päevast päeva kõva trenni. Algselt oli Dicky osatäitjana kaalu all veel Matt Damon ja Brad Pitt, a valiti hoopis Batmanina tuntust kogunud mees, kes näljutas end Dicky rolli jaoks nagu õigele method actorile kohane (muideks see pold tal esimene kord kilosid kaotada, filmi The Machinist (2004) korral oli tüüp veel kõhnemgi).. Tahaks tähelepanu veel juhtida k sellele, et Micky Wardi osatäitja avas alles hiljuti oma pereäri, nimelt on Himingham, Massachusetts ehitud nüüdseks uue burgerirestoraniga Wahlburgers! (ei saa aga mainimata jätta, et logo pole just kõige õnnestunum)

Lugu sellest, kuidas Dicky Eklundi (Christian Bale) vennast, Micky Wardist (Mark Wahlberg), sai tõsiseltvõetav poksija. Nende ema, Alice Wardi (Melissa Leo) manageri karjäärist ja õdede toetusest. Film pakkus head näitlejatööd ja oli mõnusalt vaatemänguline, mõlemad Oscarid olid välja teenitud, lisaks sellele Dicky õpetas ilusa väljendi CRS, ehk et can't remember shit. Ilma pikema jututa, põmts sama hinnang kui imdb- s, mida ei juhtu just väga tihti, 8/10.


Mitte just kõige regulaarsem tükk paberit.

Oscarivääriline näitlejameisterlikkus.

Natuke hõredamat ihukatet.

Tuhatoos

reede, 4. november 2011

Midnight in Paris (2011)

Midnight in Paris (2011) on lummavalt kaasahaarav fantaasiasugemeis Woody Alleni romantiline komöödia. See on siis see viimane romantiline komöödia pärast eelviimasele eelnevat eelviimast romantilist komöödiat Vicky Cristina Barcelona (2008), mida ma isegi näind puhtalt Scarlett Johanssoni ja selle kurja Javier Bardemi pärast, sest no No Country For Old Men (2007) jättis ikka päris kustumatu jälje ju. A no ja eeleelviimane sama zanri film Woodylt oli Curb Your Enthusiasmi fännidele tuttava Larry Davidiga see Whatever Works (2009), seda olen samuti näind. (Mõlemad W.A. filmid, mida näind, grupeeruvad kuskil sinna 7/10 alla). Vaatluse all olev film on aga täis 20ndate ajastu Pariisi hõngu ja suitsust atmosfääri. Selles on mõnusaid ütlusi nagu "My god, you take an art groupie to a whole new level." või "If it's bad, I'll hate it because of bad writing, if it's good I'll hate it because I'm envious and then I hate it even more. " Ja üks totramaid, a samas k loogilisemaid vabandusi: "Cheap is cheap!". Filmist ei jäänd välja k oma giidirolliga Nicolas Sarkozy laujannast abikaasa Carla Bruni. Naljakas muidugi, et ainsad, kes mõistavad Gili probleemi on sürrealistid. Lõigu lõpetuseks ka üks kena stinger Hemingwaylt: Picasso only thinks that women are to sleep with, or to paint.

Lugu sellest, kuidas kihlatud paar Gil (Owen Wilson), kes on elukutselt kirjanik, ja Inez (Rachel McAdams) saabuvad Pariisi ning justkui juhuse tõttu kohtuvad Inezi kunagise crushi Pauli (Michael Sheen) ja tema naise Caroliga (Nina Arianda). Paul, kui ninatarkne douchebag üritab omale loomupäraselt olukorda ära kasutada ja Inezi üle lüüa, mis tal k tundub, et õnnestub. Gil aga kaob õhtuti Pariisi õhtusumedusse ja ühes sellega müstilistesse seiklustesse paljude 20ndate ajastu loometegelastega. Mis aga täpsemalt aset leiab, seda tasub aga ise vaadata. Filmi ehivad soojad värvid ja mõnus muusika. M.I.P. sisaldab palju huvitavaid dialooge ja lapsena-mänguasjapoes-olemise-efekti. RINOCEUS?! Adrien Brody Rinoosoorosse stseeni peab k lihtsalt nägema. Hinnet kahandasid aga paljud pisidetailid ja mõned statistid, kes üritasid teha näo nagu nad ei oleks kaamerat märganud ja justkui ootaks, et nüüd tuleb actioni järgne CUT!-hüüe. A kuna Woody filmides on üldjuhul kõik stseenid väga mõnusalt realistlikud ja tema muusad k kenad, nagu seekord Inezi kehastav Rachel McAdams ja salapärane-vaata-filmi-et-teada-saada-kes (Marion Cotillard), siis väga palju hinne ei kannatagi ja tuleb ära Woody filmidele kohaselt 1tubli 7/10.

Gilil paistab olevat nii mõndagi huvitavat Picasso maali kohta lisada, mispeale Inez arvab, et ta on laksu all. hõõ-hõõ!

Lubage mul tutvustada oma joomakaaslast.. kumba sa rohkem tahaksid, nainööäääõõõõää?!?

Vaadakä, ma mängin nii hääste viiulit, et ajan isegi ennast nutma. ;D

Lubage ma selgitan, mida Picasso ei taha ise mõista. Sel maalil on naine justkui liiga vulgaarne, ei sobi kohe oma armukest kujutada sellisena.

Ou, tseki seda tooli! pole vaja vist öeldagi, et CHEAP IS CHEAP!

Paul, raisc, jäta see uhcustamine juba!

kolmapäev, 2. november 2011

Super (2010)

Super (2010) on jõuline ja veidralt äge James Gunni kirjutatud ja lavastatud action-komöödia, mis vürtsitatud veriste elementidega ja muidugi mõista koomiksifänlusega (MUST WATCH!). Ilmselt on see Gunni parim ja ühtlasi k humoorikaim kirjutis, pärast Dawn of the Dead (2004) kahasse skriptimist George A. Romeroga. Gunni viimane filmitükk oli inimkeha-üle-kontrolli-võtvate-kaanilaadsete-tulnukkoletistega Slither (2006). Super tundub juba loomu poolest parem olevat, olgugi, et ma pole Slitherile silma peale veel saand. Gunni hilisem telesari PG Porn on aga hüsteeriliselt naljakas, eriti see Helpful Bus'i sketš sealt, kes pole näind, siis lisatud väike link. Dwight Schrute as a crime fighter?!

Lugu Frank Darbo (Rainn Wilson) nimelisest tüübist, kes ärkab iga hommik üles täpselt sama unenägu nähes ning k
elle seaduslik naine Sarah (Liv Tyler) juba enam ammu ta vastu mingeid tundeid üles ei näita. Sarah ellu trügib teravkeelne uimastiäritseja Jacques või noh JOCK (Kevin Bacon), Frank üritab oma naist tagasi võita, aga nutujõud pole kaugeltki nii tugeva mõjuga kui Jock ning tema vihased kamraadid. Frankile tuleb aga appi jumalakäsi ja tüüp otsustab oma kodulinnas kuritegevusele piiri panna, mõeldes endale idiootse nime ja võttes superkangelase kostüümi. Filmi raamistik on mõnusalt jabur komöödia, mis haakub ootamatu jõhkruse ja verevalamisega, mis teeb kogu kompoti nauditavaks on see tuima Franki vs energeetilise koomiksipoe müüjanna Libby (Ellen Page) ekraanikeemia. Mõnus muusika (see super catchy LALALALA), hea ülesehitus, no mõtlen, et 8/10.

Õnnestunud maskeeruja -
"It's not a fake beard. It's really real. This is my hair growin' out of my face!"

Crimson Bolt voolib ette priceless näoilmeid!

All Jesus Network. boobs outside of marriage. no no no!

You supposed to b a dog person?! (this is why iDont trust cops)

Now why you had to piss a nigga off?! bad, Crimson, real bad!:..D

Alla 14 keelatud! splatter action!hihi

osake sellest üliVingest animatsioonist, mida alguses näha võib.

kolmapäev, 26. oktoober 2011

Red State (2011)

Red State (2011) on jumalakartlikke paika panev linateos, mis on aga üllatav, et süžee autoriks ja lavastajaks on üks ja ainus Silent Bob aka Kevin Smith. Tundub, et Smith vedas seda sulepead küllaltki lohakalt mööda paberit, ja no üsna hüppeliselt, nagu Tõehetke valedetektor, peaks mainima. Stsenaarium oli kirjutatud peaasjalikult Michael Parksi jaoks, teda võib vilksamisi näha nii mõneski Tarantinofilmis ning tüüp tegi väga mõjusa rolli Robert Rodrigueze filmis From Dusk Till Dawn (1996), mida Ruut hindas lausa 10/10. Aga selle thrilleri taustajõuks pole mitte tsombid, vaid filmi tuumaks on lihtne sõnum: GOD HATES FAGS! Ja muidugi veel see kuldne tsitaat Michael Parksilt: "World Wide Web is a Devil's playground!"


Film sellest, kuidas noored gümnapoisid Jarod (Kyle Gallner), Travis (Michael Angarano) ja Billy-Ray (Nicholas Braun) tahavad koolipäeva lõpuks keppi ning selleks leiavad oma nutika telefoni abil netist ühe vanema naise, kes peaks nende ettevõtmisele igati vastutulelik olema. Travis laenab papsilt auto ja trall läeb lahti. Mis aga varsti selgub, see poiste unelmate rinnapaari esindaja Sara (Melissa Leo) pole muud kui üks religioonifanatist mõrtsukas, kes annaks oma elu psühhopaatse usuhullust pastori Abin Cooperi (Michael Parks) ja tema tegude heaks. Asja saadetakse lahendama agent Keenan (John Goodman), kelle rolli kaaluti algselt isegi Samuel L. Jacksonit. Tegu oli kohati päris hea närvikõdiga, mille aga segasid ära ebasümpaatsed ja lollakad näitlejad, kes ei tunne kohe üldse, mis draama on. Filmis olid mõningad head naljad k, a tegu oli eelkõige tõsisema filmiga, või no kui tõsine see kristlus ikka on, see oleneb juba vaatajast endast. Soovitaks kõigile, kel on vajadus kuulirahe sämplitele, tina ikka valati seal päris korralikult ja häirivad muusikat taustaks ei kõland (Kogu heliriba, mis tehtud, sai Michael Parksi poolt ise sisse lauldud, igast jubedat jumalakartlikku kantrimöla, mis kõlas küll kuratlikult hästee). A ja muideks film noppis Sitgesi festivalilt 2 auhinda k. Head Vaatamist! 6/10

Tugevad loosung kohe filmi alguses. (Taustaks sobinuks räppar Abrahami hittlugu, mille nime ilmselt ei pea enam mainima, kõik teavad niikuinaa).

Umbkaudne vestlusekäik Jaredi ja Billy-Ray vahel: "Mina seda Internetti ikka ei usalda, me ei näe ju nende nägusidki" - "A pole vajagi, saab ju koti pähe k tõmmata või midagi, kui asjaks läeb, peaasi, et ikka rinnad oleks ilusad."

Kuulake, mu jüngrid, Jumala viha langes homode peale!! MEIE VIHA LANGEB SAMUTI!

Creepy fuckin Sara: "Get drinkin' boys!! I ain't let no man in me, unless he has got 2 beers in."

"I thought you said it's gonna b a simple mission. Well simple just shit itself..."

teisipäev, 11. oktoober 2011

The Final Destination (2009)



Lõpp-punkt 4 pidi olema see viimane Lõpp-punkt, enne seda kui Lõpp-punkt 5 orientiirile ilmus. Seeria, mis algas isegi päris põnevalt, muutus aga iga osaga järjest igavamaks ning üksluisemaks, nagu paljudel selle žanri filmiseeriatel paraku omaseks on saanud. Lõpp-punkt ei ole erand, neljas osa näitas tohutul hulgal väsimuse märke ning sama stsenaariumi toel üles ehitatud lugu oli suhteliselt mannetu. Kari noorukeid, kellest mitte keegi vaatajatest hoolima ei hakka, pääsevad suurest õnnetusest eluga, selleläbi nurjates Surma enda plaanid. See tähendab aga tervet jada erinevaid fantaasia"rikkaid" õnnetusi, kus noorukid ükshaaval oma otsa leiavad. Lugu on tobe, tegelastega ei teki mitte mingisugustki kontakti ning effektid oleks justkui CGI algusaegadest pärit. 4/10

esmaspäev, 10. oktoober 2011

Easy A (2010)



Easy A oli üpriski nauditav komöödia, võib olla võimendas tema huumorit ka see, et peale seda sai Hall Pass peale pandud ning too tundus (ning ka oli) Easy A kõrval palju mannetum. Samas suutis film ka iseseisvalt mitmeid kordi naerupahvakuid ning mehelemist esile kutsuda. Eelkõige tuleks tänada peategelast ning toetavate tegelaste (tüdruku vanemad ja sõbrad) omavahelist keemiat. Olivia (Emma Stone) valetab oma sõbrannale, et selle asemel et temaga reisile minna kohtus ta hoopis ühe noormehega, kes temalt süütuse võttis. Üks vale viib teiseni ning peatselt on Olivia kooli peal teada-tuntud kui prostituut. Selle peale laseb aga Olivia käiku plaani, et oma mainet taastada. Emma Stone teeb päris muheda soorituse ning jättis vähemalt mind ootama uut Ämblikmehe filmi, kus ta astub Gwen Stacy rolli. Win! 8/10

pühapäev, 9. oktoober 2011

Hall Pass (2011)



Hall Pass oli üks täiesti tavaline Ameerika komöödia, mis kõlbab väga hästi ühekordseks vaatamiseks. Abielumees (Owen Wilson) saab oma naise käest vaba nädala, mille jooksul võib ta teha kõike, mida hing ihkab, sealhulgas ka magada võõraste naistega. Sama võimaluse saab ka tema parim sõber (Jason Sudeikis) ning koos oma sõpradega astuvad nad vastu ühele vägagi huvitavale ja humoorikale nädalale...seda vähemalt teoorias. Praktikas jäi huumorist aga palju puudu, stsenaarium oli nõrk ning nalja eriti ei tehtud. Stephen Merchant oli filmi kõige nauditavam osa, kuid kahjuks oli teda seal liiga vähe. Lisaks oli filmis liiga palju paljaid peeniseid ja liiga vähe paljaid tisse. 5/10

neljapäev, 8. september 2011

Horrible Bosses (2011)

Horrible Bosses (2011) on mõnus must komöödia, sellest kuidas on võimalik, et kellelgi teisel võib olla palju hullem ülemus kui Sul. Naljad olid vahepeal üsnagi ootamatud (hea, et ma trailerit polnud enne suvatsenud kiigata), mis tegi vaatamiselamuse paremaks. Sai naerda, irnuda ja itsitada piisavalt, kuna dialoogid omasid ning situatsioonikoomikat jätkus küll ja veel (a jah, ega's küll küllale liiga ei tee, as they say). Värskendav oli näha Colin Farrellit ignorantse douchebagi rollis, ses osas võiks tuua paralleele Tom Cruisei kehastusega filmist Tropic Thunder (2008), aint et Tomi roll ei näind ette hermafrodiitsete Aasia päritolu hooradega ringiaelemist. YACK!

Lugu kolme sõbra, Nicki (Jason Bateman), Kurti (Jason Sudeikis) ja Dale'i (Charlie Day), ühistest püüdlustest oma bossidest, Dave Harken (Kevin Spacey), Bobby Pellitt (Colin Farrell), Julia Harris (Jennifer Aniston), vabaneda. Filmis teeb väikse rolli k Jamie Foxx, kes peaks kõigi eelduste kohaselt Tarantino uues filmis Django Unchained (2012) nimikarakterit kehastama :O Soundtrack oli k hea, tegevust jätkus, ainult, et Dale'i tüütu karakter kiskus veits hinnet alla, seega 7/10.

neljapäev, 25. august 2011

Your Highness (2011)

Your Highness (2011) on mõnus stonerite seikluskomöödia Pineapple Expressi loojalt, mis parodiseerib tõsiselt tehtud fantaasiafilme.

Sisust nii palju, et vennad Thadeous (Danny McBride) ja Fabious (James Franco) lähevad üheskoos rännakule, et päästa viimase armastatu Belladonna (Zooey Deschanel) kurja võluri Leezari (Justin Theroux) käest. Ilusad eriefektid, pöörased naljad, a ja Natalie oli k kenake, võib vist öelda, et 7/10.


stoned as F
omg! täh pic above is so stoned.