kolmapäev, 13. juuni 2012

Spider-Man: Death and Destiny 1-3

Ämblikmees on minu lemmikkangelane läbi aegade. Tema seiklusi jälgisin lapsena eelkõige teleriekraanilt, kui Kanal 2 pealt jooksis Spider-Man: The Animated Series, mis pakkus suurt lõbu. Kuidas saakski teisiti? Ämblikmehel olid ägedad vaenlased, nagu Doc Ock, Shocker, Mysterio ja paljud teised. Samal ajal telekast tulevad Fantastilise Neliku ja Raudmehe multikad olid küll lahedad, aga mitte nii meeldejäävad. Ämblikmehe lugu oli tagasihoidlikum - selle asemel, et ta oleks olnud miljardärist geenius või kosmosesse lennanud perekonna liige, oli ta kõigest üks tavaline mees, kes kogemata kombel superkangelaseks sai, peale seda kui radioaktiivne ämblik talle kihvad sisse lõi. Koomiksiteni jõudsin Ämblikmehe puhul natuke hiljem, kuid võimalusel siiski üritasin silma peal hoida. Kuigi Ämblikmees oma koomiksiga lõpuks isegi Eesti pinnale jõudis, siis kahjuks jäi see väisamine üürikeseks.

Kuid nüüd käesoleva raamatu, või õigemini minisarja juurde. Enne seda tuleb natuke ajalugu/eellugu tutvustada. Kuigi enamusele on Peter Parkeri armastatu igaveses rollis Mary jane, siis enne teda oli Peteril veel üks tütarlaps, kelle nimi oli Gwen Stacy, kes kahjuks oma otsa Green Goblini käe läbi leidis. Käesolev lugu aga leiab aset tükk aega enne seda sündmust, vahetult peale Gweni isa surma, mille süüdlaseks peetakse Ämblikmeest. Ämblikmees üritab aga paaniliselt leida tõelist süüdlast, et lahti saada süütundest kuna osaliselt oli õnnetus ning konstaabel Stacy surm ka tema süü. Peasüüdlaseks aga on Doctor Octopus, kes üritab taaskord oma mehhaanilisi jäsemeid korda saada, et Ämblikmees lõpuks ometi pildilt eemaldada. Sinna sekka visatakse ka Peter Parkeri suhteid teiste tegelastega, alustades JJJst ning lõpetades Gweniga, kellest ta kuu aja jooksul peale tolle isa surma eemaldunud on. Lee Weeks on nii kirjutamises kui ka kunstilises pooles tasemel. Jutt liigub sujuvalt, tee peal visatakse ette nii mõnigi pööre ja lõpplahendus on üpriski rahuldav. Väga raske on leida isegi pisiasju, mille kallal norida. Ka kunstiline pool on väga kena ja silm puhkab. Proportsioonid on korras ja inimesed näevad inimeste moodi välja. Eriti meeldib mulle tema Doc Ock, kes on parajalt paksuke ning Gwen Stacy, kes näeb väga ilus välja. Kõik Weeksi oskused sulanduvad kokku, mille tõttu on Death and Destiny nii Ämblikmehe, Marveli kui ka muidu koomiksisõpradele suhteliselt kohustuslik lugemine.

kolmapäev, 6. juuni 2012

Sucker Punch (2011)



Kui ma kunagi esimest korda Sucker Punchi treilerit oli minu esimeseks mõtteks mu pea sees midagi sellist - God damn, this looks FUCKING AWESOME! Muidugi, miks ei oleks pidanud, visuaalselt oli see treiler vapustav, lisaks kõik see action ja möll, huvitav õhkkond, kenad neiud ja päris mõnusalt paugutav muusika. Otse loomulikult lisas asjale vürtsi, vurtsu ja vingu ka Zack Snyderi nimi, kelle resümees olid ees juba mitmed väga head filmid, nagu näiteks Dawn of the Deadi remake ning koomiksil põhinevad 300 ja Watchmen. Tõsi, tegemist oli esimese isikliku teosega tema puhul, kuid asi ei saa ju olla nii hull, eks? Eks??





Nii ja naa, visuaalselt on film jätkuvalt tasemel, eriti just actionit täis stseenide puhul, kus peategelased võitlevad suurte jaapani metallsamuraidega, tapavad androidnatse või jahivad draakoneid. Kahjuks on see stiil aga üheülbaline ning filmi lõpuks on see suhkrune toon, mis filmil on, juba üle visanud. Muusika on õnneks päästev faktor, olles ühtlaselt mõnus ja muhe terve filmi jooksul. Filmi loo idee on huvitav - peategelane, edasi teada kui Babydoll, satub vaimuhaiglasse tänu oma õelale kasuisale. Karmi reaalsuse eest põgeneb Babydoll aga fantaasiamaailma, kus vaimuhaiglast on saanud bordellihõnguline kabareeteater ning Babydolli tantsunumbrid, mis viivad tema ja ta tüdruksõbrad omakorda järgmisesse fantaasiamaailma, on peatselt saamas teatri tõmbenumbriteks. Tüdrukud aga hauvad plaani teatrist põgenemiseks. Asi on justkui suhkruvati sisse kastetud Inception, mis justkui toimib ning ei toimi ka. Neiud on kenad, rollisooritused on rahuldavad, kuigi Carla Gugino aktsent ei peta mitte kedagi, aga tantsunumbritest märulistseenid kipuvad pikale venima ja muutuvad ruttutüütuks kui selgub, et peale esimest paari korda hakkab valem korduma. Style over substance, ehk liha oleks luude ümber rohkem võinud olla, siis oleks ägedam. 6/10