Shrek Forever After (2010)

Kunagiste armastatud lastefilmide ning nende järgede vaatamine täiskasvanueas ei ole just kõige produktiivsem tegevus, sest ainus mis sellest sünnib, on kurbus ning segadus, sest kunagistest humoorikatest ja lõbusatest seiklustest on saanud nüüdseks vaid huumorivaesed haledad varjud. Sellisel viisil avastasin enda jaoks näiteks selle, et riiulis asetseva Madagaskari DVD plaati saaks väga edukalt kasutada näiteks õlleklaasialusena, sest film selle peal on suht mannetu rämps. Aga kuidas on Dreamworksi ühe teise teada ja tuntud filmiseeriaga, mis oli omal ajal tohutul populaarne ja naerupisaraid tekitav? Shreki esimesi seiklusi pole enam pikalt julenud uuesti läbi vaadata, paariaastatagused kogemused kolmanda osaga aga suuremat ohumärki ei tekitanud, seega kui telekasse ilmus sookolli neljas osa Shrek Forever After, otsustasin ta ära vaadata. Ja kas sa näe - film oli täielik pask. Esimese osa kurjast sookollist on saanud pererutiini käes vaevlev roheline klomp, kes tahab kasvõi korra kunagisi hiilgeaegu tagasi. Seda võimaldab talle väike Rumpelstiltskin, kelle kavatsused on aga kurja tagamõttega. Nii satubki Shrek minevikku, kus teda tegelikult ei eksisteeri. Nüüd peab ta aga kõik sõbrad uuesti tagasi võitma ning Fiona uuesti endasse armuma panna, enne kui on liiga hilja. Lugu on üpriski lihtsakoeline ning tänu sellele ka üpriski rumal - räägi mitu korda sa tahad, aga miski takistab Shrekil kolmekümnendat korda aru saamast, et selle reaalsuse Fiona ei ole temaga abielus, ent ikka üritab Shrek igal kohtumiskorral talle nende lastest või muust säärasest rääkida. Lõpplahendus - kuigi vägagi läbinähtav ning juba siis tobedalt mõjuv - on alla igasugust arvestust. Ei olnud siin mingit nalja, ei mingit isikupära, kõik see onasendatu klišeedega ning selle pruuni ollusega, mida keskmine talumees võib südamerahuga kutsuda sõnnikuks. 2/10

Super 8 (2011)

Super 8 (2011) on hea vaatamiselamus kõigile 80ndate Steven Spielbergi filmifännidele kui ka neile, kel meeldiks korra tagasi lapsepõlve vaadata ja ekraanil nähtule kaasa elada. Tegu on väga hea ülesehitusega thrilleri sugemetega koguperefilmiga, mille eriefektid ei jäta kedagi külmaks. Nagu Star Trek (2009) korral, läks k selle filmi puhul eriefektidel ja reaalsusel vahetegemine kaelamurdvaks ülesandeks. J.J. Abrams on näidanud, et filmid, mida tema endale ülesandeks lavastada võtab, saavad endale sõna otseses mõttes kõrge tähelennuga sündmustiku. J.J. Abrams seletab ära, mis teda filmide juures köidab ning, kust ja kuidas ta oma ideid ammutab, mõne aasta taguses TEDx kõnes.

Visuaalneelamus sellest, kuidas varajases teismeeas Joe (Joel Courtney) ja Charles (Riley Griffiths) tahavad filmi teha, kuidas see neil vahepeal peaaegu et õnnestub ja kuidas nende kodulinnas hakkab järsku müstilisi asju juhtuma. Põnevat vaatamist. 8/10

"Liigub, kiigub"

Gängiliikmete kogunemine sündmuspaigal.

Ment tuli uurima, kas koertel hakkas tõesti juba jooksuaeg.
(Muide, Kelvin oli J.J. Abramsi vanaisa nimi)

Cars (2006)

Cars on kindlasti üks kehvemaid filme ning ma usun, et selle väitega nõustuvaid ei ole just kõige raskem leida. Muidugi, on olemas kõik vajalikud elemendid, kuid kogu see tervik, mida meile pakutakse, tundub justkui lati alt läbi minek. Juba kogu see idee on minu jaoks naeruväärne - see on maailm, kus elavad rääkivad autod. See ei ole midagi, mis oleks hurmav või maagiline või midagigi, mis nõuaks natukenegi fantaasiat. Autod on lihtsalt autod. Ning ma tean, et enne ja peale seda on olnud Pixaril filme, kus on lihtsalt rääkivad kalad või rotid, kuid nendes filmides eksisteerisid nad inimeste kõrval, nende teod tundusid loogilisena, nende eksistents tundus loogilisena. Autod on lihtsalt autod autode maailmas. Totaalselt üksi, absoluutselt ilma mingisuguse seltuseta. Ma tahaks, et see film mulle meeldiks, ma tahaks, et Pixari maine oleks minu silmis rikkumatu, kuid iga kord kui ma seda filmi näen esitan ma endale täiesti tavalise küsimuse - kuidas kurat nad maailmas hakkama saavad? Nad on autod! Neil pole käsi!! 4/10

Toy Story 3 (2010)

Juulikuu on väga. väga vaikne olnud aga seda nii mitmelgi põhjusel. Õues on ju siiski soojad ilmad ja kes see ikka viitsib toas istuda ja filme vahtida. Ning isegi kui ilm tuppa ajab, siis ei ole jaksu midagi muud peale logelemise teha, sest palavus on tappev. Ühel päeval siiski peksti mind kuumusest välja otse jahedasse kinosaali vaatama ühe oma lapsepõlvelemmiku kolmandat osa. Selleks oli otse loomulikult Lelulugu 3. 

Toy Story (mulle meeldib siiski originaal pealkiri rohkem) on huvitav nähtus. Läbi kolme osa on suures plaanis olnud üks ja seesama lugu - mänguasjad satuvad oma omanikust, Andyst lahku ning peavad läbi raskuste tagasi koju jõudma. Asjad ei ole teistmoodi ka seekord, kuid seekord on filmile palju rohkem täiskasvanulikumat tooni antud, näidates meile situatsiooni kus Andy on kolledžisse minekuks valmis ning peab aru kas oma vähesed järelejäänud mänguasjad minema visata või pööningule tarida. Filmi hilisemate minutite jooksul läksid aga osad stseenid vägagi kurvaks ja panid pisaraid tagasi hoidma. Õnneks oli kinosaalis rahvast vähe ja isegi kui silmad oleksid vett jooksma hakanud, oleks kobakad 3D prillid ja pimedus need ära katnud. Ometigi ei olnud kurvad kohad ainsad, mis pisaraid esile kiskusid, sest filmis oli sellele omast huumorit ja mõned killud panid juba kõvema häälega naerma.

Animatsioon ise oli suurepärane. Kuigi 3D efekt ei olnud niivõrd in your face nagu 3D puhul tahaks, ärahellitatud nagu ma olen, andis ta siiski filmile sügavust juurde ning nii mõnigi stseen nägi selle tõttu päris äge välja. Samas ei muuda see minu skeptilisust kogu 3D moe vastu. Audiopool oli mõnus, vanu häälenäitlejaid oli tore kuulda ning ka uued tulijad said oma rollidega muhedalt hakkama. Michael Keatoni Ken oli erakordselt vaimukalt tabatud. 

Kui ma esmakordselt treilerit nägin, mis terve hunniku uusi tegelasi paljastas, olin ma mõnevõrra umbusklik. Ma kartsin, et see film jääb kahele esimesele kõvasti alla, sest ta üritab liiga palju, kuid peale lõputiitreid jõudsin järeldusele, et ma eksisin; film oli isegi nii hea, et mina pean seda triloogia parimaks filmiks. Ning otse loomulikult on kogu Toy Story triloogia üks paremaid triloogiaid ja arvutianimatsioonide musternäidis. 9/10