esmaspäev, 21. veebruar 2011

Rambo (2008)


Rambo 2 oli kunagi päris äge film, peaks vist uuesti tutvust tegema, sest mälestused hakkavad juba kustuma. Seeria viimane üllitis aga oli selline keskpärane ila, oli muidugi sellist lahedat aktsionit ka vahepeal, aga lugu oli kuradi depressiivne, Stallone nägi välja nagu vanur ning Rambost oli saanud massiivne emo - pidevad sisemised monoloogid, vaatamine tühjusesse, kurvad silmad ja muu säärane. Ma poleks imestanud kui mingil hetkel oleks Rambo ennast musta meigiga värvima hakanud, mingi jõhkra halamuusika mängima pannud, oma Team Edward t-särgi selga tõmmanud ning oma voodile selili heitnud ja kaisukaru kaenlasse võttes halama hakanud sellest, kuidas jumal teda tema tapmiste eest vihkab. Julie Benz oli hawt, though. 4/10

pühapäev, 20. veebruar 2011

Cars (2006)


Cars on kindlasti üks kehvemaid filme ning ma usun, et selle väitega nõustuvaid ei ole just kõige raskem leida. Muidugi, on olemas kõik vajalikud elemendid, kuid kogu see tervik, mida meile pakutakse, tundub justkui lati alt läbi minek. Juba kogu see idee on minu jaoks naeruväärne - see on maailm, kus elavad rääkivad autod. See ei ole midagi, mis oleks hurmav või maagiline või midagigi, mis nõuaks natukenegi fantaasiat. Autod on lihtsalt autod. Ning ma tean, et enne ja peale seda on olnud Pixaril filme, kus on lihtsalt rääkivad kalad või rotid, kuid nendes filmides eksisteerisid nad inimeste kõrval, nende teod tundusid loogilisena, nende eksistents tundus loogilisena. Autod on lihtsalt autod autode maailmas. Totaalselt üksi, absoluutselt ilma mingisuguse seltuseta. Ma tahaks, et see film mulle meeldiks, ma tahaks, et Pixari maine oleks minu silmis rikkumatu, kuid iga kord kui ma seda filmi näen esitan ma endale täiesti tavalise küsimuse - kuidas kurat nad maailmas hakkama saavad? Nad on autod! Neil pole käsi!! 4/10

laupäev, 19. veebruar 2011

Nudist Colony of the Dead (1991)


Kui kohalikel nudistidel keelatakse kiriku maadel paljalt ringi lippamine ära, siis võib muidugi oodata, et nood enesetapu teevad ning hiljem puhta südamega leerinoori zombiolekus mugistama tulevad. Just nii ka juhtub sellises filmis nagu seda on Nudist Colony of the Dead. Filmi idee on juba ise niivõrd naeruväärne, et jäi üle muud võimalust kui seda nautida. Kui aga ilmneb, et tegemist on muusikaliga, muutub film eepiliseks. Selles filmis on nii alastust, huumorit, vägivalda, lolle tegelasi, verd, kahekesi stripppokkerit mängivaid maamatse ning laulusõnu, mille kohaselt kõik tahaksid matemaatika asemel hoopis nokusid katsuda. 6/10

reede, 18. veebruar 2011

It's a Trap (2010)


It's a Trap on hale vari sellest hiilgusest, mida Family Guy nimega kunagi seostada võis. Naljad puuduvad, tegelased on ebameeldivad ning juba avatiitrites tunnistatakse üles, kui pohhui tegijatel kogu asjast on. Animatsioon oli siiski suhteliselt äge. 2/10

neljapäev, 17. veebruar 2011

Poseidon (2006)


Poseidon oli natuke nagu Titanic II eelkäija, sest põhimõtteliselt oli lugu sama, ainult et siin filmis kasutati päris näiteljaid. See aga ei muuda fakti, et tegemist oli sita filmiga. Ma tean, et tegemist on remake'iga, kuid kuna originaal on nägemata, siis võrdlusmoment puudub. Midagi see aga ei muuda, film on jätkuvalt jama, etteaimatav, kohati oli küll põnevust, aga see oli üürike, tegelased on idioodid, osad nende teod ei oma mingit motivatsiooni ja mille kuradi pärast Fergie seal oli? 4/10

kolmapäev, 16. veebruar 2011

Batman: Gotham Knight (2008)


Batman: Gotham Knight oli midagi sellist, mis sündis peale Animatrixi edu - jaapani ja ameerika helged pead tegid ajurünnaku ja mõtlesid, et "ohhoo, teeme jälle nii, et jaapanlased teevad ameeriklastele ühe multikakogumiku!" Ja no, miks ka mitte, sest BGK oli suhteliselt okei teos, lihtsalt veidike tahumata külgedega. Nahkhiirele annab hääle vanast Batmani multikast tuttav Kevin Conroy, animatsiooni tase on suhteliselt ühtlane, lood on vahelduva tasemega ning vahel võib isegi igavavõitu hakata, kuid üldjoontes võib siiski nagu rahule jääda. 7/10

esmaspäev, 14. veebruar 2011

Freddy vs. Jason (2003)


Kaheksakümnendate kaks kõige suuremat slasherifrantsiisi saavad kokku ning hakkavad inimesi tapma - just niimoodi saakski tegelikult kirjeldada filmi Freddy vs. Jason. Või noh, peaaegu, sest lõpus lähevad kaks kurikaela tülli ning hakkavad hoopis omavahel kaklema. See on vana hea juustune fun, ta omab kõiki tuttavaid elemente ning isegi kui ta on reaalselt kehv film, siis meelt lahutab ta mõnusalt ja nalja saab. 7/10

pühapäev, 13. veebruar 2011

Violent Shit (1989)


Violent Shit oli täpselt seda, mida ka tiitlist järeldada võib. Ta oli vägivaldne ning ta oli ka sitt. See kaheksakümnendate lõpus valminud Saksamaa kodukootud horror räägib loo mehest nimega Karl the Buther Shitter, kes rändab mööda maad ringi, tapab inimesi ja maiustab nende peenistega. Iga viimne kui detail selle filmi juures on kohutav, kuid see ei tähenda seda, et ma ei oleks õnnelik kui mul õnnestuks saada selle filmi DVD, lihtsalt moe pärast kasvõi. 1/10

laupäev, 12. veebruar 2011

Citizen Kane (1941)


Neid inimesi, kelle arust on Citizen Kane üks kõige paremaid filme, mis eal tehtud, palju ning ma saan neist aru, kuid see ei tähenda, et ma nendega nõustun. Muidugi, omal ajal kasutati uudset lähenemist loo kronoloogilisele järjestusele, kasutati efekte, mis olid suurepärased, kuid minu jaoks jäi miski puudu; tundus nagu ei oleks ta ajale väga hästi vastu pidanud. Ma ei räägi ainult tehnilisest poolest, oli teisigi aspekte, kuid seda ma tunnistan, et tegemist oli ühe parima (fiktsionaalse) biograafilise looga, mida ma eales olen näinud, lihtsalt oli hetki, mis viskasid filmi üleüldisele hindele kaikaid kodaratesse. 7/10

reede, 11. veebruar 2011

The Departed (2006)


Ma ei teagi miks mul The Departed enne tema (taaskordset?) telekassetulektu nägemata oli ning kui nüüd aus olla, siis on mul selle üle isegi veidike häbi, sest tegu on Martin Scorcese ühe meistriteosega, taaskord. Lugu kahest nuhist vastase leeris oli tõsiselt pingeline ning näitlejatööd olid väga head. Võib olla ainult Jack Nicholson tundus kuidagi veidi liiga üle võlli, või võib olla on asi minus. Siiski jäi see asi veidike häirima mind. Samuti ka Mark Wahlbergi ja DiCaprio tegelaste omavaheline keemia oli kohatu arusaamatu, kuid Wahlberg teeb asja filmi teises pooles tasa, pakkudes muhedalt humoorikaid kohti. 8/10

neljapäev, 10. veebruar 2011

Jason Goes to Hell: The Final Friday (1993)


Friday the 13th number 9 omab seeria kõige paremat esimest viite minutit eales - üksik neiu üksikus kabiinis, pinget kruvitakse suurepäraselt, äkitselt ilmub Jason ning algab tagaajamine - asi on küll etteaimatav, kuid hästi tehtud. Ning siis keeratakse kõik asi perse. Jason tapetakse, kuid - OH EI! - Jasonist saab hoopis vaim, kes hakkab inimeste kehasid enda valdusesse võtma. Lisaks temale näidatakse veel tosinat tegelasi, kellest pole sooja ega külma ning kes on tohutult, tohutult igavad. Ning fakt, et Jasonil puuduvad enamjaolt temale omased välised tunnusjooned võtab sellelt filmilt palju ära, sest samahästi võiksime vaadata ükskõik millist filmi tundmatust tapjast. Lõpus oli muidugi sujuv üleminek kahe suure frantsiisi kokkupõrkele, kuid see ei suutnud midagi päästa. 3/10

kolmapäev, 9. veebruar 2011

A Clockwork Orange (1971)


A Clockwork Orange on geniaalne film, mis suudab olla ühekorraga piisavalt lihtne, et tema sõnumit mõista, kuid piisavalt raske, et seda korralikult ja arusaadavalt teistele edastada. Malcolm McDowell teeb suurepärase rollisoorituse, suutes olla nii dramaatiline, kui ka nauditavalt humoorikas, ilma et film labaseks muutuks. Lugu on põnev, kaameratöö suurepärane ning lõpptulemus kuratlikult nauditav. 9/10

teisipäev, 8. veebruar 2011

Caddyshack (1980)


Caddyshack on üks totaalne segadus. Enne vaatamist olid ootused mul keskmisest kõrgemal, sest nimekirjas olid ikkagi Bill Murray ja Chevy Chase ning samuti olin ma näinud paari suhteliselt muhedat klippi. Lõpptulemus oli aga pettumus, sest nalju oli vähe, lugu oli olematu ning oli justkui pidevas muutuses, tegelaskujud jäid kuni filmi lõpuni mulle võõraks, sest põhimõtteliselt mitte keegi ei saanud piisavalt ekraaniaega ning Rodney Dangerfield ei ole absoluutselt naljakas. Aga noh, oleks võinud ka hullemini minna. 4/10