A Good Day to Die Hard (2013)

Nagu viimasel ajal juba kombeks on saanud, siis lasen nähtud filmidel üsna kaua settida, enne kui blogisse nende kohta ka mingi kirjatükk ilmub. Sama juhtus ka uue Die Hardi filmi puhul - nähtud sai ta juba valentinipäeval, mil film esilinastus, kuid ei leidnud endas seda jõudu, et blogileht avada ja vinguma hakata. Just nimelt, vinguma, sest film oli suhteliselt halb ning hea näide sellest, kuidas üks täiesti korralik seeria ära lörtsida. Muidugi oleks ju ühelt korralikult Hollywoodi "munad seinale" märulilt raske oodata mingit sügavmõttelist lugu, ent sel korral mindi lati alt ikka niivõrd paraja varuga läbi, et maapinnas olid sügavad vaod. John McClane otsib oma poega, kes väidetavalt on Venemaal vangis. Kuna John on pensio...tähendab, puhkusel, siis pole tal midagi paremat teha, kui et rõõmsal meelel meie idanaabrite juurde jalutada ja oma poja leidmisel kõik pea peale pöörata. Ei lähe kaua aega mööda kui John pistab oma nina sinna, kuhu see ei kuulu (nagu tavaliselt) ning siis järgneb terve rida sündmuseid, kus lendavad kuulid, kõlavad lasud, leiavata aset suurejoonelised plahvatused, hüpatakse kõrghoonetest alla ja muud säärast. Märul on tegelikult ju päris tore ja lahutab ühe keskmise kinokülastaja meelt küll ja küll, ent kõik see on nagu teisejärguline, sest kõik on tegelased...on lihtsalt niivõrd sitasti kirjutatud. John on konkreetne pohhuist, kellel pole sooja ega külma, mis tema ümber toimub, peaasi et saaks pahasid tulistada ja autodega rallitada, sealhulgas tohutul hulgal süütuid inimesi ohtu seades. Tema poeg, Jack, on munn, kes põlgab oma isa niivõrd palju, et kasutab ainult tema eesnime. Seda tuletatakse igas kaadris meelde, et nende suhe ei ole korras, sest Jacki iga teine lause viitab oma isale nimepidi, garanteerides selle, et teile ei lähe mitte kunagi meelest ära mis Willise tegelaskuju nimi ikkagi on. Ja siis on veel pahad tüübid, kes on täiesti suvalised jobud, plot twistid on korraks huvitavad, ent lõppkokkuvõttes siiski mitte midagi erilist. Film ise on suhteliselt lühike, seega lugu liigub kiiresti ja tundub väga imelikult. Aga noh, internetis käivad jutud, et kuues osa tuleb ka veel Willisega. Ja kui tahetakse seitsmendat teha, siis pole vaja kaugelt otsida, sest John McClane on olemas, kuna sümboolselt kantakse nimi tema pojale üle. Aga et see jutt ei oleks üdini negatiivne, siis oli filmis paar ägedat asja kah. Üks leidis aset lõpustseenis, kmis sisaldas ühte suurt plahvatust, ühte hüpet ning Johni keskmist sõrme. Teine on alloleval pildil. 4/10

The Hunger Games (2012)

 

Näljamängud, täpsemalt just see kõnealune filmiversioon, oli minu huviorbiidis vahelduva eduga vaat et pool aastat. Võib olla olin endale asja liigselt üles haipinud, võib olla lootsin liigselt, et elamus on sama hea kui näiteks Battle Royale'i puhul (millest olen ära näinud nii filmi kui ka lugenud raamatut JA 15-osalise mangaseeria), aga kui lõpuks film nähtud sai, pidin pettuma. Ei olnud ta põnev, ei olnud ta kütkestav. Teema oli kulunud ning äranähtud. Mitte ainult Battle Royale ei teinud seda juba, kuid ka tunduvalt halvem film The Condemned (millest on vist isegi meie blogis juttu tehtud). Tõsi, raamatu autor väidab, et teose loomise ajal polnud tal eelnimetatud teos(t)est aimugi, aga isegi pisut teistsugune lähenemine ei päästnud filmi. Näljamängude maailm võis olla ju kontraste täis, asustatud rikaste poolt, kes olid veidrad ning vaeste poolt, kes olid silmnähtavalt vaevatud, aga kokkuvõttes jättis see kahe ekstreemsuse ülistamine pigem tobeda mulje. Jah, seal oli mõte taga, ent seda kanti kehvasti edasi. Lugu ise oli väga, väga etteaimatav. Kaameratöö oli kohutav - kelle idee see alguspoole shaky cami värk oli, on paras jobu. Aga näitlejatööd mulle meeldisid, eriti Woody Harrelson. 5/10

Prometheus (2012)

Prometheus on visuaalselt kirgas ja kergelt "spooky" filmike. Meeldis, et Ridley Scott on tagasi oma kosmosetapjate elukate juures kui oma laste hälli kõrval, vaikselt, nii tasahilju seda kiigutamas ja siis juba tugevamate tõugetega. Mõistagi meeldivad Ridleyle naisprotagonistid rohkem kui mehed. Kas võib olla ka, et Ridley Scott mockib vaikselt James Cameroni ja tema Avatari (not sure yet, but would b laughable tho)? Sama laafabl, kui see South Parki clip temast - vajuta siia, et seda nüüd näha. Tegelased on naljakavõitu, eriti robocop David, Guypearceilike näojoontega vanamees ja neeger nimega Janek. Janek eelkõige seetõttu, et tal nii uhke nimi on ja ta esitab ajaloo ühe võimsama pickup-line'i, nii et kõigile meesvaatajatele edastaks väikse hoiatuse - siiit saab te uus kohtinguelu alguse!!! Arvestades filmile hoogu sisse lükkavat sündmust võiks selle Promiitiuse asemel ümber nimetada k täitsa Promilliuseks, vaadake film läbi ja kohe olete muga nõus.hihii hih All the jokes aside, tegu oli kaasahaarava thrilleriga, mis ei jäta külmaks nagu õlu päikese käes hoida.

Aga lugu siis sellest, kuidas teadlased lähevad aastal 2091 mingile salapärasele planeedile, et sealt leida inimkonda puudutavatele küsimustele vastuseid ja olla tunnistajaks ajaloo sünnile. Kõik ei lähe päris täpselt nagu planeeritud ja nõnda juhtub, et Kaks eksponatsiooni eestvedajat, kellest üks paistab tulevat Myth Bustersi saatest:) (see naisolevus noh, dõaa!), suudavad tekitada peadmurdva kaose, seda üheskoos totaka robotiga, mainimata veel ka pruunikat poissi Janekit ning Charlize "lumekuninganna n shi" Theronei. Film oli hoogurebiv ja tundeküllane, kuigi liiga palju karjumist oli, a esitluslaadilt 8/10.

 Kerge uriinibriifing ...

 Kõik on skeptilised, kas tegu on päris uriiniga või on seal hoopis midagi muud?!

 Bioloog hammustab keelde

 Toimub helgemate peade põtkumine

 Väike lõõtspillide ühingu tribuut Janeki poolt..

Ja Charleze Therone on hämmingus, kas Janek mängis pilli täitsa ise või toimus see kõik maki pealt?!

Diskokuul hajutab masterplaani. TSKI VIDEO k DAVIDI KOHTA - klicK!!

Mõnes asjakohasemad memekad ka siia:

GO WATCH THIS! NOW! OR GET IT FROM HERE!

Black Swan (2010)

Mulle meeldib viimasel ajal pilk peal hoida blogi statistikal, eriti aga otsisõnadel, mida kasutades meie blogini jõutakse. Muidugi on osad neist kõige tüüpilisemad filmipealkirjad (miskipärast on V for Vendetta siiamaani tabeli tipus selles osas), aga samuti on ka esindatud sellised tervislikud sõnjad ja väljendid nagu "peenised,y" "rinnad," "paljad tissid," "paljas naine, "munandid" ja "dyanne thorne." Kõik perverdid, kes on lootnud siit blogist leida pilte Dyanne Thorne'i paljastest tissidest, siis teil on vedanud, sest Natsi-Ilsa seiklustest oleme juttu teinud küll. Kuidas aga seondub eelnev tekst sellise filmiga nagu Black Swan? No eks ikka selle tõttu, et filmis figureerisid sellised neiud nagu Natalie Portman ja Mila Kunis, kes ühes stseenis end pesuväele võtavad ja lesbiseksi harrastavad. Paljaid tisse kahjuks ei näe, aga olge hooleta, sest vähemalt näete kuidas Natalie Portman tervelt kahes stseenis käsikiimleb (või vähemalt üritab). Lisaks ajab Vincent Cassel ühel hetkel Nataliele käe püksi ning teisel hetkel kepib Mila Kunist kuskil laua peal. Kokkuvõtvalt oli kõne all olev film haprast balletineiust esimese tunni aja jooksul üliigav, sealt edasi aga muutus pingelisemaks. Meeldisid viited minu lemmikfilmile Perfect Blue (Aronofsky olevat lausa uuslavastuse õigused endale kaubelnud, et ühte stseeni järgi teha) ning muidugi eelnimetatud seksikad neiud.

Vot nii, nüüd peaks olema pervertidele piisavalt võtmesõnu, et blogi rohkem hitte saaks! Fappity-fap-fap. 6/10

Rise of the Planet of the Apes (2011)

 Rise of the Planet of the Apes oli päris normaalne film ühekordseks õhtuseks arvutist vaatamiseks. Tegemist on põhimõtteliselt eellooga kunagisele Ahvide Planeedi filmile, teate küll, see kus Marky Mark mängis. Õnneks on aga see film siin tunduvalt põnevam kui too eelnimetatu. Lugu lihtne, ent piisavalt paeluv - James Franco tegelane töötab laboris alzheimeri ja muude ajutõvede ravimi kallal (tagamõtteks ravida enda mäluvaest isa), mida katsetatakse ahvide peal, kelle aju ravimi tõttu areneb kohutava kiirusega. Põgenenud märatseva ahvi tõttu pannakse aga kogu turg kinni ning väikese emata ahvipoja (kelle nimeks saab Caesar) avastanud doktor viib viimase endale koju hoiule. Aja jooksul avastab ta, et tolle ahvi intelligents on kõrgel tasemel ning muudkui tõuseb. Muidugi jääb aga ahv ühel hetkel ühiskonnale jalgu ning peale seda kui ta vihahoos naabrimehe sõrme küljest naksab, visatakse ta ahvide vanglasse, või noh, varjupaika, kus töötab ka Draco Malfoy (seitse aastat võlurite koolis ning ikkagi koristad pärast ahvisitta, tough luck). Kuna aga tark ahv on tark, siis otsustab Caesar, et aeg on uttu tõmmata ning hakkab planeerima põgenemisplaani. Järgneb hunnik põnevust, tobedust, ahvimärulit ning muidugi ka imal lõpp. Ahjaa, mingi hetk hakkab ringi liikuma mingi viirus, mis inimesi tapma hakkab (sellele vihjatakse), ent mis ahvid puutumatuna hoiavad. Suhteliselt etteaimatav film, kuid suudab päris hästi meelt lahutada.7/10

The Cabin in the Woods (2011)

The Cabin in the Woods oli päris mõnus film, mis võttis stereotüüpse õudusfilmi stsenaariumi ning paiskas tolle pea peale, paljastades klišeede sündide tagamaid. Oleks raske ainult ühe või isegi kahe käe peal kokku lugeda kordasid, mil inimesed on olnud tunnistajateks õudukatele, kus kamp peolembeseid hilisteismelisi või täisealiseid noori inimesi kogunevad üksikusse metsamajakesse keset suurt tundmatust ning seejärel lisatakse võrrandisse nn. "muutuja", olgu selleks siis kas vaikne maskiga mõrvar või kari zombisid, kes kambaliikmeid ükshaaval kogusummast maha liitma hakkab. Nii on ka sel korral - käputäis noori tudengeid satub (nagu ka pealkiri vihjab) majakesse metsa keskel, segades oma tegevusega zombiperekonna und. Imelikul kombel muutub majakesse saabumisel ka noorte käitumine, olles ligilähedane tavalistele traditsioonidele. Huvitava aspektina aga ilmneb, et kogu nende tegevust kontrollib üks suur maa-alune ettevõte, kelle ülesandeks ongi sedalaadi stsenaariumite kokkupanek, et läbi selle noorte ohvrite elud ohverduseks tuua, et omakorda päästa maailm. Tänu sellele keksele ideele mõjuvad kulunud ideed värskena ning samuti aitab kaasa ka humoorikas stsenaarium ja mõnusad näitlejatööd. Lisaks on filmis tohutul hulgal viiteid erinevatele õudusfilmidele ja -mängudele. Kuigi lõpplahendus ei olnud nii äge kui ta olnuks võinud olla, siis piisavalt ägeda idee pärast kõlbab vaadata küll. 8/10

Birdemic: Shock and Terror (2010)

Nii mitmedki inimesed meenutavad Alfred Hitchcocki kui geniaalset filmirežissööri ning seda ka õigusega - mees on loonud suurepäraseid teoseid, mis annavad inspiratsiooni paljudele uutele tulijatele filmimaailmas. Tõenäoliselt on Birdemic: Shock and Terror sarnane juhtum, kus filmi režissöör istus üksinda kodus, vaatas Hitchcocki filmi "Linnud" ning mõtles, et "Hei, nüüd kus käes on arvutite ajastu ning võimalus effektide loomiseks tohutul hulgal paremad...äkki peaksin ka mina midagi säärast looma!" Ning seda ta tegi, ilmavalgust nägi Birdemic - film, millest kiirgab sellist geniaalsust millelaadset pole nähtud peale seda, kui inimeste huviorbiiti ilmus The Room. Siinkohal pole aga tegu mitte ainulthalva näitlemisega, vaid kõike seda rikastavad arvutiga loodud linnud, mis näevad välja justkui oleks nad MS painti kasutades kokku klopsitud. Lugu ise järgmine - pervert istub kohvikus, piilub naisi ning jookseb ühele neist järele, sest ta on lihtsalt nii ilus. Sinisilmne neiu leiab, et selles pole midagi imelikku, paar avastab, et nad käisid koos koolis ning mingist hekest nad hakkavad käima. Mees, edukas tarkvara müüja (kes hobikorral tegutseb päikesepaneelidega), ning neiu, keskpärase välimusega modell, otsustavad suhte järgmisele tasemele viia,veedavad öö koos...ning järgmisel hommikul ründavad neid (ning kõiki teisi inimesi) linnud. Miks? Keegi ei tea. Kõigele muule lisaks on vist kogu film lindistatud kõige esimese filmimist võimaldava mobiiltelefoniga, sest kvaliteet on kohutav. Lisame kompotile veel suures koguses kohutavat näitlemist ning lõpptulemuseks on film, millest paremaid, kvaliteetsemaid asju võib ka youtube vahendusel näha. Aga väga lõbus oli. 8/10

The Dark Knight Rises (2012)

The Dark Knight Rises oli minu arust Christopher Nolani Batmani triloogiale üsnagi väärikas punkt. Muidugi, nüüd kus ma olen filmi saanud rohkem kui küll seedida ja asjade üle mõelda, tuleb tunnistada et täiuslik ta ei olnud, oh ei. Ometigi meeldis ta mulle rohkem kui esimene ning teine osa.
Siiski, mingil imelikul kombel oli filmi esimene viiendik (ütleks esimene veerand, kuid film oli nii koletult pikk, et sellised mõõtühikud tuleb ära unustada) filmi ülejäänud taset võrreldes vaat et kohutav (välja arvatud Bane'i esimene stseen), justkui oleks Nolan ülejäänud stsenaariumi hoolikalt valmis kirjutanud, läinudfilmima ningsiis avastanud, et kurat, siit on üks loogiline jätk puudu ning siis lõunapausil kiirelt midagi kohvisele salvrätikule kirja pannud ning näitlejatele jaganud. Eks sellega oli nagu ikka, et algul ei saa vedama, siis aga ei saa pidama, sest ülejäänud film oli üpriski viisakas, et mitte öelda suurepärane. Pakuti väga ägedaid action-stseene, lahedat kurikaela ning nii mõndagi twisti, mis osati olid põhjustatud häbiväärsest asjaolust, et minul kui paadunud koomiksinohikul olid mõned tõsiasjad ununenud. Plusspunkte ägedatecameote eest,miinuseid annaks aga selle eest, et kui Batmanist poleks juttutehtud oleks võinudfilm samahästi kanda ka pealkirja Inception: The Reunion, sest teos lausa kubises tuttavatest nägudest. 9/10

The Avengers (2012)

The Avengers jõudis kinodesse maikuus, mina jõudsin seda vaatama minna kaks kuud hiljem. Ma ei ole kindel miks ma seda edasi lükkasin, sest olin ma ju piisavalt igalt poolt kuulunud, et "Hei, kas sa Tasujaid oled juba näinud? S*taks äge film oli!" Enne ilmumist üritasin ennast samuti säästa, jättes põhimõtteliselt iga väljasoleva treileri või videoklipi vaatamata. See oli raske, kuid ma sain sellega hakkama. Ning lõppkokkuvõttes oli see seda väärt, sest mitte ükski nali ei olnud minu jaoks treilerite pooltära rikutud ning elamus oli uus ja värske. Ning milline elamus see oli! Kes veel ei tea (mõnel veidral kombel), siis The Avengers on kulminatsioon Marveli eelnenud filmidele - The Incredible, Captain America, Thor ning muidugi kõikde poolt armastatud Raudmees, mis kogu projekti  vundamendi alla ladus. Lugu on järgnev - kogu maailma ähvardab oht, mida dirigeerib Loki, ning Sam..tähendab, Nick Fury kutsub kokku kõik kangelased, kellega eelnevalt kokku puutunud on, et see hädaoht likvideerida. Lugu on lihtne, naiivne, üheülbaline ning äärmiselt tõhus, tootes suuremal hulgal mõnusat märulit ning muhedat huumorit. Kõrvalainena tekkis muidugi siia-sinna mõni küsitav plot-hole, millele võis tänu filmi üldisele kõrgele kvaliteedile läbi sõrmede vaadata, lisaks olid need suure pildi seisukohalt vaadates üpriski tähtsusetud. Joss Whedon sai hakkama meistriteosega...omas žanris, muidugi. Tasujad ei ole mingi kõrgklassi kvaliteetdraama, mis igal viimsel planeedi asunikul silmist pisaraid kisub, kuid rikkaliku märulifilmina on ta enam kui soovitatav. Tasujad on see kõige ehedam koomiksifilm - mitmekülgne, värviküllane, sündmusterohke, ning mis kõige tähtsam, ei mingit emotsemist oma surnud vanemate üle. 10/10

Sucker Punch (2011)

Kui ma kunagi esimest korda Sucker Punchi treilerit oli minu esimeseks mõtteks mu pea sees midagi sellist - God damn, this looks FUCKING AWESOME! Muidugi, miks ei oleks pidanud, visuaalselt oli see treiler vapustav, lisaks kõik see action ja möll, huvitav õhkkond, kenad neiud ja päris mõnusalt paugutav muusika. Otse loomulikult lisas asjale vürtsi, vurtsu ja vingu ka Zack Snyderi nimi, kelle resümees olid ees juba mitmed väga head filmid, nagu näiteks Dawn of the Deadi remake ning koomiksil põhinevad 300 ja Watchmen. Tõsi, tegemist oli esimese isikliku teosega tema puhul, kuid asi ei saa ju olla nii hull, eks? Eks??

Nii ja naa, visuaalselt on film jätkuvalt tasemel, eriti just actionit täis stseenide puhul, kus peategelased võitlevad suurte jaapani metallsamuraidega, tapavad androidnatse või jahivad draakoneid. Kahjuks on see stiil aga üheülbaline ning filmi lõpuks on see suhkrune toon, mis filmil on, juba üle visanud. Muusika on õnneks päästev faktor, olles ühtlaselt mõnus ja muhe terve filmi jooksul. Filmi loo idee on huvitav - peategelane, edasi teada kui Babydoll, satub vaimuhaiglasse tänu oma õelale kasuisale. Karmi reaalsuse eest põgeneb Babydoll aga fantaasiamaailma, kus vaimuhaiglast on saanud bordellihõnguline kabareeteater ning Babydolli tantsunumbrid, mis viivad tema ja ta tüdruksõbrad omakorda järgmisesse fantaasiamaailma, on peatselt saamas teatri tõmbenumbriteks. Tüdrukud aga hauvad plaani teatrist põgenemiseks. Asi on justkui suhkruvati sisse kastetud Inception, mis justkui toimib ning ei toimi ka. Neiud on kenad, rollisooritused on rahuldavad, kuigi Carla Gugino aktsent ei peta mitte kedagi, aga tantsunumbritest märulistseenid kipuvad pikale venima ja muutuvad ruttutüütuks kui selgub, et peale esimest paari korda hakkab valem korduma. Style over substance, ehk liha oleks luude ümber rohkem võinud olla, siis oleks ägedam. 6/10

The Pianist (2002)

The Pianist (2002) on šokeeriv ja vastikult tõepärane ajaloodraama II maailmasõjaaegsest juutide tagakiusamisest Poolas. Kurikuulsa režissööri Roman Polanski (kelle sulest veel ilmund Chinatown (1974), Rosemary's Baby (1968) ja Ghostwriter (2010) - to name a few) vändatud kahe ja poole tunnine filmilugu baseerub suuresti juudisoost muusiku Wladyslaw Szpilmani elul, aga segatud on k Polanski enda lapsepõlve juhtumisi. Peaosatäitja kaotas kaalu spetsiaaldieediga ning müüs oma korteri, auto ning keeldus TV vaatamisest - kõik selleks, et lihvida oma rollisooritust ja saavutada vajalik mindstate. Film teenis omal ajal 3 Oscarit - esimene parima peaosatäitmise eest Adrian Brody arvele, teine Roman Polanskile parima lavastajatöö eest ja kolmas parima kohandatud stsenaariumi Ronald Harwoodile. Meeldejäävaimad kohad olid tiibadega ratastool, asfaldisupp ja konksus ninaga näitleja konksus sõrmedega klaverisoollood.

W. Szpilman (Adrian Brody) mängib parasjagu klaverit linti, kui algab linnade pommitamine..Imepäraselt juhtub, et klaverimängur kohtab raadiomajas ühte naisfänni Dorotat (Emilia Fox), kellega areneb tugevam sõprus, mis võis päästa k tema elu, umbmäärases mõttes siiski (ei maksaks sündmustest veel ette rutata). Natsid hakkavad vaikselt juute märgistama käepaelaga ning ehitatakse üks geto Warsawisse. Edasi kulgeb kõik juba hinge kinni hoides, kuna teos on mõnus thriller, mis ei tohiks jätta külmaks kedagi, kes sellele oma pilgu peale heidab kui Kanter ketast, siis ikka üsna kaasahaaravalt. Nagu ütleb filmi tunnuslause - "Music was his passion. Survival was his masterpiece," siis EI ACTALE! 10/10

Vaade Warsawi getole, ühele vähestest getodest, kust puudusid mustanahalised räpparid, jus sayin.

Hi, guys! We be doin' some fly-bys!

Szpilman arendamas vaikselt oma DJ-skilli.

Adrien Brody winning an Oscar® for The Pianist -
http://www.youtube.com/watch?v=8HgWANva9Xk

Super 8 (2011)

Super 8 (2011) on hea vaatamiselamus kõigile 80ndate Steven Spielbergi filmifännidele kui ka neile, kel meeldiks korra tagasi lapsepõlve vaadata ja ekraanil nähtule kaasa elada. Tegu on väga hea ülesehitusega thrilleri sugemetega koguperefilmiga, mille eriefektid ei jäta kedagi külmaks. Nagu Star Trek (2009) korral, läks k selle filmi puhul eriefektidel ja reaalsusel vahetegemine kaelamurdvaks ülesandeks. J.J. Abrams on näidanud, et filmid, mida tema endale ülesandeks lavastada võtab, saavad endale sõna otseses mõttes kõrge tähelennuga sündmustiku. J.J. Abrams seletab ära, mis teda filmide juures köidab ning, kust ja kuidas ta oma ideid ammutab, mõne aasta taguses TEDx kõnes.

Visuaalneelamus sellest, kuidas varajases teismeeas Joe (Joel Courtney) ja Charles (Riley Griffiths) tahavad filmi teha, kuidas see neil vahepeal peaaegu et õnnestub ja kuidas nende kodulinnas hakkab järsku müstilisi asju juhtuma. Põnevat vaatamist. 8/10

"Liigub, kiigub"

Gängiliikmete kogunemine sündmuspaigal.

Ment tuli uurima, kas koertel hakkas tõesti juba jooksuaeg.
(Muide, Kelvin oli J.J. Abramsi vanaisa nimi)

Green Lantern (2011)

Green Lantern ehk siis maakeeli Roheline Latern on järjekordne koomiksikangelane, kes on paberilehtedelt kinolinale reisinud. Tähelepanelikumad (täpsem oleks öelda "nohiklikumad") teist on kindlasti täheldanud, et Rohelise Laterna eestikeelset koomiksit on juba kevadest saati võimalik poes ajalehelettidel märgata ning osta. Koomiksiveergudel on tegelase tegevused üpriski põnevad, filmis jäi aga äktsionist puudu - rohkem keskenduti Hal Jordani ja Carol Ferrise nii-ja-naa armuelule, mitte aga sellele, et planeeti ähvardas suur oht. Ning kui lõpuks võitluseks läks, siis oli seda liiga vähe ja liiga hilja. Arvutieffektidest kogu pandud kostüüm nägi samuti nilbe välja. 5/10

Red State (2011)

Red State (2011) on jumalakartlikke paika panev linateos, mis on aga üllatav, et süžee autoriks ja lavastajaks on üks ja ainus Silent Bob aka Kevin Smith. Tundub, et Smith vedas seda sulepead küllaltki lohakalt mööda paberit, ja no üsna hüppeliselt, nagu Tõehetke valedetektor, peaks mainima. Stsenaarium oli kirjutatud peaasjalikult Michael Parksi jaoks, teda võib vilksamisi näha nii mõneski Tarantinofilmis ning tüüp tegi väga mõjusa rolli Robert Rodrigueze filmis From Dusk Till Dawn (1996), mida Ruut hindas lausa 10/10. Aga selle thrilleri taustajõuks pole mitte tsombid, vaid filmi tuumaks on lihtne sõnum: GOD HATES FAGS! Ja muidugi veel see kuldne tsitaat Michael Parksilt: "World Wide Web is a Devil's playground!"

Film sellest, kuidas noored gümnapoisid Jarod (Kyle Gallner), Travis (Michael Angarano) ja Billy-Ray (Nicholas Braun) tahavad koolipäeva lõpuks keppi ning selleks leiavad oma nutika telefoni abil netist ühe vanema naise, kes peaks nende ettevõtmisele igati vastutulelik olema. Travis laenab papsilt auto ja trall läeb lahti. Mis aga varsti selgub, see poiste unelmate rinnapaari esindaja Sara (Melissa Leo) pole muud kui üks religioonifanatist mõrtsukas, kes annaks oma elu psühhopaatse usuhullust pastori Abin Cooperi (Michael Parks) ja tema tegude heaks. Asja saadetakse lahendama agent Keenan (John Goodman), kelle rolli kaaluti algselt isegi Samuel L. Jacksonit. Tegu oli kohati päris hea närvikõdiga, mille aga segasid ära ebasümpaatsed ja lollakad näitlejad, kes ei tunne kohe üldse, mis draama on. Filmis olid mõningad head naljad k, a tegu oli eelkõige tõsisema filmiga, või no kui tõsine see kristlus ikka on, see oleneb juba vaatajast endast. Soovitaks kõigile, kel on vajadus kuulirahe sämplitele, tina ikka valati seal päris korralikult ja häirivad muusikat taustaks ei kõland (Kogu heliriba, mis tehtud, sai Michael Parksi poolt ise sisse lauldud, igast jubedat jumalakartlikku kantrimöla, mis kõlas küll kuratlikult hästee). A ja muideks film noppis Sitgesi festivalilt 2 auhinda k. Head Vaatamist! 6/10

Tugevad loosung kohe filmi alguses. (Taustaks sobinuks räppar Abrahami hittlugu, mille nime ilmselt ei pea enam mainima, kõik teavad niikuinaa).

Umbkaudne vestlusekäik Jaredi ja Billy-Ray vahel: "Mina seda Internetti ikka ei usalda, me ei näe ju nende nägusidki" - "A pole vajagi, saab ju koti pähe k tõmmata või midagi, kui asjaks läeb, peaasi, et ikka rinnad oleks ilusad."

Kuulake, mu jüngrid, Jumala viha langes homode peale!! MEIE VIHA LANGEB SAMUTI!

Creepy fuckin Sara: "Get drinkin' boys!! I ain't let no man in me, unless he has got 2 beers in."

"I thought you said it's gonna b a simple mission. Well simple just shit itself..."