Kuvatud on postitused sildiga sürr. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga sürr. Kuva kõik postitused
esmaspäev, 22. oktoober 2012
Black Swan (2010)
Mulle meeldib viimasel ajal pilk peal hoida blogi statistikal, eriti aga otsisõnadel, mida kasutades meie blogini jõutakse. Muidugi on osad neist kõige tüüpilisemad filmipealkirjad (miskipärast on V for Vendetta siiamaani tabeli tipus selles osas), aga samuti on ka esindatud sellised tervislikud sõnjad ja väljendid nagu "peenised,y" "rinnad," "paljad tissid," "paljas naine, "munandid" ja "dyanne thorne." Kõik perverdid, kes on lootnud siit blogist leida pilte Dyanne Thorne'i paljastest tissidest, siis teil on vedanud, sest Natsi-Ilsa seiklustest oleme juttu teinud küll. Kuidas aga seondub eelnev tekst sellise filmiga nagu Black Swan? No eks ikka selle tõttu, et filmis figureerisid sellised neiud nagu Natalie Portman ja Mila Kunis, kes ühes stseenis end pesuväele võtavad ja lesbiseksi harrastavad. Paljaid tisse kahjuks ei näe, aga olge hooleta, sest vähemalt näete kuidas Natalie Portman tervelt kahes stseenis käsikiimleb (või vähemalt üritab). Lisaks ajab Vincent Cassel ühel hetkel Nataliele käe püksi ning teisel hetkel kepib Mila Kunist kuskil laua peal. Kokkuvõtvalt oli kõne all olev film haprast balletineiust esimese tunni aja jooksul üliigav, sealt edasi aga muutus pingelisemaks. Meeldisid viited minu lemmikfilmile Perfect Blue (Aronofsky olevat lausa uuslavastuse õigused endale kaubelnud, et ühte stseeni järgi teha) ning muidugi eelnimetatud seksikad neiud.
Vot nii, nüüd peaks olema pervertidele piisavalt võtmesõnu, et blogi rohkem hitte saaks! Fappity-fap-fap. 6/10
neljapäev, 18. oktoober 2012
The Cabin in the Woods (2011)
The Cabin in the Woods oli päris mõnus film, mis võttis stereotüüpse õudusfilmi stsenaariumi ning paiskas tolle pea peale, paljastades klišeede sündide tagamaid. Oleks raske ainult ühe või isegi kahe käe peal kokku lugeda kordasid, mil inimesed on olnud tunnistajateks õudukatele, kus kamp peolembeseid hilisteismelisi või täisealiseid noori inimesi kogunevad üksikusse metsamajakesse keset suurt tundmatust ning seejärel lisatakse võrrandisse nn. "muutuja", olgu selleks siis kas vaikne maskiga mõrvar või kari zombisid, kes kambaliikmeid ükshaaval kogusummast maha liitma hakkab. Nii on ka sel korral - käputäis noori tudengeid satub (nagu ka pealkiri vihjab) majakesse metsa keskel, segades oma tegevusega zombiperekonna und. Imelikul kombel muutub majakesse saabumisel ka noorte käitumine, olles ligilähedane tavalistele traditsioonidele. Huvitava aspektina aga ilmneb, et kogu nende tegevust kontrollib üks suur maa-alune ettevõte, kelle ülesandeks ongi sedalaadi stsenaariumite kokkupanek, et läbi selle noorte ohvrite elud ohverduseks tuua, et omakorda päästa maailm. Tänu sellele keksele ideele mõjuvad kulunud ideed värskena ning samuti aitab kaasa ka humoorikas stsenaarium ja mõnusad näitlejatööd. Lisaks on filmis tohutul hulgal viiteid erinevatele õudusfilmidele ja -mängudele. Kuigi lõpplahendus ei olnud nii äge kui ta olnuks võinud olla, siis piisavalt ägeda idee pärast kõlbab vaadata küll. 8/10
kolmapäev, 16. märts 2011
The Stuff (1985)

The Stuff ei olnudki nii eepiliselt kehva, kui ma algselt ootasin ja isegi lootsin, kuid vaadata oli lõbus sellegi poolest. Võib olla mängisid osalist rolli ka selleks hetkeks omandatud promillid, kuid film oli mõnusalt muhe. Juba lugu ise oli niivõrd naeruväärne, et seda mitte nautida oleks olnud võimatu. Kamp kaevureid leiavad töö käigus maakorest välja tungivat ainet, mis osutub söödavaks ning on väga maitsev. See otsustatakse müüki paisata, kuid tuleb välja, et see hakkab inimesi muutma ning ainult üks väike poiss suudab kiusatusele vastu panna. Kergeid paralleele sai tõmmata Troll 2ga, kuid õnneks (või kahjuks) oli The Stuff kõrgemal positsioonil. Kuulda sai nii muhedaid dialoogijuppe kui ka näha, kuidas ühe neegri pea plahvatas...peaaegu. 6/10
laupäev, 12. veebruar 2011
Citizen Kane (1941)

Neid inimesi, kelle arust on Citizen Kane üks kõige paremaid filme, mis eal tehtud, palju ning ma saan neist aru, kuid see ei tähenda, et ma nendega nõustun. Muidugi, omal ajal kasutati uudset lähenemist loo kronoloogilisele järjestusele, kasutati efekte, mis olid suurepärased, kuid minu jaoks jäi miski puudu; tundus nagu ei oleks ta ajale väga hästi vastu pidanud. Ma ei räägi ainult tehnilisest poolest, oli teisigi aspekte, kuid seda ma tunnistan, et tegemist oli ühe parima (fiktsionaalse) biograafilise looga, mida ma eales olen näinud, lihtsalt oli hetki, mis viskasid filmi üleüldisele hindele kaikaid kodaratesse. 7/10
reede, 19. november 2010
Devil (2010)

Ma usun, et ma ei olnud ainus inimene, kes sai M. Night Shyamalani loo põhjal vändatud horror-thrillerit Devil nähes positiivse üllatuse osaliseks. On ju mehe viimase aja looming olnud üsnagi kehvavõitu, kui mitte öelda et lauspask. Seekord oli tegemist aga üpriski põneva looga - viis inimest jäävad lifti kinni ning juhtuma hakkava müstilised asjad. On raske filmi kirjeldada ilma paljastamata põnevaid twiste või muud säärast, aga olgu öeldud, et mõni neist oli üpriski etteaimiatav, mõni stooriliintundus aga peale pikemat mõtlemist lausa mõttetuna. Siiski, olgu otseselt või kaudselt, kuid üle pika aja oli tegemist taaskord M. Nighti filmiga, kus oli parajalt müsteeriumi ning mis ei imenud sitta. 7/10
neljapäev, 2. september 2010
Inception (2010)

Inception sai ära nähtud juba tükk aega tagasi ning nüüd kui elamused enam nii värsked ei ole, vaid jõudnud juba vaikselt settida ja seedida, on ka paras aeg kirja panna mis ma tast siis õigupoolest arvasin. No mis teha, mulle meeldis. Siiski ei olnud tegemist sellise mindfuckiga nagu foorumites ja muudes kohtades lubati, stoori oli kohati etteaimatav, idee ei olnud üldse nii värske kui osad juntsud seda suure suuga kuulutasid ja mida kõike veel. Õnneks oli tegemist ainult pisivigadega, sest tegemist oli nauditava teosega.

Näitlejatööd olid mõnusad, Leo oli tasemel (ning on viimasel ajal üldse mulle istuma hakanud, tore et mees on paksuks ja karvaseks muutunud ning ei ela enam oma Titanicu ajast pärit nunnuduse rasvade peal), Tom Hardy ja Joseph Gordon-Lewitti omavahelist keemiat oli huvitav jälgida ning viimast oli veel eriti tore jälgida, kes samuti on saamas minu silmis nö. "päris" näitlejaks, sest viimased mälestused temast on "3. kivi päikesest" aegadest pärit. Lisaks meenutas ta oma väljanägemisega ekraanil üpriski palju varalahkunud Heath Ledgerit.

Kuigi sellist vaimustust ei tekkinud nagu mõnel, et maksimumpunkte visata, siis 8 punna saab film küll, kasvõi juba selle pärast kui palju humoorikat järelkaja ta tekitanud on. 8/10
laupäev, 17. aprill 2010
The Wicker Man (2006)

Peale seda, kui sai Youtube'i vahendusel "Best of Wicker Man" klippe vaadatud, ei saanud ma filmi vaatamist enam edasi lükata; uudishimu oli liiga suur. Seega, mõeldud-tehtud, film tööle ja silmad ekraanile. Nii umbes poolteist tundi hiljem, kui lõputiitrid jooksma hakkasid, olin ma nõutu. Kuidas kurat seda nüüd hinnata? Ühelt poolt oli ju tegu ühe ilge hunniku pasaga, teiselt poolt võib sellest saada üks mu lemmikfilmidest läbi aegade. Kõige lihtsam oleks vast teha edetabel miinustest ja plussidest ning vaadata mis välja tuleb.

Top 3 põhjust, miks Wicker Man vilinal imes:
Nr. 3 - Loll lugu
Nii. Nicholas Cage'i tegelaskuju endine kihlatu kutsub tolle kuhugi saarekesele oma kadunud tütart otsima. Cage, kes enne tulekut tundus nagu täitsa normaalne vend olevat, muutub saare peal koheselt persevestiks, kellele võim pähe on hakanud. Sealt edasi jalutab ta metsas ringi, küsib elanikelt lolle küsimusi, tilbendab niisama ringi, vestleb oma "pidevalt pilves" näoga pruudiga ja muud säärast. Teised saare asukad ajavad muud möla, millest keegi aru ei saa ja on lihtsalt imelikud. Lisaks on terve film selliseid WTF momente täis, mis filmile sittagi juurde ei anna.
Nr. 2 - Kohutav dialoog
Ausõna, ma oleks vahepeal isegi magama jäänud. Iga jumala kord kui Cage Kate Beahan'i tegelaskujuga rääkima hakkas, lülitus mu aju automaatselt välja. Enamjaolt selle tõttu, et Beahan nii kuradi kohmetu oli. Ma olen kuulnud, et dialoog on päris suures ulatuses sõna-sõnalt sama, mis originaalversioonis, seega ei ole siin muud süüdistada kui kehva näitlemist. Ja kui näitlejatest rääkida, siis ei suutnud ma kordagi tõsine olla, kui Diane Delano ekraanil oli; no vot ei ole ta usutav "tõsises" filmis.
Nr. 1 - Kõige antiklimaatilisem lõpp EALES
Siinpuhul ei oskagi rohkem kommenteerida. Vaatasin pärast Youtube'ist originaalfilmi lõpu ka ära ja noh, kuigi kohati sama tobe, oli veidike tõsiseltvõetavam ikka. Seda eelkõige selle tõttu, et rituaali läbiviijaks oli ikka korralikult riietatud Christopher Lee, mitte öösärgis ringi tatsav ja Braveheart'i näomaalinguga Ellen Burstyn.

Top 3 põhjust, miks peaks see film kultusklassika olema:
Nr. 3 - Kohati päris põnev
Usu või ära usu, aga mõnel hetkel tundus film täitsa hea olevat, saladuseloor oli tihe ning kannatamatult tahtsin teada, et mis nüüd saab. Horrorit ei olnud muidugi grammivõrdki, aga thrillerimõõtu andis kohati isegi välja ja pinget suutis hoida. Kahjuks ei olnud see aga ühtlane joon, sest filmi koomiline pool pressis ennast jälle välja.
Nr. 2 - Huumor
Ma ei räägi ainult sellest huumorist, mida filmisiseselt toodetakse; siia hulka tuleb lisada ka kõik need lõbusad teemad, mis IMDB boordil ringi hulbivad. Peale filmi lõpetamist seal natuke ringi hiilides, sain ma ikka paraja suutäie naerda, niivõrd mõnusalt võetakse selle filmi kallal, et pisar tuli silma. Aga ega film ka selles võtmes kaugele maha ei jäänud, suurimaks põhjuseks järgmine punkt.
Nr.1 - Nicholas Cage
Kurat seda teab, mis Nici peas ringi liikus, aga tema esitus on nii üle võlli ja lõbus, et lausa lust vaadata. Lisaks sellele, ei ole midagi naljakamat kui Nicholas Cage karukostüümis naisele vastu vahtimist andmas, väikseid lapsi hirmutamas, relva ähvardusel ratast varastamas või siis kohalikke neidusid täiesti tavalise roundhouse kickiga meelemärkusetuks tagumas ja seda niivõrd uhkelt, et isegi Chuck Norrisel oleks ainult kiidusõnu öelda. Lisaks veel niisama karjumaist ja halamist ning võidukombinatsioon on käes.
Vot sedapsi. Kehvavõitu thriller, aga suurepärane komöödia. Sellepärast ka kaks hinnet. 3/10 ja 9/10
neljapäev, 15. aprill 2010
Shutter Island (2010)

Aega läks, kuid asja sai ning lõpuks jõudsin ka mina kinno Shutter Island'it vaatama minna. Scorcese - DiCaprio tandemi otsa ma enne seda polnud sattunud, seega olin meeldivalt üllatunud kui avastasin filmi lausa fenomenaalse olevat. Pinget jätkus pea et igaks hetkeks algusest lõpuni; vaid korra filmi keskel jäi tegevus paariks minutiks soiku. Samanimelisel raamatul põhineva loo idee ei pruukinud olla just kõige originaalsem, kuid edasi suudeti seda anda niivõrd osavalt, tuues vanadesse kontidesse uut jõudu ja andes kogu loo olemusele uue hingamise. Väga meeldis mulle asjaolu, et pidevalt poetati kas audio või visuaali abil vihjeid loo üllatava lõpptulemuse kohta. Kuna suutsin kogemata selle enne endale ära spoilida, siis seda lihtsam oli mul ümberkaudseid vihjeid kokku koguda ja pildiks seada. Sellegi poolest ei teeks mitmekordne ülevaatamine asjale kahju.

Lugu on tegelikult hästi põnev. Aastal 1945 saadetakse kaks föderaalagenti, Teddy ja Chuck Shutter Island'ile - saarele, mis on koduks paljudele musta minevikuga vaimuhaigetele. Nende ülesandeks on leida oma palatist salapäraselt ja ootamatult kadunud patsient, kelle südametunnistusel on oma abikaasa ja kolme lapse surm. Kuid peale seda kui patsient kiirelt ja poolkogemata üles leitakse, usub Teddy et saarel toimub midagi enamat ning asub asja uurima. Lisaks saare saladuse avaldamisele, on Teddy õlul ka omakohtu kandmise soov - leida saarelt tema naise surmas süüdi olev püromaan. Aeg-ajalt saab vaataja tutvuda ka Teddy sisemuses toimuvaga, kui mehike uinub ning veidrad unenäod valla laseb. Kuna minu viimane kokkupuude DiCaprioga jääb kuhugi sinnakanti kus ta oli iga teismelise tüdruku unenägudes tihe külaline, siis olin ma taaskord meeldivalt üllatunud kui nägin, et tema näitlemisoskused on hea veini kombel ajaga ainult paranenud ning ka teised tulid üpriski eeskujulikult toime. Lisaks sellele imetlesin suurepäraselt kasutatud muusikat ning häid kaameranurki.

Kui nüüd üldisemast kinoelamusest rääkida, siis tuleb nentida et algus ei olnud kiita. Tundub et kinoisad on otsustanud muuta kunagise treilerite näitamise aja hoopiski reklaamikeskuseks. Seega pole ime kui filmi oodates ja reklaame vahtides tuli vägisi tunne, nagu oleksin kodus teleka taha istunud; ainus vahe seisnes selles, et mul polnud pulti millega kanalit vahetada. Õnneks oli film niivõrd hea, et kaua selle pärast ei mossitanud. Selle asemel hoidis film mind pidevalt pinges ja tooliserval. Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et tegemist oli väga hea filmiga, mida nii kinos vaadata kui pärast ka kodusesse filmiriiulisse soetada. Miks? Sest elamus on hea, kohati isegi liigagi, seega ärge ehmatage kui peale filmi lõppu enda vaimses seisukorras kahtlema hakkate ning paranoia võimust võtab. 9/10
neljapäev, 25. veebruar 2010
The Blair Witch Project (1999)

The Blair Witch Project on minu lemmikfilmide tabelis õudukate kategoorias raudselt esikohal. Mitte ükski film enne seda pole suutnud mind peale selle vaatamist panna ennast pimedas ebamugavalt tundma. Iseenesest ei sisalda käesolev film mitte midagi huvitavat ega hirmutavat, puuduvad nii tuntud slasherikoonid kui ka müstilised tapjaviirused. Kõigest kolm inimest metsas,filmimas dokumentaali vanast nõiamüüdist. Sellegipoolest on tunda õhus pinget ning peale seda, kui kolmik metsa ära suudab eksida, muutub asi eriti pingeliseks ning kananahk tuleb ihule. Miks? Sest filmi tegelastega on ennast väga kerge samastuda ning üleüldine olustik on palju usutavam kui mõni maniakaalne matšeetega tapja, kes ei vaja ettekäänet et su eluküünal kustutada. 9/10
teisipäev, 23. veebruar 2010
The Grudge (2004)

The Grudge on üks mu lemmikumaid filme õudusžanris. Mitte et ta oleks hea ning et ameeriklaste versioon oleks kuidagigi jaapanlaste omast kõrgemal positsioonil, aga kõik see peidetud huumor ning head mälestused, mis mul selle filmiga seonduvad, kaaluvad kõik pahad küljed ülesse. Mäletan, kui seda kunagi kinos sai käidud vaatamas, mõned inimesed elasid ikka mõnusalt kaasa, lastes kuuldavale mõningad ehmatuskilked ning peale üsnagi keskpärast cliffhanger-lõppu, kostis üle saali üks üdini pettumust täis kõvahäälne "Näh!" Aitäh, you made my day...that day...? 7/10
reede, 22. jaanuar 2010
Püha Tõnu Kiusamine (2009)
Püha Tõnu Kiusamine (2009)No seekordne Veiko Õunpuu teos jäi ikka kõvasti eelmisele alla. Kui Sügisball (2007) oli musta huumoriga pärjatud tõsine suhtedraama, siis PTK on midagi nagu musta ja valgega mäkerdatud, sünge ja diip, elu ja surma üle mõtisklev tragöödia, läbi küll heavalgustuse ja huvitavate kaameranurkade, aga samas eluigava muusikaga (v.a koht, kus vahetult enne Herr Meisteri kõne tekib vägev kidrakäik sisse). Aga kuna filmi on raske jälgida, kohati selle venivuse tõttu, kohati lihtsalt värvivaeguse, siis kõlbab siia öelda samamoodi nagu Ott Sepp ütleks: "See on must-valge film ja vaataja ei saa midagi aru." LOLs. Üsna pull koht on kohe alguses, siis kui üks jõmm sõidab oma ziksi sodiks. Teine WTF-ROFLMAO koht on siis, kui rikaste ja jõukaste dinnerparty'l akna taha ilmub üks boms, kes tahab midagi, keegi ei tea mida, aga keegi tuleb geniaalse mõtteavalduse peale, et kui anda prügikollile kord juba midagi, siis jääbki käima (aga see stseen ise on priceless noh, seda lihtsalt peab nägema). MUST SEE!!! xD
Lugu siis sellest, kuidas ühe keskealisest keskastmejuhi, kelle nimi on Tõnu Ploomipuu (Taavi Eelmaa), elu läheb üha sügavamaks ja keerulisemaks. Tema naine (Tiina Tauraite) satub ta sõbra (Hendrik Toompere Jr.) kätte, ta ise leiab endale uue tüdruku Nadešda (Ravšana Kurkova) ja sel samal teekonnal veab ta päris mitut surnud koera, käib läbi igast huvitavate ja vähemhuvitavate tegelaste nina alt, õpib elutarkusi ja passib niisama tühja ka.
Film on küllaltki sürrealistlik, sellest tingituna, aga ka üsnagi ekspressiivne. Kuid minult midagi väga head loota pole, kuskil 7/10.
HAWT! X)
Vana hea lõõtspillideühingu shiiit. "Ei tegelt, kas tõesti, seal on mu tüdruk vä?", küsis Tõnu iseendalt, retooriliselt ja ilmekalt, istudes spandex-pükstes pingil, varastatud dressipluus ülal (jes, isegi hinnasilt oli küljes, selja pealt näha ju). LOL.
Isa matustel, ristikandja.
Surnud koer ei taha tegelikult saada paitatud, vaid pigem järellohistatud või seljasveetud.
Hannes Kaljujärv, näljasena. adnke mulle LIHAA!!!
Igavese tule rüppe viiv trepp.
ZIKS is COMIN' ..
TULETRÕJESTAAP põleb??!! Miks sa seal siis oled?"Coz Im The One, who's bangin' yo WIFE, you fuck..although you look like an angel.. " WTF?!
Jumalikud kõnnivad mööda seinu, kui nad pöörduvad kuratlikeks. AKA Kirikuõpetajast ämblikmeheks vol. 1
Naaberküla Mootorsae Äss. H.H. xD
Kas ma võin proovida sisse.. ?? Aga on sul midagi alla panna, ... , a no olgu, ma siis annan oma valge mantli, istu selle peale. Bwuaahhahahaa. lols.
Tellimine:
Postitused (Atom)




