Kinoprojektori Halloween-a-thon! A Nightmare on Elm Street (2010)

Kunagi aastaid tagasi vaatasin neli esimest Elm Streeti luupainaja seeria osa ära, ent mingil kombel ei olnud see minu jaoks sama lõbus üritus kui enne seda tehtud Friday the 13th maraton. Robert Englund oli vinge mees ja igati tegija tüüp, noor Johnny Depp sai ära nähtud, temaatika oli igati õõvastav, ent kuskilt jäi miskit puudu. No ja see teine osa oli ka paras käkk minu meelest.

Võib julgelt öelda, et selle 2010da aasta uusversiooni tulekut ma eriti ei oodanud, aga noh, viisakusest kavatsesin talle pilgu peale visata küll. Põhimõtteliselt pilgu peale heitmine on õige fraas, sest film ise oli niivõrd piinlikult igav ja miitemidagiütlev, et huvi ja fookus nihkusid iga hetkega aina kaugemale ja kaugemale, kuni tähelepanelikust jälgimisest sai pigem kõrvaliste asjadega tegelemine ning uus koleda näoga Freddy oli pigem tavalise taustamüra, kui et meelelahutaja rollis. 2/10

Shrek Forever After (2010)

Kunagiste armastatud lastefilmide ning nende järgede vaatamine täiskasvanueas ei ole just kõige produktiivsem tegevus, sest ainus mis sellest sünnib, on kurbus ning segadus, sest kunagistest humoorikatest ja lõbusatest seiklustest on saanud nüüdseks vaid huumorivaesed haledad varjud. Sellisel viisil avastasin enda jaoks näiteks selle, et riiulis asetseva Madagaskari DVD plaati saaks väga edukalt kasutada näiteks õlleklaasialusena, sest film selle peal on suht mannetu rämps. Aga kuidas on Dreamworksi ühe teise teada ja tuntud filmiseeriaga, mis oli omal ajal tohutul populaarne ja naerupisaraid tekitav? Shreki esimesi seiklusi pole enam pikalt julenud uuesti läbi vaadata, paariaastatagused kogemused kolmanda osaga aga suuremat ohumärki ei tekitanud, seega kui telekasse ilmus sookolli neljas osa Shrek Forever After, otsustasin ta ära vaadata. Ja kas sa näe - film oli täielik pask. Esimese osa kurjast sookollist on saanud pererutiini käes vaevlev roheline klomp, kes tahab kasvõi korra kunagisi hiilgeaegu tagasi. Seda võimaldab talle väike Rumpelstiltskin, kelle kavatsused on aga kurja tagamõttega. Nii satubki Shrek minevikku, kus teda tegelikult ei eksisteeri. Nüüd peab ta aga kõik sõbrad uuesti tagasi võitma ning Fiona uuesti endasse armuma panna, enne kui on liiga hilja. Lugu on üpriski lihtsakoeline ning tänu sellele ka üpriski rumal - räägi mitu korda sa tahad, aga miski takistab Shrekil kolmekümnendat korda aru saamast, et selle reaalsuse Fiona ei ole temaga abielus, ent ikka üritab Shrek igal kohtumiskorral talle nende lastest või muust säärasest rääkida. Lõpplahendus - kuigi vägagi läbinähtav ning juba siis tobedalt mõjuv - on alla igasugust arvestust. Ei olnud siin mingit nalja, ei mingit isikupära, kõik see onasendatu klišeedega ning selle pruuni ollusega, mida keskmine talumees võib südamerahuga kutsuda sõnnikuks. 2/10

The Dawn (2006)

The Dawn on üks järjekordne Säästumarketi DVD korvi meistriteos, kus kamp noori läheb koos oma õpetajaga kuhugi metsaäärsesse majakesse ning inimesed hakkavad surema. Isegi amatöörfilmi kohta on tegu veidra ja kehvalt tehtud filmiga, mille lugu on niivõrd etteaimatav ja paha tegelane on juba esimestel minutitel teada. Patta lisaks ka kohutav näitlemine ja kaameratöö ning sitt film on valmis. Ainus positiivne külg selles filmis oli kena lesbipaarike ning ühega neist harrastas nende õppejõud kaudset voodoseksi. 2/10

It's a Trap (2010)

It's a Trap on hale vari sellest hiilgusest, mida Family Guy nimega kunagi seostada võis. Naljad puuduvad, tegelased on ebameeldivad ning juba avatiitrites tunnistatakse üles, kui pohhui tegijatel kogu asjast on. Animatsioon oli siiski suhteliselt äge. 2/10

Titanic 2 (2010)

No ei saa aru mis teid pidi mõne mehe mõtted liiguvad, aga idee teha järg filmile Titanic on niivõrd debiilselt geniaalne, et kurat mind võtku! 100 aastat peale esimese laeva põhjaminekut otsustab seksikas geenius Hayden Walsh, et ta peab oma annet ka teistega jagama ning selleks otsustab ta kopeerida vanu töid ning ehitada uus Titanic. Küsimused miks ja kuidas jäävad vastamata, küll aga näeme kuidas pooluste jää sulab niivõrd kiirelt et pühapäeva sufraid ei saa enam jääkülmas vees lainetel sõitmisest mõnu tunda ning Antarktika (või Arktika, emb-kumb) on nii soe, et seal on paras jopehõlmad lahti hoida ja lumesajus päikeseprille kanda.

Titanic 2 on üks kõige muhedamaid komöödiaid mida viimasel ajal nähtud, kuid kahjuks valedel põhjustel. Peaks vist Titanicu multika ära vaatama, sest kahjuks Shane van Dyke'i versioonis räppivat koera ei olnud. 2/10

A Nightmare on Elm Street Part 2: Freddy's Revenge (1985)

Elmi Tänava Õuduse teine osa oli esimese osaga võrreldes piinlikult suur samm tagasi. Tegelased olid magedad, stsenaarium igav ning peaosadesse valitud näitlejad olid vast kaheksakümnendate keskpaiga kõige näotumad ja talenditumad inimesed üldse. Filmi algus ning lõpp on samad, seega kui lõpuklipp algab, on väga lihtne arvata kuidas teine osa "otsad kokku tõmbab." Teoreetiliselt on filmi lõpp üks suur keskmine sõrm vaatajate suunas. Ning eks ole seda terve lugu - Freddy on jätkuvalt inimeste unenägudes peidus kuid ilmub ühe poisi kaudu ka pärismaailma. Poiss nutab, tapab tahtmatult, nutab ja nutab. Yeah. Ei, aitäh. 2/10

Far Cry (2008)

Far Cry oli Uwe Bolli kategoorias päris normaalne film. Kahjuks ei muuda see aga fakti, et kõnealune film oli a load of bullshit. Ma pole filmi aluseks olevat mängu küll mänginud, seega ei oska stsenaariumi austusest algmaterjali kohta kaasa rääkida, aga ka ilma suurema teadmiseta võis täheldada kui kehv lugu oli. Sündmused hüppasid kiirelt edasi, peategelane Jack oli totaalne tolgus ning kohustuslik comedic relief tegelane oli kõige tüütum persevest keda mina kunagi üheski filmis näinud olen. Lisaks ka veel kehvad efektid ning ilmselged vead - ühes stseenis sõidab Jack paadiga pahade eest ära ning comedic relief tegelane kukkub vette, vaevu paadist kinni haarates. Nii ta siis ripub ühes kaadris vees, teises aga on tüüp ilmselgelt paadis sees. Lisaks, Til Schweigeri inglise keel oli kohutav ning iga nali oli rõve pask. 2/10

Something, Something, Something, Dark Side (2009)

On irooniline, et Stan Helsingule järgneb kohe samalaadne film, mis lihtsalt imes. Tuleb tunnistada, et ma olen Family Guy tulihingeline fänn ning kui teised inimesed ikka ütlevad, et see pole ju üldse hea asi ja naljad on nõmedad, siis ma üritan vastu vaielda. No muidugi, pea et igal sarjal tuleb hetki, mil lastakse välja ka keskpäraseid episoode, aga kurat...Something, Something, Something, Dark Side oli kõige õudsam asi, mida Family Guy kunagi teinud on.


Ning samamoodi nagu Stan Helsing oli üks huumorivaene käkk, siis oli seda ka see teos. Ainsa vahega, et Stan Helsingu puhul ma ei oodanudki midagi, kuid Family Guy puhul olid ootused ikka palju kõrgemal, sest noh...see on ju Family Guy. Lisaks oli Blue Harvest, ehs FG Star Warsi paroodia esimene osa ikka suhteliselt normaalne. Mitte täiuslik, kuid kõlbas vaadata ning pakkus ka paar naeratustki. Aga Something, Something, Something Dark Side hiilgas sellega, et kogu filmi peale oli nii umbes viis nalja, millest erksamalt meelde jäid vaid kaks, millest üks oli natuke piinlikult poolkohustuslik torge Star Treki pihta. Üks koht, mis oleks võinud naljakas olla, oli seotud Megi ainsa ekraaniloleku korraga, kuid ka see suudeti ära rikkuda, samamoodi tehti paljude naljadega. Üleüldse tundus nagu oleks skripti eest vastutanud Disaster Movie autorid, sest enamus naljad olid kohmakad ja elemendist väljas ning dialoog oli lihtsalt õudne. Lihtsalt õudne...


Rohkemat ei olegi nagu öelda. Ainult ehk seda, et Star Warsi universumis on kohata lahedaid ja huvitavaid tegelasi. Kahjuks on paljud paroodiad nende naljakaks muutmisega mööda pannud ning seda tehti ka siin, elavaimaks näiteks vast Yoda, kuid ka Lando oli üpriski piinlik ning üldplaanis üsnagi mõttetu. Samamoodi tundusid kõik tuntud ja eepilised stseenid kastreerituna.

Kokkuvõtvalt? Pask. Suhteliselt kohutav Star Warsi paroodia, suhteliselt kohutav Family Guy episood. 2/10

"I am Darth Vader and I approve this message!"

Max Payne (2008)

Max Payne oli minu jaoks üks viimase aja kehvemaid filmielamusi. Eelmine kehv elamus pärineb eelmisest aastast, kui tüdruksõber mind Portugali filminädala raames Sõprusesse homoerootilist Odetet vaatama tiris, seega võib julgelt öelda, et Max Payne oli umbes sama gei film. Filmi ennast vaatasin kahes osas paarinädalase vahega ning eks see lõpp tuli ka rohkem ennast sundides. Viimase pooltunni jooksul või nii sai tegeletud ka kõrvaliste asjadega ning ega ma siiski millestki erilisest ilma ei jäänud.



Mänguga olen tutvunud põgusalt. Esimesest osast olen mänginud ainult ühte juppi kunagi ammu ning teine osa seisab tänini teleka ja xboxi kõrval põrandal ning ootab lõpetamist. Kuna stooripoolega on raske paralleele tõmmata, siis ei oska väga öelda, kuivõrd pange tegijad ülekandmisel on teinud, aga filmilugu oli igav ning vigane. Niipalju kui ma Max Payne'i mänginud olen, on tegemist olnud ikkagi väga cooli asjaga ning on kahju, et see ära suudeti solkida, isegi action oli jura. Huvitaval kombel hiilgas Maxi kaubamärgiks kujunenud bullet-time sellega, et esines filmis umbes kaks korda ning esimest tuli üle tunni aja oodata. Häbiväärt.





Näitlejate valik oli ka kesine. Mark Wahlberg Mark Wahlbergiks, aga kui Mona Saxi ossa valitakse Mila Kunis ning öeldakse, et see on okei, siis on küll maailmas midagi korrast ära. Minu jaoks ei saa ta olema kunagi enamat kui tuulepeast Jackie või kõikide poolt vihatud Meg. Irooniliselt oli parim näitleja originaalis valgenahalise kuuekümnese detektiivi ossa valitud mustanahaline Ludacris. Mine võta kinni. Kui rääkida positiivsetest asjadest, siis...noh, kohati nägi ta visuaalselt hea välja. Aga seda tegi ka The Spirit, seega see ei ole eriline näitaja. Kokkuvõtlikult öeldes on see sitt film. 2/10