Näljamängud, täpsemalt just see kõnealune filmiversioon, oli minu huviorbiidis vahelduva eduga vaat et pool aastat. Võib olla olin endale asja liigselt üles haipinud, võib olla lootsin liigselt, et elamus on sama hea kui näiteks Battle Royale'i puhul (millest olen ära näinud nii filmi kui ka lugenud raamatut JA 15-osalise mangaseeria), aga kui lõpuks film nähtud sai, pidin pettuma. Ei olnud ta põnev, ei olnud ta kütkestav. Teema oli kulunud ning äranähtud. Mitte ainult Battle Royale ei teinud seda juba, kuid ka tunduvalt halvem film The Condemned (millest on vist isegi meie blogis juttu tehtud). Tõsi, raamatu autor väidab, et teose loomise ajal polnud tal eelnimetatud teos(t)est aimugi, aga isegi pisut teistsugune lähenemine ei päästnud filmi. Näljamängude maailm võis olla ju kontraste täis, asustatud rikaste poolt, kes olid veidrad ning vaeste poolt, kes olid silmnähtavalt vaevatud, aga kokkuvõttes jättis see kahe ekstreemsuse ülistamine pigem tobeda mulje. Jah, seal oli mõte taga, ent seda kanti kehvasti edasi. Lugu ise oli väga, väga etteaimatav. Kaameratöö oli kohutav - kelle idee see alguspoole shaky cami värk oli, on paras jobu. Aga näitlejatööd mulle meeldisid, eriti Woody Harrelson. 5/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar