kolmapäev, 25. august 2010

A Fistful of Dollars (1964)

A Fistful of Dollars (1964) oli üpriski lihtsakoeline, a samas vürtsikas Sergio Leone lavastatud Eastwoodi bad-to-the-bone vestern, milles rivaalitsevad 2 perekonda Baxterid ja Rojod, viimased ilmselt verejanulisemad kui suukorvidega sääsed. Muusika oli nagu vesternile kohane ikka käredad piitsaplaksakad ja kõrvunüristavad vilepillid, komposeerituna ühe-ja-ainsa Ennio Morricone noodivihiku järgi. Tolleaegne lip-sync oli üsna kohutav, a ilma selleta oleks see vestern midagi nagu hammas ilma klambrita, saab hakkama, aga pole just k kõige rohkem toeks ju :D. Tegevustik paistis mõnusalt värviküllane, mida sa ikka Mehhiko kummituslinnadelt veel ootaks, eks. A häirisid pilkases pimedas tehtud stseenid, üsna raske oli midagi või kedagi kellestki või millestki eristada nii. Dialoogid olid üsna toored nagu k sealsed menüüd, a vahel võib ju niisama k tomatit süüa koos väikse saianukiga :D. A Clint, vana rahu ise, omas terve filmi ära nagu kord ja kohus.


Süžeest nõndapalju, et rändav muularatsanik Joe (Clint Eastwood) satub Mehhiko väikekülla, kust teda tahetakse ära ajada, aga ta tapab kohalikud relvasangarid, kes kuuluvad John Baxteri (Wolfgang Lukschy) punti, mistõttu ta palgatakse Baxteritega rivaalitsevasse Ramón Rojo (Gian Maria Volonté) juhitavasse jõuku, pendeldades mõlema bande poolel, tembutab relvakangelane Joe väikeses külakeses kuni tema teod on tehtud. Edasi võib näha suvist sombreerodega bendeehode ja kauboikübaratega bandiitide mahanottimist ning niisama huumorit, mida pakuvad kohalikud värvikad karakterid :D. Mulle pööraselt meeldivad sellised vanakoolikad, mõnusa värvinguga madalaeelarvelised, mõnikord k kallimalt, a taotluslikult tehtud filmid, sellest k 7/10.

Kick the baby?! NO!.. no, just shoot it!

Ramón Rojo ja teised pleikaritest riietevargad. :D

Staring Contest.

Clint's disgusted by yo FACE! xD

Õige mõte! :DXD

Don't even axe me... That's what he said.

Kes siis sureks suu ammuli, kui mitte... xD

You like a chicken! Chip chirp chip chirp chiip chiirp :D:D:D

pühapäev, 15. august 2010

Emmanuelle 2000: Emmanuelle Pie (2003)


Kuidas teha ühest täiesti keskpärasest noortekomöödiast üks totaalselt hüsteeriline naljafilm? Teha sellest väga kehva erootikafilm. Ja täpselt nii juhtus ka Pretty Cooliga, kui keegi kuskil otsustas, et "kurat, meie film vajab veel midagi...ma tean! Seks!....hästi koledate inimeste vahel!" Tulemuseks on üks parimaid komöödiaid, mida minu silmad ammu näinud on. See on Emmanuelle 2000: Emmanuelle Pie, ainus omalaadne film maailmas, kus tobenaljakas seksistseenile järgneb vägagi amüsantne kaader kõhetust silmad punni ajanud neegripoisist. Geniaalne! 1/10

laupäev, 14. august 2010

Vampires Suck (2010)


"Vampiirid imevad" imeb...nagu vampiir...verd...inimese kaelast.

Vot selline on ka filmi huumor. Vampires Suck oli pask, aga mitte sellepärast, et ta oleks rõve, vaid et ta on igav. Kehvad klišeelised naljad, labane peeruhuumor followed by a celebrity reference ja kohutav, kohutav näitlejatöö mille põhjustaks on lihtsalt kohutav, kohutav stsenaarium, mille põhjustajaks on kaks inimest kes teavad huumorist sama palju kui torulukksepp ajukirurgiast. 1/10

reede, 13. august 2010

Date Movie (2006)



Date Movie oli absoluutselt kohutav. Kuidas seda kõige paremini kirjeldada? Kujutage ette stseeni, kus kole tehiskass istub peldikupotil ja...teeb number kahte...väga valjult - terve minut kõhulahtisuse hääli ja pealtvaatava mehe rõvedaid näoilmeid. See on terve see film - mittenaljakas, rõve ja selle vaatamine paneb inimese häbi tundma. Uwe Boll on Jason Friedbergi ja Aaron Seltzeri kõrval lausa Spielberg! Alyson Hannigan, what were you thinking?!?! 1/10

P.S Tony Cox on kõige kohutavam ja tüütum midget-actor EVER!

neljapäev, 12. august 2010

Kick-Ass (2010)



Kick-Ass esitab huvitava küsimuse - miks tõesti on niivõrd palju inimesi kes tahavad olla nagu Paris Hilton, aga mitte keegi ei taha olla Ämblikmees? Paberil tundub lugu noormehest kes ei oma supervõimed, küll aga soovi olla superkangelane, täiesti äge. Ning üldjoontes ta seda muidugi on, kuid nagu koomiksiadaptsioonidega tihtilugu juhtub, tuleb ka siinkohal nii mitmeski valdkonnas järeleandmisi teha. Seda aga selleks, et iga loll aru saaks mis ekraanil toimub ja just see saabki filmile saatuslikuks - väga palju on stseene, mis justkui alahindavad vaatajate intelligentsust.

Enne filmi vaatamist ei olnud ma koomiksiversiooniga tuttav, seega esmapilgul ei paistnud silma kõik erinevused stooripoolel, KUID siiski oli eelmainitud lihtsustamist näha ning seetõttu tundus kõik kuidagi stereotüüpne, eriti just suheteosakonnas. Nohik-tahab-tüdrukut-ja-lõpuks-saabki-ta on ju nii ära nämmutatud igal pool nähtud, et lausa paha hakkab. Samuti ka endine-politseinik-plaanib-kättemaksu-oma-naise-mõrvaritele. Pärast filmi koomiksiga tutvudes oli aga värskendav näha kuivõrd hästi oli asi seal lahendatud, jättes stereotüüpsed balemid seljataha.

Üks element, milles Kick-Ass aga lausa hiilgav on, on action stseenid. Niivõrd mõnusat, voolavalt sujuvat ja meelt lahutavat märulit pole ammu nähtud. Samuti tuleks mõnevõrra kiita, erit just Mark Strongi ja Chloe Moretzi, kes suudavad kehvavõitu loost paar parajat kildu välja imeda ja enda tegelaskujud kõige keskel särama panna. Samal ajal jäi aga Nicholas Cage oma nõrga Adam Westi matkimisega mannetuks.

Viimase asjana tuleks nokkida seda, et film üritas olla nii mitmeski kohas komöödia, kuigi oli päris selge, et tegemist ei ole naljafilmiga ja huumori kirjutamine stsenaristidel välja eriti ei tulnud. Õnneks on mõned ükskiud pärlid, mis toovad kastanid tulest välja ja totaalselt perseli üritus ei kukkunud. Siiski oli kehvapärane lugu see, mis kogu filmi endaga keskpärasusse tiris ja sellest on kuradima kahju. Kes aga tahavad head Kick-Assi lugu, see lugegu koomiksit! 5/10

kolmapäev, 11. august 2010

Hot Tub Time Machine (2010)


Hot Tub Time Machine tundus esmapilgul piisavalt tobe, et naljakas olla. Juba konseptsioon ise - mullivann mis inimesi kogemata ajas tagasi viib - kõlab justkui oleks tegijad enda üle nalja visanud ja öelnud, et "kas me tõesti tuleme lagedale sellise debiilse ideega?" Ja seda nad tegid.

Väga paljud inimesed võrdlevad seda filmi Pohmakaga, mis pole just vale, sest mõjutusi on näha ning eks mõlemis filmis jälitatakse oma varem tehtud samme, mis kadunud meelest kas mäluaugu või vanaduse tõttu. Samuti on huumor üpriski samasugune. Või siis õigemini - üritab olla samasugune, sest tihtilugu kukuvad naljad perseli ja selliseid eredamaid hetki on vähe. Näitlejad olid enam-vähem tasemel, kuid Rob Corddry tegelaskuju suutis mulle juba alguses närvidele käia. Õnneks oli tema peaneliku ainuke nõrk lüli ja John Cusack, Clark Duke ja Craig Robinson olid tasemel. Fun fact - nii siin kui ka The Hangoveris sooritab seerias The Office osalev näitleja laulunumbri.

Lugu oli asja juures kõige nõrgem, tobenaljakast üldideest hoolimata. Mitte ainult keskpärase huumori tõttu, vaid sama vea pärast, mis vaevas ka Prince of Persiat - lugu algab sellega, et näidatakse kui perses elu peategelastel on, seejärel minnakse ajas tagasi ja - sel hetkel selgub (või isegi varem), et mingil hetkel muudetakse minevikku, et tulevik enda jaoks roosiliseks muuta.

Aga noh, meelt suutis lahutada küll. 6/10

teisipäev, 10. august 2010

Prince of Persia: The Sands of Time (2010)


Augustikuu esimene täisnädal on nüüdseks möödanik ning on aeg ka Kinoprojektoril vaikselt suvepuhkuserežiimilt tagasi "päris ellu" tulla. Et aga ennast mitte ära väsitada kohe suure hurraaga, maksame enne lühidalt ära mõned kalavõlad ja teeme kiirelt juttu filmidest, mis suve jooksul nähtud, kuid senini kirja panemata, enne kui naaseme nendele radadele, mida mööda viimastel päevadel tallatud on.

Prince of Persia: The Sands of Time põhineb samanimelisel videomängul ning tegemist on hea mänguga. Vägagi hea mänguga. Seega pole ka ime, et lootused seekord veidike kõrgemad olid ning silmad lootsid näha seda päeva, mil videomängude põhjal ka üks korralik film tehakse, mida häbi vaadata pole. Ning, oh imet, minu soov täitus, sest PoP oli täiesti korralik seiklusfilm, kus sai huumorit, mõnusat äktsionit, silmal oli ilus vaadata, lugu oli täiesti normaalne ning näitlejad said oma tööga rahuldavalt hakkama. Kinos käies sain elamus ja nautisin filmi, seega asi läks korda.

Siiski, norida tahaks ka natuke ning seda loo arvelt. Kuigi teoreetiliselt oli kõik nagu paigas, siis praktikas ujus pinnale kaks viga: esimene neist on Dastani ja printsessi vaheline keemia, mis on väga, väga klišeeline ja juba väga vana teema; teine viga avaldub aga selles kui ettearvatav film olla võib, osasid loojuppe võib juba miilikauguselt märgata, pahad tegelased on juba enne kinno tulemist teada (ilma et oleks kusagilt lugenud) ning lõpp...no ütleme nii, et pea igas filmis/sarjas/raamatus (häbitu üldistamine), kus mängus on ajamasin või muu särrane vahend on lõpplahendiks see, et kõik vahepeal persekeeratud asjad saavad ühe suure ajas tagasi minemisega lahendatud.

Sellele vaatamata jäin mina vägagi rahule. 8/10