kolmapäev, 30. oktoober 2013

Kinoprojektori Halloween-a-thon! A Nightmare on Elm Street (2010)


Kunagi aastaid tagasi vaatasin neli esimest Elm Streeti luupainaja seeria osa ära, ent mingil kombel ei olnud see minu jaoks sama lõbus üritus kui enne seda tehtud Friday the 13th maraton. Robert Englund oli vinge mees ja igati tegija tüüp, noor Johnny Depp sai ära nähtud, temaatika oli igati õõvastav, ent kuskilt jäi miskit puudu. No ja see teine osa oli ka paras käkk minu meelest.


Võib julgelt öelda, et selle 2010da aasta uusversiooni tulekut ma eriti ei oodanud, aga noh, viisakusest kavatsesin talle pilgu peale visata küll. Põhimõtteliselt pilgu peale heitmine on õige fraas, sest film ise oli niivõrd piinlikult igav ja miitemidagiütlev, et huvi ja fookus nihkusid iga hetkega aina kaugemale ja kaugemale, kuni tähelepanelikust jälgimisest sai pigem kõrvaliste asjadega tegelemine ning uus koleda näoga Freddy oli pigem tavalise taustamüra, kui et meelelahutaja rollis. 2/10

teisipäev, 29. oktoober 2013

Kinoprojektori Halloween-a-thon! - Sorority Row (2009)


Näe, kohe-kohe on käes Halloween, see imelik ameeriklaste püha, mis vägisi iga aastaga ka meie maal aina rohkem võimu võtab ja Mardi- ja Kadripäeva arvelt väikeseid lapsi õue kommi järele sunnib minema. Kuna meie siin läheme igasuguse vooluga kaasa, siis tähistame omal moel seda võõraste püha meiegi, vaadates terve nädala jooksul erinevaid õudusfilme ja jäädvustades siia oma muljed. Järgmised seitse õhtut oleme Halloweeni lainel, mis siis et tegelikkuses on see vaid ühe õhtu teema.


Kui "I know what you did last summer" nähtud on, siis on nähtud ka Sorority Row, sest filmi põhimõtte on täpselt sama - grupp noori, kogemata sündinud mõrv, politseisse minemise asemel sellest vaikimine ning täpselt aasta hiljem ilmub nende sekka saladuslik mõrvar, kes neid ükshaaval maha hakkab nottima. Midagi uudset film horroržanrile juurde ei too, piire ei murra, midagi ära ka ei võta. Nagu halvale õudukale kombeks, on ka siin noori naisi, kes joovad ennast purju ja näitavad tisse. 5/10

teisipäev, 15. oktoober 2013

Black Dynamite (2009)



Black Dynamite on vanu blaxploitationfilme mõnusalt parodeeriv ja sõbralikult tögav komöödia, mille suurim võlu ei peitu mitte tema loos, näitlejatöödes ega kaameranurkades, vaid kõikides tahtlikes vigades ja pisidetailides, mis nende avastamise korral suu naerule venitab. Olgu selleks siis kaamerasilma sattunud mikrofonid, tahtlikud jätkuvusvead kaadrite vahetusel või pööraselt labased, ent toimivad naljad. Stsenaarium toimib ning on hea just sellepärast, et ta on taotuslikult halb ja "kehvasti kirjutatud." Selle ümberjutustamisega pole mõtet siin aega kulutada, see on miski, mida tuleb ise avastada. Üldiselt võib aga idee võtta kokku nõnda - viisaka afrosoenguga must mees rebib naisi ja tapab mehi. Väikse miinusena võiks esile tuua üldise väljanägemise - film on kuidagi liigselt pruun. Klannimehed, hoidke oma mõtted endale, ma pidasin silmas seda pruuni filtrit, mis kõik kaadrid nö. "üle värvinud" on. Neid alumisi pilte on sellest saatusest õnneks säästetud. Oleks kogu film nõnda värvikirev, oleks punktike juurde kukkunud. 8/10