laupäev, 30. mai 2009

Captain America (1990)

Kui arutelu koomiksifilmidele suundub, siis läheb jutt tavaliselt võrku pritsivale sinipunases trikoos emoäblikule, rauakolakas ringi lendavale viinaninale, rohelise nahaga steroidiüledoosi sooritanud lihamäele või siis ühiskonna häbiplekiks olevatele mutantinimestele, kelle hälve seisneb selles, et neil on supervõimed, aga mitte kolmas jalg, sissekasvanud varbaküüned või kuus sõrme. Väga harva, kui üldse läheb jutt aga maailma kõige võimsama riigi kõige võimsamale superkangelasele – Kapten Ameerikale. Samal ajal, kui teised igast muude pahade supertüüpidega madistavad, jäi Kapten nagu korralikule kingsepale kohane oma liistude juurde ning küttis natsidele jalaga perse nii et mühises.


Nii kurb kui ta ka ei ole, on Kapten Ameerika esimene püüd filmimaailmas läbi murda vajunud kuhugi unustuse hõlma. Noh, ega tegelikult pole ju millegagi hiilata kah, film ei olnud kõige säravam, eelarve oli pisike, stoori imes ja näitlejad olid kohmakad (kuigi Kim Gillinghaal oli päris seks) ning inimene, kes Kapteni kostüümi valmistas saadeti tõenäoliselt hukkamisele. Samas oli kuidagi soe tunne näha ühte lapsepõlve lemmikkangelastest oma isiklikus filmis.



Ekraniseeringuna ta päris esimene ei olegi, vabariiklased olla 70ndatel patriotismisümbolile küüned taha saanud ja siis seda siga korralikult telesarja näol veristanud, et kõik ikka ilusti oma kodumaad hoiaks ja kaitseks. Huvitav oleks teada, mida vabariiklased sellest filmist arvasid, sest kuigi patriotismile oli ka siin vihjatud, siis moraalist polnud mehel halli aimugi ning teda ei huvitanud, kellele ta pasunasse pani, kui naised ikka käest ära olid läinud, tõi Kapten nad korraliku litakaga vastu kõrvu reaalsusesse tagasi.



Film oli ikka väga halb, kuigi mingi elamuse ta pakkus ja lõpupoole hakkas juba vähehaaval meeldimagi. Tegemist siiski esimese Marveli filmiga, kus oli kujutatud trikoos ringi kargavat kangelast (täiesti esimene, ehk enne teda oli The Punisher). Kapteni fännidele poolenisti kohustuslik, teised ärgu parem vaadaku, sest 2011 tuleb kuuldu järgi uus lipupoisifilm. 3/10


America, FUCK YEAH!!

reede, 29. mai 2009

Shaun of the Dead (2004)

Shaun of the Deadist olin juba enne vaatama asumist kuulnud peamiselt ainult häid jutte ning kui enamjaolt võib kõrgete ootustega vaatama asumine sitasti lõppeda, siis tänu kõikvõimalikele jumalusikoonidele ja kellele iganes veel seekord asi nii ei olnud ja sain nautida igat hetke ega pidanud mõtlema, et „see on ju sitt film?!“ Selline täiesti muhe teos, millega mõnusalt nädalavahetust vastu võtta.


Lugu ise on mõnusalt absurdne. Shaun on täiesti tavaline mees, kellel on uskumatult vilets päev. Ta korterikaaslane vingub ta sõbra pärast, kes on ilge põrsas, ta on kõige vanem mees töö juures ning tagatipuks jätab ta tüdruk ta maha. Iga tavaline tüüp mõtleks, et alates homsest saab kõik ainult ülesmäge minema hakata. Kahjuks aga seekord nii ei ole ja müstilisel kombel nakatub enamus Londonist...zombieviirusesse?


Film viskab kõikide zombieõudukate pihta ikka mitu parajat kinnast, tõmmates neile vett peale, pannes neile jalga taha ning lüües neid jalaga perse, neid samal ajal naeruvääristades kui ka ülistades. Üldse tekkis tahtmine kunagisi ammuseid mälestusi zombiefilmidest värskendama hakata ja ära vaadata kõikvõimalikud ajukiimatsejate seiklused.


Igatahes oli tegemist päris muheda filmiga, kahjuks hakkas ta ennast vahepeal liiga tõsiselt võtma ning huumoritegemine asendus peredraamaga. Õnneks heastati see Queeni taktis zombiede peksmisega. 8/10

Imhotep, Imhotep...

neljapäev, 28. mai 2009

Hell Ride (2008)

Samal ajal kui Sticka sessihoos looma moodi õpib ja higistab, on minul graafikus kahtlasel kombel piisavalt ruumi, et eesootavatele eksamitele läbi sõrmede vaadata ja filme passida. Mõnikord maksab aga selline pohhuism kätte ning ette jäävad sellised asjad nagu seda on Larry Bishopi Hell Ride. See, mis posteri ning treileri järgi paistis olevat selline mõnus roadmovie, oli tegelikkuses üks paras doos paska mõningate säravate momentidega, enamjaolt selle tõttu, et Bishop on kasutanud Tarantino mõttetöö riismeid Kill Bill 2e päevilt. Kuidas muidu seletada (läbikukkunud) üritust luua QTlikku dialoogi, Michael Madsenit ning David Carradine'i ning tiitlit“Quentin Tarantino Presents“.



Film ise ei räägi mitte millestki. Vähemalt konkreetselt küll mitte, vaataja nagu ise peab kokku viima erinevad asjaolud, sest vastasel juhul tuleb poolteist tundi lihtsalt lolli molliga ekraani vaadata . Kuidagimoodi järeldusi tehes tuleb välja, et selline tüüpiline gängidevaheline arveldamine käib, kellelgi on vaja kättemaksu ja nii edasi. Enamus tegevusest jääb seletamata ning siis tuleb jälle imestada, et kuidas kurat see siis juhtus. Suure osa filmist moodustab pask, mis pole üldse vajalik.



Tegelased on ka seinast seina. Nagu juba mainitud, siis Kill Billi teise osa alustalad Madsen ja Carradine on ka siin parajalt sümpaatsed, mis siis et võrreldes muu jamaga seda ekraaniaega neile eriti ei kukugi. Selle asemel vahib sealt pidevalt vastu türaürask Bishopi enda lõust, kes on vist kõigi aegade üks sitematest näitlejatest. Kuigi ta kehastab tsikligängi juhti, annab ta edasi rohkem mõne karvase kodutu aurat, kes millegipärast iga teelejääva emase juba kaugelt märjaks ja kiima ajab. Kõike, mis liigutab on vaja jalge vahelt katsuda ning kui aega üle jääb, külastada kõrbe ning seal seeni nosida.



Visuaalne pool ongi vist asi millega võib enam vähem rahule jääda, sest kui vahepeal heli maha keerata ja ise dialoog ja hääled enda peas välja mõelda, on juba päris normaalne asi. Muusika oli ka enam vähem. Eks need niigi kõrged punktid kukkusidki rohkem nagu Madseni karisma ja ohtrate ilusate tagumike eest, mis iga kümne minuti tagant ekraanil välkusid. 4/10



kolmapäev, 27. mai 2009

Batman: Dead End (2003)


Batman: Dead End oli üks hästi cool fan-made lühifilm, mille režissööritoolis istus ka vastava teose stsenarist Sandy Collora (kes on hiljem teinud ka World's Finest traileri mitteksisteerivale Supermani ja Batmani filmile). Lugu ise on lihtne: Batman üritab järjekordselt tabada Arkhamist põgenenud Jokerit ning tavapäraselt tradisioonidele ka teeb seda. Peale mõningast jutuajamist sekkuvad mängu aga sellised filmiikoonid nagu Alien ja Predator.


Film ise on kuulnud ainult kiidusõna ning režissöör Kevin Smith on öelnud, et tegemist võib vabalt olla parima nahkhiirmehe ekraniseeringuga eales. Ning ega ta väga mööda ei panegi. Väljanägemine on äge ning näitlejatöödki head. Võib julgelt öelda,et Andrew Koenigu jokker on peaaegu sama karismaatiline kui Heath Ledgeri oma.


Väga hea tükk oli. 10/10

Filmi ennast saab näha SIIT.

Battle Royale (2000)


Battle Royale'i näol on tegemist Koushun Takami samanimelise romaani ekraniseeringuga. Milleeniumi algul on Jaapan kehvas olukorras – suur hulk töötuid ning sellega kaasneb massiline noortepoolne koolide boikotteerimine ning vandalismi suurenemine. Täiskasvanutes hakkab kasvama hirm noorte ees ning nende „korrale kutsumiseks“ võetakse vastu seadus, mille kohaselt valitakse aastas välja üks suvaline üheksas klass ja kästakse neil osaleda mängus, mille eesmärk on oma klassikaaslased tappa ja ise ellu jääda.


BR'i fänn olen ma olnud nüüdseks juba tükk aega. Olen näinud nii filmi (duh!) ja lugenud raamatut kui ka mangaversiooni, mis mulle isiklikult just neist kolmest enim istus, kuna seal pakuti ohtralt ning ülepakutult ajusid ja soolikaid, peast väljakargavaid silmi, kere küljest rebenenuid jäsemeid ja paljaid tüdrukuid. Kuigi ka film oli piisavalt verine, jättis ta siiski suhu sellise naljakama maitse, eelkõige just odava Selveri ketšupi värvi meenutava vere ja ohtralt kerega kuule neelavate, kuid kangekaelsete noorukitega. Lisaks oli sinna topitud mõnevõrra tarbetuid ja kohmetuid elemente, eesotsas peategelase Shuuya minevikupildid oma isast või Norika ja Kitano vaheline „suhtedraama“.


Samuti jäi film siiski lühikeseks ning kui novellis sai lausa iga õpilane endale taustaloo, siis filmis oli see privileeg ainult vähestel ja ainult üksikud tegelased said tuttavaks ja piisavalt sümpaatseks, et kurvastada kui kuulid nende kehasid läbistasid. Kui nüüd võrdlusmomenti luua ja just positiivseid külgi otsida, siis Kiriyama lahendus oli küll värskendav. Nii romaanis kui ka mangas emotsioonitu ja külmaverelise tapjana esitatud Kazuo oli filmis lihtsalt hullumeelne verejanuline tõbras, kes juttude järgi liitus mänguga „just for the fun of it“.


Seega jään ma nüüd kahevahele. Kuigi mulle ideeliselt see väga meeldis ning ka mõned elemendid olid lahedad, siis oli film liigselt täis sobimatut ja piinlikusttekitavat jama. Oleks need välja jäetud ning asendatud õpilaste omavaheliste arveteklaarimisega, siis oleks ka plusse rohkem kukkunud. 5/10

teisipäev, 26. mai 2009

Jackie Brown (1997)


Peaaegu igal pool, kus Tarantino filmidest juttu tuleb, jõutakse järeldusele, et nad kõik on kuradi head, aga Jackie Brown jääb alati viimasele kohale, sest ta pole „nii hea kui teised“. Ka mina alustasin oma esimest vaatamiskorda sama eelarvamusega ning veel natuke aega pärast lõpetamist tiksus see mõte mul peas. Peale mõnigast kaalutlemist aga jõudsin juba teisele järeldusele ja nüüd, peale värsket vaatamist tuleb tõdeda, et tegemist võib väga vabalt olla QT ühe parima filmiga.



Muidugi saab vastu vaielda, et siin ei olnud mingit äksionit ning et film ise oli nii kuradi pikk ja vahepeal hakkas igav ja nii edasi. Sellepärast tulebki mõelda, mis on Tarantino äss varukas? Mis on see faktor, mille pärast ta filmid nii populaarsed on? Dialoogid, my friends, dialoogid. Ning selles filmis on tegelaste omavahelistel jutuajamistel just see magus põhirõhk. Kuna taaskord on see element hästi teostatud, võib tiheda püssipaugutamise ja katanatega vehkimise puudumisele läbi sõrmede vaadata.



Loost endast – nagu juba pealkirja järgigi järeldada võib, räägib film õrnema soo esindajast nimega Jackie Brown. Jackie on viletsa lennufirma stjuardess, kes töö kõrvalt aitab relvahangeldajat Ordelli, vedades välismaiste relvatehingute eest saadud raha tagasi Ordelli taskusse. Ühel päeval võetakse aga Jackie politsei poolt vahele ning on sunnitud valima: kas jääda truuks Ordellile või aidata politseil ta kinni püüda. Lugu ise põhineb romaanil „Rum Punch“.



Näitlejatearmee on muljetavaldav, sinna sekka mahub nii peaosa täitev Pam Grier, QT filmides tihtiesinev Samuel L. Jackson, Robert de Niro ning Bridget Fonda (kelle ma valisin meelega selle postitusega kaasnevaks posteritüdrukuks). Tarantino, kellele meeldib enda filmides kaasa lüüa, särab oma eemalolekuga, kuigi tema häält võib ühes stseenis kuulda, nimelt on temast saanud telefoni automaatvastaja. Parim roll enda filmides? Go figure.



Tehes kokkuvõtteid, võib öelda, et tegemist on hea filmiga, mis vääriks paremat kohta kui QT filmide tabeli alumises otsas. Omas elemendis on ta ju mõnest lausa paejagu üle. 9/10