Kuvatud on postitused sildiga sõjaline. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga sõjaline. Kuva kõik postitused

esmaspäev, 21. veebruar 2011

Rambo (2008)


Rambo 2 oli kunagi päris äge film, peaks vist uuesti tutvust tegema, sest mälestused hakkavad juba kustuma. Seeria viimane üllitis aga oli selline keskpärane ila, oli muidugi sellist lahedat aktsionit ka vahepeal, aga lugu oli kuradi depressiivne, Stallone nägi välja nagu vanur ning Rambost oli saanud massiivne emo - pidevad sisemised monoloogid, vaatamine tühjusesse, kurvad silmad ja muu säärane. Ma poleks imestanud kui mingil hetkel oleks Rambo ennast musta meigiga värvima hakanud, mingi jõhkra halamuusika mängima pannud, oma Team Edward t-särgi selga tõmmanud ning oma voodile selili heitnud ja kaisukaru kaenlasse võttes halama hakanud sellest, kuidas jumal teda tema tapmiste eest vihkab. Julie Benz oli hawt, though. 4/10

kolmapäev, 25. november 2009

Inglourious Basterds (2009)


Selle postitusega olen suht meelega kaua oodanud, sest ootasin et QT uusima filmi tekitatud elamused imbuksid ning et saaks ikka korralikult nähtud asju analüüsida. Tõenäoliselt tuleb sellest ka meie blogi ajaloo kõige pikem post, kuigi ma teen kõik endast oleneva ja üritan ennast tagasi hoida.

Esimene kord nägin treilerit kuskil aasta alguses ning momentaalselt tekkis mentaalne erekas ning augustikuu tundus nii kuradi kauge olevat. Iga kord peale seda kui kinno sattusin ja treilerit nägin oli sees nii hea ja soe tunne, samas oli ka ootusärevust ja pingekruvimist. Rääkimata sellest, et treilerit sai ka netist kõvasti käiatud. Nii mittemidagiütleva ja samas niivõrd kõneka klipiga oli tegu, et rõve lausa. Igasugustest edasistest klippidest ja piltidest ja muust jamast aga loobusin, et endale võimalikult vähe spoilerdada, et kui päev lõpuks käes on, siis saab film täiesti puhtalt lehelt alustades vaadatud.

Kui asi aga kinodesse jõudis, siis üritasin natuke kannatada, et mitte sigatäis saalis kossitada, kus osa rahvast omavahel möliseb ja lõugab ja lägastab nii et vähe ei ole. Filmi jõudsin vaatama nädalaid hiljem, avastades et film tõmbab jätkuvalt lademes rahvast kohale, õnneks mitte nii palju, seega ruumi oli ja kõik läbustajad olid koju jäänud. Hiljem sai seda veel koos tüdrukuga vaatamas käidud, seega sai sellest senimaani ainuke film, mida olen kaks korda kinos vaatamas käinud. Esimesel korral lahkusin saalist igatahes suurima naeratusega, mis mu huulil kunagi olnud on.


Fuck me, nii palju möla ja filmini pole jõudnudki...Nagu nüüdseks peaks juba selge olema, siis olen ma totaalne Tarantino hoor, vaadates ja nautides iga ta filmi, nende tegelasi ja näitlejate valikut, dialooge ja ofkoors, tema imelist playlisti koostamise annet, kõik elemendid olid ka siin saadaval. Lugu - juudi päritolu sõjasalk läheb Prantsusmaale natse elimineerima, samal ajal kui natsid juute hävitavad ja propagandamasinat käiavad - oli Qt filmide arvestuses piisavalt uudne ja huvitav.

Muidugi oli ka asju, mille üle nuriseda võiks, näiteks oli Tõpraid kuidagi vähevõitu ekraanil ning üleüldse kasutati nende potentsiaali suhteliselt kesiselt ära. IMDBs varem natuke surfates jäi tunne nagu igalühele neist oleks QT üritanud luua tausta ja oma pisikese osa, kuid filmis see ei kajastunud, eriti kuna pea et pooled neist ei saanud põhimõtteliselt üldse ekraaniaega ega sõna suust ("Yes, Sir!" ei loe, kamoon). Rohkem oleks tahtnud nii Pitti kuratlikult hästi portreeritud Aldo Raine'i, Til Schweigeri muhedat Hugo Stiglitzi või ka Eli Rothi "Juudikaru". Üleüldse oli siiski hea loo puhul tunda sellist tahumatust, justkui lihvimata teemanti puhul. Pusletükid nagu sobisid omavahel kokku, kuid kohati oli tunne et vahepeal oli nende kohale asetamiseks ka vägivalda kasutatud. Tegelased, nagu seda oli Melanie Laurenti tegelaskuju neegerarmuke, olid kuidagi kohatud ja ilmusid justkui tühjast kohast, samuti oli veel ka teisi elemente, mis justkui oleks sinna sisse topitud, selleks et liikumisruumi aina vähem ja vähem oleks. Aga samas sitta kah, kuna QT võib teha oma filmidega mida iganes tahab, sest lõpptulemus on alati (minu jaoks vähemalt) üle lati minek.


Näitlejatevalik oli nagu alati võrratu. Filmi kõrghetkeks oli vast hetk, mil Pitt oma rämeda lõunaosariiklase aktsendiga itaaliakeelseid väljendeid mokaotsast poetas. Muidugi olid ka kõik teised hetked, mil ta ekraanil oli, säravad. Praeguseks juba palju kiitust saanud Christopher Waltzile ennustatakse raudkindlat Oscarit ning eks ka mina kiidan takka, sest niivõrd sümpaatset ja mesimagusa jutuga natsi pole mina enne oma elus näinud. Eestlastele "Komissar Rexist" tuntud Gedeon Buckhardi oli samuti üpriski põnev teistsuguses olustikus jälgida, Til Schweigeri vähese jutuga Hugo Stiglitzi erinevad SSlaste eluküünalde kustutamise meetodeid oli põnev jälgida ning samuti pakkus ka omamoodi huumorit, niisamamoodi olid head nii Michael Fassbender, Melanie Laurent, lapsenäoga Veiko Täär Daniel Brühl ja peaaegu et iga näitleja oli nii kuratlikult võrratu, et paha hakkab. Vaid Mike Myers tundus pisut kohatu, aga eks polnud päris tema elemendis film kah. Eli Roth oli ka päris hea, samas jääb mul vist igaveseks kipitama see, et tema asemel oleks võinud olla Adam Sandler, keda oleks tõega tahtnud selles rollis näha. Tuleb vast "Funny People" ära vaadata ning hinnata kas tegemist oli tema poolt õige teoga "Bear Jew" roll tagasi lükata.


Paljudest blogidest ja muudest arvamustest olen välja lugenud selle, et nii mitmedki inimesed arvasid ühe teatud baaristseeni liiga pika olevat, siin läheb minu arvamus aga teistest lahku - nimelt lõppes asi kuidagi liigagi ruttu ära. Dialoog lippas sujuvalt ja mõnusalt, pinge oli pidevalt õhus ning kui kuulid olid lendamise lõpetanud ja vaikus maa peale laskus, tuli kurb tunne. Geniaalse stseeniga tegemist nii või teisiti. Filmi lõpplahendus oli ka päris äge.

Et kõik see pikk jutt mõistlikult kokku võtta, tuleb öelda et tegemist oli taaskord ühe Tarantino meisterteosega. Mitte just tema parim film, aga pretty darn close. 9/10

laupäev, 20. juuni 2009

Ilsa, She Wolf of the SS (1975)

Tükk aega tagasi exploitationfilmide tagamaid uurides jäi vastava žanri natsirakukese kohta infot otsides ette selline nimi nagu Ilsa, She Wolf of the SS . Oma kõlava nime tõttu sai film arvutisse tõmmatud, kuid mingil põhjusel jäi ta sinna tükiks ajaks oma vaatamiskorda ootama. Alles peale Kalveri arvustust otsustasin filmi lähimal ajal ära vaadata. Oodates klippide järgi midagi õõvastavat tuli pettuda, sest üldises plaanis oleks justkui tegemist olnud veidra softcore pornoga.



Lugu ise räägib suurt büsti omavast MILFist, kelle kohustuseks on olla natsliku Saksamaa ühe koonduslaagri juht. Vastavas laagris viib ta läbi võikaid eksperimente, mille tulemusena tahab fräulein Ilsa tõestada, et üks korralikult treenitud naine suudab taluda pinget ja valu ja muid stressi tekitavaid faktoreid palju paremini kui üks mees. Mille kuradi pärast on vaja igal ohvril katsete ajal alasti olla ei seletata, Ilsa isegi ei mõtle selle peale ning surub elektriseeritud dildo katsealuste jalge vahele, lõigub ja piitsutab neid, keedab, kurdistab neid ning teeb kõike muud piinarikast. Liigset ning seletamatut paljast naiseihu leidub ohtralt mujalgi, kui laagri karme reegleid rikkunud mees ja naine topless-naissõdurite poolt surnuks piitsutati või kui tähtsale kindralile ainult põlle kehakattena kasutav naine veini toob.



Kuid ega ka Ilsat kehastav Dyanne Thorne riideid seljast heitmata jäta, tema rautab laagri vange ning kui nende sooritus ei ole rahuldav, kaksab neilt vända otsast ning saadab pealinna tuttavale tohtrile oma kollektsiooni tarbeks. Kui laagrisse satub aga blondipäine Wolfe, vahetuvad rollid ning Ilsast saab oma sõltuvuse ohver. Vahelduse mõttes tuleb Ilsal ka oma kodumaad teenida ning virila näoga kindrali näole kuldset dušši pakkuda.



Omamoodi vaatamiselamusega küll tegemist oli, kahjuks vaevasid filmi nii nõrgad näitlejatööd kui ka kohmakad efektid, kus ohvrid suust paksu Rootsi punast välja ajasid, loost muidugi rääkimata. Kergelt sai itsitada tegelaste rämeda saksa aktsendi peale ning kuidas sinna-tänna õhkkonna rõhutamise eesmärgil mõni “Schnell” ja “Achtung” poetati. 4/10

Plusspunkte humoorika lõpulahingu eest. Nii naljakalt halbu efekte pole ammu näinud. Sellel pildil olev mees sai hetk tagasi kuuli kõhtu, mis siis et ühtegi jälge ei ole.