Max Payne oli minu jaoks üks viimase aja kehvemaid filmielamusi. Eelmine kehv elamus pärineb eelmisest aastast, kui tüdruksõber mind Portugali filminädala raames Sõprusesse homoerootilist Odetet vaatama tiris, seega võib julgelt öelda, et Max Payne oli umbes sama gei film. Filmi ennast vaatasin kahes osas paarinädalase vahega ning eks see lõpp tuli ka rohkem ennast sundides. Viimase pooltunni jooksul või nii sai tegeletud ka kõrvaliste asjadega ning ega ma siiski millestki erilisest ilma ei jäänud.
Mänguga olen tutvunud põgusalt. Esimesest osast olen mänginud ainult ühte juppi kunagi ammu ning teine osa seisab tänini teleka ja xboxi kõrval põrandal ning ootab lõpetamist. Kuna stooripoolega on raske paralleele tõmmata, siis ei oska väga öelda, kuivõrd pange tegijad ülekandmisel on teinud, aga filmilugu oli igav ning vigane. Niipalju kui ma Max Payne'i mänginud olen, on tegemist olnud ikkagi väga cooli asjaga ning on kahju, et see ära suudeti solkida, isegi action oli jura. Huvitaval kombel hiilgas Maxi kaubamärgiks kujunenud bullet-time sellega, et esines filmis umbes kaks korda ning esimest tuli üle tunni aja oodata. Häbiväärt.
Näitlejate valik oli ka kesine. Mark Wahlberg Mark Wahlbergiks, aga kui Mona Saxi ossa valitakse Mila Kunis ning öeldakse, et see on okei, siis on küll maailmas midagi korrast ära. Minu jaoks ei saa ta olema kunagi enamat kui tuulepeast Jackie või kõikide poolt vihatud Meg. Irooniliselt oli parim näitleja originaalis valgenahalise kuuekümnese detektiivi ossa valitud mustanahaline Ludacris. Mine võta kinni. Kui rääkida positiivsetest asjadest, siis...noh, kohati nägi ta visuaalselt hea välja. Aga seda tegi ka The Spirit, seega see ei ole eriline näitaja. Kokkuvõtlikult öeldes on see sitt film. 2/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar