Samal ajal kui Sticka sessihoos looma moodi õpib ja higistab, on minul graafikus kahtlasel kombel piisavalt ruumi, et eesootavatele eksamitele läbi sõrmede vaadata ja filme passida. Mõnikord maksab aga selline pohhuism kätte ning ette jäävad sellised asjad nagu seda on Larry Bishopi
Hell Ride. See, mis posteri ning treileri järgi paistis olevat selline mõnus roadmovie, oli tegelikkuses üks paras doos paska mõningate säravate momentidega, enamjaolt selle tõttu, et Bishop on kasutanud Tarantino mõttetöö riismeid Kill Bill 2e päevilt. Kuidas muidu seletada (läbikukkunud) üritust luua QTlikku dialoogi, Michael Madsenit ning David Carradine'i ning tiitlit“Quentin Tarantino Presents“.
Film ise ei räägi mitte millestki. Vähemalt konkreetselt küll mitte, vaataja nagu ise peab kokku viima erinevad asjaolud, sest vastasel juhul tuleb poolteist tundi lihtsalt lolli molliga ekraani vaadata . Kuidagimoodi järeldusi tehes tuleb välja, et selline tüüpiline gängidevaheline arveldamine käib, kellelgi on vaja kättemaksu ja nii edasi. Enamus tegevusest jääb seletamata ning siis tuleb jälle imestada, et kuidas kurat see siis juhtus. Suure osa filmist moodustab pask, mis pole üldse vajalik.
Tegelased on ka seinast seina. Nagu juba mainitud, siis Kill Billi teise osa alustalad Madsen ja Carradine on ka siin parajalt sümpaatsed, mis siis et võrreldes muu jamaga seda ekraaniaega neile eriti ei kukugi. Selle asemel vahib sealt pidevalt vastu türaürask Bishopi enda lõust, kes on vist kõigi aegade üks sitematest näitlejatest. Kuigi ta kehastab tsikligängi juhti, annab ta edasi rohkem mõne karvase kodutu aurat, kes millegipärast iga teelejääva emase juba kaugelt märjaks ja kiima ajab. Kõike, mis liigutab on vaja jalge vahelt katsuda ning kui aega üle jääb, külastada kõrbe ning seal seeni nosida.
Visuaalne pool ongi vist asi millega võib enam vähem rahule jääda, sest kui vahepeal heli maha keerata ja ise dialoog ja hääled enda peas välja mõelda, on juba päris normaalne asi. Muusika oli ka enam vähem. Eks need niigi kõrged punktid kukkusidki rohkem nagu Madseni karisma ja ohtrate ilusate tagumike eest, mis iga kümne minuti tagant ekraanil välkusid. 4/10
Samal ajal kui Sticka sessihoos looma moodi õpib ja higistab, on minul graafikus kahtlasel kombel piisavalt ruumi, et eesootavatele eksamitele läbi sõrmede vaadata ja filme passida. Mõnikord maksab aga selline pohhuism kätte ning ette jäävad sellised asjad nagu seda on Larry Bishopi Hell Ride. See, mis posteri ning treileri järgi paistis olevat selline mõnus roadmovie, oli tegelikkuses üks paras doos paska mõningate säravate momentidega, enamjaolt selle tõttu, et Bishop on kasutanud Tarantino mõttetöö riismeid Kill Bill 2e päevilt. Kuidas muidu seletada (läbikukkunud) üritust luua QTlikku dialoogi, Michael Madsenit ning David Carradine'i ning tiitlit“Quentin Tarantino Presents“.
Film ise ei räägi mitte millestki. Vähemalt konkreetselt küll mitte, vaataja nagu ise peab kokku viima erinevad asjaolud, sest vastasel juhul tuleb poolteist tundi lihtsalt lolli molliga ekraani vaadata . Kuidagimoodi järeldusi tehes tuleb välja, et selline tüüpiline gängidevaheline arveldamine käib, kellelgi on vaja kättemaksu ja nii edasi. Enamus tegevusest jääb seletamata ning siis tuleb jälle imestada, et kuidas kurat see siis juhtus. Suure osa filmist moodustab pask, mis pole üldse vajalik.
Tegelased on ka seinast seina. Nagu juba mainitud, siis Kill Billi teise osa alustalad Madsen ja Carradine on ka siin parajalt sümpaatsed, mis siis et võrreldes muu jamaga seda ekraaniaega neile eriti ei kukugi. Selle asemel vahib sealt pidevalt vastu türaürask Bishopi enda lõust, kes on vist kõigi aegade üks sitematest näitlejatest. Kuigi ta kehastab tsikligängi juhti, annab ta edasi rohkem mõne karvase kodutu aurat, kes millegipärast iga teelejääva emase juba kaugelt märjaks ja kiima ajab. Kõike, mis liigutab on vaja jalge vahelt katsuda ning kui aega üle jääb, külastada kõrbe ning seal seeni nosida.
Visuaalne pool ongi vist asi millega võib enam vähem rahule jääda, sest kui vahepeal heli maha keerata ja ise dialoog ja hääled enda peas välja mõelda, on juba päris normaalne asi. Muusika oli ka enam vähem. Eks need niigi kõrged punktid kukkusidki rohkem nagu Madseni karisma ja ohtrate ilusate tagumike eest, mis iga kümne minuti tagant ekraanil välkusid. 4/10
1 kommentaar:
Üks film paljudest, mis jäi eelmine aasta muljetamata.
Sama hinne muidu.
Postita kommentaar