reede, 25. september 2009

Queen of the Damned (2002)

Queen of the Damned oli üks täiesti keskmine vampiirifantaasia, ei midagi silmatorkavat, samas ei oldud asjaga ka kõige hullemini pange pandud, kuigi lõpptulemus oli siiski rohkem lati alt kui üle minev. Muidugi, fakt et film oli kokku pandud kahest erinevast raamatust (The Vampire Lestat ning filmile enamuse nimest andnud Queen of the Dead) võis anda algmaterjali fännidele piisavalt nurinat, et filmi maapõhja kiruda, aga mina kes ma originaalist vaatamishetkel midagi ei teadnud, võisin alustada puhtalt lehelt. Mõnes mõttes võis see ka minu kahjuks rääkida, sest filmi käigus jäid nii mõnedki tegelased ning lookäigud võõraks ning kaotasid sellega oma võimaliku võlu.

Film räägib loo vampiirist nimega Lestat, kes ärkab peale pikki aastatid kestnud uinakut ning oma uinakujärgse jalutuskäigu raames kuuleb muusikat, leiab selle eest vastutavad noored rokkbändist ja lõppkokkuvõttes kutsub ennast bändi liikmeks, täpsemalt laulja rolli, avalikustades sellega vampiiride eksistentsi maailmale. Võib olla just eelmainitud raamatute filmi sisse pressimine muudab kogu järgneva stooriliini kuidagi segaseks, aga järjel püsimine ei ole just kõige kergem, eriti just hommikutundidel unise peaga. Aga kõik kehvake, mida segase looga serveeritakse, tehakse kuldaväärt soundtrackiga heaks. Nii rasket ja kerget, vedelat ja paksu ja kurat teab mis tihedust omavat rokki ja muud säärast tumedat mussi lasti, et isegi minu räpist nõretav süda hakkas selle taktis kiiremini tuksuma.

Näitlejate valik oli selline meh. Ehk siis suhteliselt mittemidagiütleva sooritusega hakkama kaskaad näitlejaid, kel potentsiaali nagu on, aga selles filmis lihtsalt tehti asja kuidagi masinlikult. Iidset vampiirikuningannat mänginud Aaliyah, kellele see roll elu viimaseks jäi, sai netiavarduses mõnevõrra kiita, aga minu meelest oli tegu rohkem nagu kaastundekiitusega, sest tema roll oli filmis vaat et kõige kehvem üldse. Kurat seda teab. Kokkuvõtlikult öeldes oli tegemist ühe õhtu filmiga, mis vajus kogu täiega keskpärasusse, aga mille suutis päästa taevalik soundrack. Punktid rohkem muusika kui filmi eest. 5/10

I'm so emo for vampires. Ehk siis üks täiesti igav tegelane, kellest pole sooja ega külma.

neljapäev, 24. september 2009

True Romance (1993)

True Romance (1993) on päris äge armastusfilm, ilmselt peaasjalikult Tarantino enda nägemus romantikast kui sellisest. Lavastanud on filmi mingi teine tüüp, aga Tarantino kirjutatud ja tema lõigatud QT cut'i vaatasin mina, suva see teine tüüp. Filmi üks naljakamaid stseene oli see, kui Drexl (Gary Oldman), valge tüüp, kes pidas end jamaika-neegriks, ja mingid real deal niggad, kelle seas ka Samuel L Jackson arutasid seda, kas nad teevad naisele keelekat või ei tee. Üks tüüp oli täiega vastu, et tema küll ei tee, vähemasti kui teeks, siis ei räägiks kellegile, kuna ta oleks ashamed as a modafucka jne. Whitebwoyd olevat olnud suuremad pussisöödikud 60ndatel, enne seda sistad ei mõelnudki sellele, et nende põõsad tuleks keelega läikima lüüa. LOL. Keegi juutuubist mõtles selle stseeni üle nõndaviisi kommenteerides: "Yeah Muthafucka, I Eat EVERYTHANG!... I eat the pussy, I eat the butt, I eat every Muthafuckin' thang!!!" - Samuel L. Jackson

I want that on my tombstone! ..I would want dat tooo :D

PÖÖRASELT NALJAKAS SITT! Filmi kaameranurkasid ei kommenteeri, oli nagu oli, aga mis silma torkas oli see, et värvid olid lahjemad veits ning see andis sellise mõnusa touchi kogu teemale. Näitlejad olid väga head. Christopher Walken oli sees. "In NY I'm king, I got Christopher Walken walkin' in playin Celph Titled in his walkman often" - Celph Titled (of Demigodz). Naljakas oli see ka, et mendid rääkisid, et Lee Donowitz tuleb kinni võtta, kui ta on narkodiiler, aga samas ka filmi rezissöör, aga kui jutuks tuleb, et mis filmi ta tegi, siis kõlab vastus: "Coming Home In A Body Bag. Vietnam movie? Good fuckin' movie! yeah great fuckin' movie". LOL. Mendid olid ikka tõesti huumoriga pärjatud poisid. Halba on öelda ainult soundtracki kohta, mis oli täielik leeprahaige kusi topsis - c'mon, Hans Zimmer, sa suudad rohkemat! Meelde jäi ka üks Walkeni kuldsemaid repliike : "Children, Somebody is stickin' a red hot poker up my asshole, but what I dont know is that who's hand is on the handle." Funny shit, H.H. SHUT CHO MOUTH..

Sisust nii palju, et teose Romeo nimega Clarence (Christian Slater), kohtab Juliat, st Alabamat (Patricia Arquette) kinos olles, teadmata, et ta on prosta. Kirg lööb lõkkele ja abiellutakse, aga no prostadel on tavaliselt pimp eks, no ja see mees tuleb maatasa teha, pimp Drexl (Gary Oldman) aga näib suht rastagängsta olevat, kes alla ei anna ja nii lähebki asi veriseks. Mis Edasi Saab, sa küsid? Ole hea ja vaata see film ära ja saadki vastuse oma küsimusele! Kui soundtrack välja jätta, siis saab see teos tubli 9/10.

Floyd (Brad Pitt) tõmbas ikka jõhkra hiti. XD

julia ja romeo isa Makin' Out. smoochin n shit.


Väike maantee-äärne telefoniputkaseks. smokin' hot!

Lukuaugu kunst or sum shit. Need päiksekad olid ka ikka märkimisväärselt ägedad.

MAD man, rastadega wigga, Drexl Spivey(Gary Oldman).

Ametivõimud oma värvikal tööpostil.

WALKEN WALKEN WALKEN, now why ya coughin' in a coffin?!

Igati võluv Patricia Arquette. VÄIKE nipslip kah.:D

"I know you guys eat pussy.. yeah you got them pussy eatin' mugs!" XD

Chicks with guns. Patricia oli selles rollis küllaltki kuum tots.

Now watch it closely, Imma show you how to grab a boob!

Jupike seepi ka.. PRICELESS facial EXPRESSION, pärast seda kui sai teada, et ta sai isaks or sum shit. H.H. xD

teisipäev, 15. september 2009

Death Proof (2007)

Death Proofi olen nüüdseks näinud kümneid kordi, kuid ikkagi peitub selle filmi taga midagi, mis kutsub ennast pidevalt üle vaatama. Pole seal erilist äktsionit ning pointi, lugu venib nagu ila ja palju muud, kuid siiski on nii kuratlikult paeluva filmga tegu, et hoia ja keela. Ju on süüdi Tarantino voolitud hüpnotiseeriv dialoog või Kurt Russelli karisma ning mitmed pisidetailid, taaskord minu veidrale maitsele justkui valatud.
Taaskord on tegemist filmiga, mille kohta raske sõnu leida, sest kõik nagu tundub juba teiste poolt öeldud olevat ning ühe ja sama asja nämmutamine kulub pikapeale ära. 9/10

P.S. Naistega pole seda filmi vist mõtet vaadata, minu tüdrukul jätkus kogu filmi vältel küsimusi, mis koheset vastamist vajasid ja keskendumine filmile oli suhteliselt raskem kui muidu.

pühapäev, 13. september 2009

Brüno (2009)


Kui eestlased said oma Brüno laksu juba juulikuus kätte, siis mina, kes parajal ajal kodumaal kinno ei jõudnud, pidin hiljem Portugali lõõmava päikse all augustikuu keskpaigani kannatama, et Austria ühe kuulsama homoseksuaali seikluseid ignorantseid homofoobe täis Ameerika Ühendriikides silmata. Ühtlasi oli tegemist ka ainsa filmiga, mida tollel kuul kinos käisin vaatamas. Kuna kohalik kinokvaliteet oli kodumaisega võrreldes suhteliselt nigel, siis võin julgelt öelda, et osad naljad jäid kehva audiopoole tõttu hoomamata, subtiitritest ei olnud samuti kasu, sest ainsad sõnad, mis terve reisi jooksul omandatud said olid "obrigada" ja "merda" - vastavalt siis "aitäh" ja "sitt".


Film ise oli umbes selline nagu ma ootasin, kui välja arvata kõik geinaljad, mis vajasid palja ihu näitamist massiivsetes kogustes. Tuleb tõesti tõdeda, et ma ei olnud mentaalselt valmis nägema suurel ekraanil, kuidas sealt üks peenis vastu vaatab ning seejärel "Brüno" ütleb. Üleüldse panustas film kuidagi liigselt palju alasti naljadele, jättes maitsekale huumorile vähe kohta. Loomulikult tantsiti ka ameeriklaste pingul närvidel lõbusat polkat, kuid Borati tasemeni kahjuks või õnneks siiski ei jõutud. Kuigi tuleb mainida, et filmil olid ka selles vallas omad kõrghetked, näiteks hetk, mil Brüno küsib homoseksuaalseid heteroteks "ümber pööravalt" preestrilt, kas too pole mitte kunagi teiselt mehelt suhu võtnud, sest tollel olevat vastava tegevuse jaoks suurepärased huuled.


Lõppkokkuvõttes oleks olnud Brüno parem film, kui poleks mindud laisaks, kasutades sedasama loomustrit, mis Borati puhulgi (kaks meest teevad dokumentaali, lähevad tülli, kõik on perses, saavad kokku, happy ending) ning liialt toetuti visuaalsele huumorile. Kuid sellegipoolest oli ta siiski suhteliselt amüsantne. Kuid mitte hüsteeriliselt naljakas. 6/10

reede, 11. september 2009

Friday the 13th (1980)


Kui rääkida kaheksakümnendate silmapaistvaimatest õudusfilmide ikoonidest, siis lisaks eelmises postis mainitud Freddyle paistis oma suuremahulise noorsooveristamisega silma ka Jason Voorhees. Kui aga Freddy jälitas oma ohvreid unenägude kaudu egoistliku tõuke tõttu, siis Jason oli lihast ja luust saatana sigitis, kelle kohuseks oli terad sõkaldest eraldada ning nõrga füüsise ja vaimuga noortes looduslik valik kehtima panna.


Esimene film omas vajalikke elemente, mis sedatüüpi õudukatele (ehk siis sellised, kus peamist rõhku pannakse ridade harvendamisele) omased on. Oli sellist mõnusat pingelist õhkkonda, järjekordne rida asendatavaid tegelasi ofkoors, aga vahelduse mõttes oli neid ning nende tegevusi huvitavam jälgida kui Elm Streeti noorukesi ja samuti ei puudunud mõistatamismäng, kus saab panustada milline tegelane järgmisena loojakarja saadetakse. Mõttejuppe kokku sidudes võib nentida, et tegemist oli küllatki muheda slasheriga, millest ei puudunud ka ajastule omane juustune gore ja koledat aluspesu eksponeerivad kaheksakümnendate tütarlapsed. 8/10


Nii Jasoni kui ka Freddy edasist käekäiku järgnevate filmide näol kuni tänapäevani välja kohtab siin blogis veelgi, kuna mõlema saaga jälgimine on minu südameasjaks saanud.

neljapäev, 10. september 2009

A Nightmare on Elm Street (1984)


Blogi oli vahepeal suvepuhkusel, nüüd oleme (loodetavasti, kui kool ei tapa) jälle tagasi tihedamalt raporteerimas. Võib olla.
Augustikuus nähtud A Nightmare on Elm Street oli selline enam-vähem film. Kuna Freddy on teoreetiliselt õudukafännide seas vähegi tuttav tüüp, siis otsustasin talle võimaluse anda. Kahjuks oli tegemist rohkem fantaasia- kui õudusfilmiga ning minu meelest ei suutnud ta (lisaks odavatele hirmutamistaktikatele)panna mind tegelaste saabastesse, et seda õudust "tunnetada". Sellele vaatamata on Freddy näol tegemist suhteliselt (horrori kategoorias) sümpaatse karakteriga. Teised tegelased olid kõik õudukate kava järgi asendatavad, seega erilist sidet nendega ei tekkinud, kuigi Johnny Deppi kohata oli küll huvitav üllatus minu jaoks. Lugu ise venis ning pinget oli liiga vähe, aga mine tea, võib olla on asi ainult minu väärastunud standardite taga kinni. Tulevikus on oodata remake'i, ootan huviga, mis nad sellega ette võtavad. 6/10