laupäev, 23. jaanuar 2010

House of the Dead (2003)


Mulle reeglina zombiefilmid meeldivad ning niisamuti ka mängud, nagu seda on näiteks House of the Dead seeriasse kuuluvad isendid. Seega loogiline oleks järeldada, et kui need kaks elementi kokku viia, siis oleks nauditavuse tase lausa kahekordne, eksole? Aga ei, sest asja kallale on lastud filmimaailma antikristus isiklikult, härra Uwe Boll.

Filmil puudub šarm, loogika, hea lugu, mingitki mõistust omavad tegelased ja kõige kehvem soundtrack mida mina filmis olen kuulnud. Halvaks muudab soundtracki aga just selle kasutus, mitte otseselt muusika ise; iga kord kui asi vähegi actioniks läks hakkas jõhker techno meeletul volüümil paukuma. Action on halb ning ebaloogiline, suvalistest noortest saavad hetkega täpsuslaskjad - vaja ainult püss kätte suruda, näidata kus asub päästik ja valmis. Lisaks sellele on suurim actionstseen ebavajalikult pikaks venitatud, kasutades ära kaks ja pool muusikapala. Ilmselgelt on seda liiga palju. Lisaks kõigele üritab Uwe HotD juurte küljes kinni püsida sellega, et poetab terve filmi sisse sigapalju katkeid videomängust. Sorri, ei toimi.

Lisaks sellele on tegemist täiesti debiilse looga. Kamp noori lähevad mingile suvalisele saarele reivima, juhuslikult kannab saar aga kõige klišeelikumat nime eales - Isla de Muerte. Ning vahi raiska, samal õhtul võtavad terve saare üle kari zombisid. Kes suudavad joosta, hüpata, poolenisti loogiliselt käituda ning näevad välja nagu jahuga üle puistatud näitlejad. Lisaks debiilsele loole üritatakse kasutada narraatorit, kes tutvustab kampa noori ning nende armuobjekte, hiljem poetab ühe lause enda kohta ning filmi lõpus mainib ära, et see pole lõpp vaid alles algus. Kindlasti väga vajalik element selle filmi juures. Millest mina aga aru ei saa, et kui sul on olemas selline mäng nagu HotD ja temaga kaasnevad ägedad tegelased, siis mille kuradi pärast on vaja kogu kompott muuta tavaliseks pasaks ja teha mingi tiinekahorror, kus pole muud kui sigalakku täis kiimased noored? Agent G on tõesti filmis olemas, kuid seda vaid paari sekundi jooksul filmi lõpus.

Dialoog on vist kõige debiilsem asi kogu asja juures. Mõningad näited -

Alicia: "Guys, check out this book. Looks pretty old, maybe it'll help us!"

Rogan: "Who are you?"
Rudy: "Who are YOU?"
Rogan: "We're here to rescue you."
Rudy: "Oh... thanks."

Alicia: "What happened? Rudy, what happened?"
Rudy: "Why does it matter what happened? She's dead. I didn't save her."
Alicia: "It's not your fault..."
Rudy: "It WAS my fault! It was MY fault! Where you here? Did you see it? Did you SEE WATCH them rip her apart?"

Viimane on vast mu kõige lemmikum. Emotsioonid muidugi annavad palju kaasa ning muudavad kogu tekstivahetuse palju totramaks kui see juba on. Tšikk läheb alguses pöördesse, tüüp ei taha sellest rääkida, tšikk muutub malbeks ja hakkab lohutama ning siis läheb tüüp pöördesse ja tahab sellest rääkida. Lihtsalt imeline.

Ühes kohas on suurelt üleval ka SEGA logo. Ma oletan, et paljudel selle kompanii esindajate sees suri üks tükike sel hetkel. 1/10

reede, 22. jaanuar 2010

Püha Tõnu Kiusamine (2009)

Püha Tõnu Kiusamine (2009)

No seekordne Veiko Õunpuu teos jäi ikka kõvasti eelmisele alla. Kui Sügisball (2007) oli musta huumoriga pärjatud tõsine suhtedraama, siis PTK on midagi nagu musta ja valgega mäkerdatud, sünge ja diip, elu ja surma üle mõtisklev tragöödia, läbi küll heavalgustuse ja huvitavate kaameranurkade, aga samas eluigava muusikaga (v.a koht, kus vahetult enne Herr Meisteri kõne tekib vägev kidrakäik sisse). Aga kuna filmi on raske jälgida, kohati selle venivuse tõttu, kohati lihtsalt värvivaeguse, siis kõlbab siia öelda samamoodi nagu Ott Sepp ütleks: "See on must-valge film ja vaataja ei saa midagi aru." LOLs. Üsna pull koht on kohe alguses, siis kui üks jõmm sõidab oma ziksi sodiks. Teine WTF-ROFLMAO koht on siis, kui rikaste ja jõukaste dinnerparty'l akna taha ilmub üks boms, kes tahab midagi, keegi ei tea mida, aga keegi tuleb geniaalse mõtteavalduse peale, et kui anda prügikollile kord juba midagi, siis jääbki käima (aga see stseen ise on priceless noh, seda lihtsalt peab nägema). MUST SEE!!! xD


Lugu siis sellest, kuidas ühe keskealisest keskastmejuhi, kelle nimi on Tõnu Ploomipuu (Taavi Eelmaa), elu läheb üha sügavamaks ja keerulisemaks. Tema naine (Tiina Tauraite) satub ta sõbra (Hendrik Toompere Jr.) kätte, ta ise leiab endale uue tüdruku Nadešda (Ravšana Kurkova) ja sel samal teekonnal veab ta päris mitut surnud koera, käib läbi igast huvitavate ja vähemhuvitavate tegelaste nina alt, õpib elutarkusi ja passib niisama tühja ka.
Film on küllaltki sürrealistlik, sellest tingituna, aga ka üsnagi ekspressiivne. Kuid minult midagi väga head loota pole, kuskil 7/10.

HAWT! X)

Vana hea lõõtspillideühingu shiiit. "Ei tegelt, kas tõesti, seal on mu tüdruk vä?", küsis Tõnu iseendalt, retooriliselt ja ilmekalt, istudes spandex-pükstes pingil, varastatud dressipluus ülal (jes, isegi hinnasilt oli küljes, selja pealt näha ju). LOL.

Isa matustel, ristikandja.

Surnud koer ei taha tegelikult saada paitatud, vaid pigem järellohistatud või seljasveetud.


Hannes Kaljujärv, näljasena. adnke mulle LIHAA!!!

Igavese tule rüppe viiv trepp.

ZIKS is COMIN' ..

TULETRÕJESTAAP põleb??!! Miks sa seal siis oled?
"Coz Im The One, who's bangin' yo WIFE, you fuck..although you look like an angel.. " WTF?!

Jumalikud kõnnivad mööda seinu, kui nad pöörduvad kuratlikeks. AKA Kirikuõpetajast ämblikmeheks vol. 1

Naaberküla Mootorsae Äss. H.H. xD

Kas ma võin proovida sisse.. ?? Aga on sul midagi alla panna, ... , a no olgu, ma siis annan oma valge mantli, istu selle peale. Bwuaahhahahaa. lols.

neljapäev, 21. jaanuar 2010

Jason X (2001)


Jason X. Ma mainiks vast kohe ära, et ma lihtsalt armastan seda filmi. Mitte sellepärast, et tegemist oleks Friday the 13th seeria ühe parema filmiga ega ka selle tõttu, et tegemist oleks õudust tekitava horroriga. Ohei, tegu on vast kõige naeruväärseima osaga seerias, mis sisaldab endas niivõrd palju magedaid nalju ja juustuseid tegelasi, over the top action stseene, heas mõttes halbasid eriefekte ning kõige debiilsemat Jasoni variatsiooni eales - ma räägin muidugi ÜBER JASONIST!!!!!


Ei tea mis tegijatel sel hetkel peas mõlkus, kuid seekord on stoori nii üle võlli kui veel olla saab. Mitte ainult ei ole Jasonil superinimese võimed, sarnaselt Wolverine'ile, aga samuti on ta ka üpriski suurepärane mustkunstnik, suutes läbi seinte käia ning ennast masiivsetest ahelatest märkamatult vabastada. Peale seda kui Jason kiirelt sõjaväelasi rapib, suudab aga üks õbluke neidis suure matšeetega vehkiva mehe külmkambrisse lükata, ise koos temaga lõksu jäädes. Kuid pole hullu, sest 455 aastat hiljem saabub sinna samasse paika grupp teadlasi, kelle motiivid jäävad suhteliselt müstiliseks. Külmunud paarike võetakse kaasa ning viiakse...kosmosesse. Sest planeet Maa on surnud ning nüüd elavad kõik planeedil Maa 2.


Seega saab Jason suurepärase võimaluse hakata inimesi hoopis komsoselaevas mõtlematult rappima hakata. Tema õnneks on seekord ohtralt materjali, sest kosmoselaev on pilgeni tobedatest tegelastest pungil, kes lihtsalt ootavad mil neid kui küpseid marju Jasoni poolt ära nopitakse. Ning isegi siis kui nibudest unistav android Jasonil pea otsast laseb, ei ole film läbi. Tänu hämmastavale kosmosetehnoloogiale ei ärka Jason mitte lihtsalt ellu - oh ei, temast saab Terminaator, peatamatu hävitaja, langenud ingel - ÜBER JASON!!!!!!!!!


Kokkuvõtvalt - debiilne stoori, debiilsed tegelased, debiilne film < ÜBER JASON!!!!! 9/10

P.S. ÜBER JASOOOOOOOOOOOOOOON!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

esmaspäev, 18. jaanuar 2010

Friday the 13th Part VIII: Jason Takes Manhattan (1989)


Olgugi et teda on üritatud tappa juba mitmeid kordi, on Jason ikka elus. Seekord on filmiks Friday the 13th, osa 8 - Jason takes Manhattan. Olgem ausad, mul olid suured ootused, sest viimased seitse osa on Jason ikkagi Crystal Lake'i ümbruses müttanud ning seal teismelisi ja muid võõraid veristanud ning olgu kui imelik see kui tahes, aga New York oli ikka oodatud keskkonnavahetus. Kahjuks võtab see aega tervelt tunni ja kohale jõudes käib enamus tegevusest sadama nurgatagustes ning kanalisatsioonis. Vaid korra jõutakse ka kesklinna ja metroosse, kuid sellise pealkirja puhul oleks lootnud enamat. Siiski tuleb vist öelda, et senimaani on tegu vist kõige huumoririkkama filmiga seeriast, eriti amüsantne oli fakt et peamiseks huumoritootjaks oli Jason ise.

Muidugi oli negatiivseid külgi veelgi, sest taaskord algas film sellega, et Jasoni väidetav surnukeha sai elektrišoki ning Michael Myersi veidike kahvatum vennapoeg hakkas taaskord valimatult tapma. Üleüldse hakkasin just selle filmi ajal mõtisklema (alles), et mis küll võiks Jasoni motiiv olla. Oli ju paaris esimeses filmis tapmistel mingigi loogiline seletus taga, hiljem aga Jason tappis, sest...noh, ta on Jason. Samuti on see elektrišokk omamoodi naljaks, sest seda nii mitu korda kasutatud, just selle sama seeria poolt: lisaks on teda ka mitu korda hauast välja kaevatud.

Õudusfilmidega on veel see tore asi, et tegelased üritatavad olla kõik üksteisest radikaalselt erinevad (mitte ainult sellised üldised teismelised, kes ainult seksi, narko ja alko peal väljas on), seegi kord on siin nii rokitšikke, nohikuid, õelaid cheerleadereid, sportlikke noormehi, südamlikud peategelased (tihtilugu psühhiaatrilist abi vajavad), halvad onud ning muidugi suvalised inimesed, kelle veristamisel ei teki absoluutselt mingit emotsiooni, kui et "oh, äge!" Õnneks pakutakse selles osas vähemalt mingisugustki variatsiooni, seega ei teki sellist tunnet nagu tapaks Jason kõik oma ohvreid sama matšeetega sama nurga all sama moodi. Kõige efektsem "kill" minu jaoks juhtus lõpupoole, kus Jason kustutas ühe NY kohaliku teetöölise eluküünla; kaamera näitas ainult mõlema mehe varju ning seejärel lendas seinale suur verelaik. Küll mitte innovatiivne, kuid sellel hetkel tundus ta kuidagi värskendav, Samuti oli üks hea koht, kus Jason seisis vastamisi poksi harrastava tüübiga, see loopis muudkui aga hoope ning lõppude lõpuks lõi Jason tal ühe löögiga pea otsast ning otse prügikasti.

Sellegipoolest oli pettumust rohkem kui vaatamisrõõmu ning lõpp kiskus juba igavaks. Jason võib ju horrorikoon olla, kuid kaua sama idee peal ikka ratsutada saab, mingitki värskust võiks olla. Ja kui pealkirjas lubatakse New Yorki, siis näidake ka New Yorki raisk! 4/10

kolmapäev, 13. jaanuar 2010

Sherlock Holmes (2009)


Viimasel ajal on silma jäänud asjaolu, et Sherlock Holmesi uusim film on saanud pea et igalt poolt vastu pükse ning käivad jutud, et seekordne uusversioon ei kõlba kuhugi ja isegi kui vaadata sobikski, siis on ta kõikide teiste tõlgenduste kõrval ikka suhteliselt nutune. Lisaks olevat ta veel homoseksuaalse alatooniga ning Guy Ritchie režissöörikäsi olevat nüriks muutunud.

Ju olen siis ma nende väheste hulgas, kellele film meeldis ning kellele vigu vähe silma jäi. Lugu oli mõnus, alguses ehk veidike võõrastav, kuna stsenaristid otsustasid sekka lisada ka veidike maagiat, kuid lõppude lõpuks tundus asi toimivat. Näitlejad olid vägagi sümpaatsed, eriti positiivse üllatuse tegi Jude Law, keda siiamaani olen mina näinud enamjaolt siiski tüüpiliste playboyde või muidu iluspoisside rollis. Robert Downey Jr. oli samuti nauditav, olgugi et Holmes ei olnud seekord sajaprotsendiline härrasmees; Mark Strongi võimetes ei saanud samuti kordagi kahelda. Vaid Rachel McAdamsi Irene Adler oli suhteliselt hädine ning rikkus üldist pilti.

Londoni visuaalne pool oli mõnus ning natuke oli lisatud sinna-tänna ka õhkõrnu steam punk elemente, seda kahjuks aga liiga vähe. Eriti meeldis veel soundtrack. Üleüldiselt meeldiv film ning vaataks teine kordki. 8/10

Salajutt.

esmaspäev, 11. jaanuar 2010

Crank: High Voltage (2009)


Esimene Crank oli täiesti hea film. Mitte küll klassika, kuid sellegi poolest vägagi nauditav film, mis oli täis kiiretempolist actionit koos mõnusa ja huvitava looga, mis sundis ennast vaatama, eriti tasuks ära mainida ka suurepärane cliffhanger-lõpp, mis tegelikkuses ei vajanud teise osa ilmumist. Võib öelda, et tegemist on Jason Stathami klassikaga, mis vääriks nii umbes kaheksat punkti kümnest. Sellele vaatamata teine osa siiski ilmus.

Teine film algab sealt kus esimene lõppes - Chev Cheliose taevast kukkunud keha korjatakse triaatide poolt üles, et organeid korjata. Päris süda välja, tehis sisse ning seejärel oodatakse kolm kuud, enne kui teiste organite kallale asutakse. Põgenedes avastab Chelios aga et südame käimashoidmiseks on vaja elektrit. Seega kasutatakse esimese osa valemit ning isegi ka kaameranurkasid ja muid efekte, kuid kahjuks ei osata piiri pidada ja minnakse nende kasutamisega liiale. Lisaks on film täis veel terve hunnik ebameeldivaid ja tüütuid tegelasi, nagu stereotüüpne vigast inglise keelt kõnelev hiinlannast prostituut või pidevalt tõmblev transu. Algus on normaalne, kuid pikapeale muutub kogu see kompott vedelamaks kui ta peaks olema ning keegi enam ei taha seda. 5/10

Täpselt seda see film ongi - üks suur keskmine näpp vaatajatele.