A Good Day to Die Hard (2013)

Nagu viimasel ajal juba kombeks on saanud, siis lasen nähtud filmidel üsna kaua settida, enne kui blogisse nende kohta ka mingi kirjatükk ilmub. Sama juhtus ka uue Die Hardi filmi puhul - nähtud sai ta juba valentinipäeval, mil film esilinastus, kuid ei leidnud endas seda jõudu, et blogileht avada ja vinguma hakata. Just nimelt, vinguma, sest film oli suhteliselt halb ning hea näide sellest, kuidas üks täiesti korralik seeria ära lörtsida. Muidugi oleks ju ühelt korralikult Hollywoodi "munad seinale" märulilt raske oodata mingit sügavmõttelist lugu, ent sel korral mindi lati alt ikka niivõrd paraja varuga läbi, et maapinnas olid sügavad vaod. John McClane otsib oma poega, kes väidetavalt on Venemaal vangis. Kuna John on pensio...tähendab, puhkusel, siis pole tal midagi paremat teha, kui et rõõmsal meelel meie idanaabrite juurde jalutada ja oma poja leidmisel kõik pea peale pöörata. Ei lähe kaua aega mööda kui John pistab oma nina sinna, kuhu see ei kuulu (nagu tavaliselt) ning siis järgneb terve rida sündmuseid, kus lendavad kuulid, kõlavad lasud, leiavata aset suurejoonelised plahvatused, hüpatakse kõrghoonetest alla ja muud säärast. Märul on tegelikult ju päris tore ja lahutab ühe keskmise kinokülastaja meelt küll ja küll, ent kõik see on nagu teisejärguline, sest kõik on tegelased...on lihtsalt niivõrd sitasti kirjutatud. John on konkreetne pohhuist, kellel pole sooja ega külma, mis tema ümber toimub, peaasi et saaks pahasid tulistada ja autodega rallitada, sealhulgas tohutul hulgal süütuid inimesi ohtu seades. Tema poeg, Jack, on munn, kes põlgab oma isa niivõrd palju, et kasutab ainult tema eesnime. Seda tuletatakse igas kaadris meelde, et nende suhe ei ole korras, sest Jacki iga teine lause viitab oma isale nimepidi, garanteerides selle, et teile ei lähe mitte kunagi meelest ära mis Willise tegelaskuju nimi ikkagi on. Ja siis on veel pahad tüübid, kes on täiesti suvalised jobud, plot twistid on korraks huvitavad, ent lõppkokkuvõttes siiski mitte midagi erilist. Film ise on suhteliselt lühike, seega lugu liigub kiiresti ja tundub väga imelikult. Aga noh, internetis käivad jutud, et kuues osa tuleb ka veel Willisega. Ja kui tahetakse seitsmendat teha, siis pole vaja kaugelt otsida, sest John McClane on olemas, kuna sümboolselt kantakse nimi tema pojale üle. Aga et see jutt ei oleks üdini negatiivne, siis oli filmis paar ägedat asja kah. Üks leidis aset lõpustseenis, kmis sisaldas ühte suurt plahvatust, ühte hüpet ning Johni keskmist sõrme. Teine on alloleval pildil. 4/10

Bangkok Dangerous (2008)

Bangkok Dangerous oli Nicholas Cagei märuli kohta piinavalt igav film, kus Cage võttis endale mingi õpipoisi ja armus mingisse kurttumma hiina naisesse või midagi säärast. Lugu on juba praeguseks hetkeks ununenud ning ega ausalt öelda ei ole ma kurb ka, sest see oli igav, igav, igav film. Isegi action oli igav. 3/10

Burn After Reading (2008)

Burn After Reading võis olla kunagi minu esimene teadlik kokkupuude Coeni vendade loominguga (O, Brother Where Art Thou? oli enne nähtud teadmata kes filmi taga on) ning film oli mulle juba esimeste minutitega müüdud, tegemist oli toreda elamusega, mis näitas maailma, mis koosneb imelikest ja huvitavatest ja üdini humoorikatest tegelastest ning nende omavahelisest suhtelmisest. Iga viimne kui üks näitelja tegi supertööd ning Brad Pitt paistis oma debiilikust treenerina veel eriti silma. Kuld! 8/10

Transporter 3 (2008)

Transporter 3 oli täiesti äge tüüpiline Stathami märul kuni selle hetkeni, mil tutvustati tema paarilist, kelleks oli üdini tüütu, kehva keeleoskusega, näotu venelanna, kes rikkus kogu ülejäänu filmi. Selle näitlejavalikuga astuti küll totaalselt ämbrisse, sest stsenaarium oli traditsiooniliselt etteaimatav ning kohe kuidagi ei tahtnud näha seda hetke, mil Statham temaga amelema hakkab. Action oli muidu äge, aga selle vastukaaluks näidati põrandale pissivat tüdrukut. No ei, ei. 5/10

3:10 to Yuma (2007)

3:10 to Yuma oli vägagi nauditav vestern, mille eesotsas seisid Christian Bale ning Russell Crowe; mõlemad neist said oma ülesandega suurepäraselt hakkama ning neid oli lausa lust vaadata. Muidugi, mida edasi film liikus, seda selgemaks sai ka tema lõpptulemus, kuid seekord ei olnud etteaimatavus niivõrd pahameelt tekitav, kui eelnevalt, sest lugu oli sellele vaatamata hea ning isegi hingeminev. Sellele viskaks pilgu peale teine kordki. 8/10

Batman: Gotham Knight (2008)

Batman: Gotham Knight oli midagi sellist, mis sündis peale Animatrixi edu - jaapani ja ameerika helged pead tegid ajurünnaku ja mõtlesid, et "ohhoo, teeme jälle nii, et jaapanlased teevad ameeriklastele ühe multikakogumiku!" Ja no, miks ka mitte, sest BGK oli suhteliselt okei teos, lihtsalt veidike tahumata külgedega. Nahkhiirele annab hääle vanast Batmani multikast tuttav Kevin Conroy, animatsiooni tase on suhteliselt ühtlane, lood on vahelduva tasemega ning vahel võib isegi igavavõitu hakata, kuid üldjoontes võib siiski nagu rahule jääda. 7/10

The Departed (2006)

Ma ei teagi miks mul The Departed enne tema (taaskordset?) telekassetulektu nägemata oli ning kui nüüd aus olla, siis on mul selle üle isegi veidike häbi, sest tegu on Martin Scorcese ühe meistriteosega, taaskord. Lugu kahest nuhist vastase leeris oli tõsiselt pingeline ning näitlejatööd olid väga head. Võib olla ainult Jack Nicholson tundus kuidagi veidi liiga üle võlli, või võib olla on asi minus. Siiski jäi see asi veidike häirima mind. Samuti ka Mark Wahlbergi ja DiCaprio tegelaste omavaheline keemia oli kohatu arusaamatu, kuid Wahlberg teeb asja filmi teises pooles tasa, pakkudes muhedalt humoorikaid kohti. 8/10

A Clockwork Orange (1971)

A Clockwork Orange on geniaalne film, mis suudab olla ühekorraga piisavalt lihtne, et tema sõnumit mõista, kuid piisavalt raske, et seda korralikult ja arusaadavalt teistele edastada. Malcolm McDowell teeb suurepärase rollisoorituse, suutes olla nii dramaatiline, kui ka nauditavalt humoorikas, ilma et film labaseks muutuks. Lugu on põnev, kaameratöö suurepärane ning lõpptulemus kuratlikult nauditav. 9/10

Serpico (1973)

Serpico (1973) oli hämmastavalt hea elulooline draamafilm. Olen kord isegi näind Al Pacinot mängimas legendaarse surmadoktori Jack Kevorkiani rollis, samuti suurepärases, tõesti sündinud lool põhinevas, telefilmis You Dont Know Jack (2010) (lihtsalt üks väike lisasoovitus edaspidiseks). Tüüp keda Pacino kehastas pidi olema vist kõige meeldivaim ment, keda ma, tele- ja/või kinoekraanil, eales näind olen. Marihuaana suitsetamisstseen oli päris meeliülendavalt ebareaalne nagu mingi õhus hõljuv otsmikusagar (kuidas siis teistmoodi kindlaks teha, mis lõhn ja maitseomadused sel on, kui mitte terve klassitäiega rookiedega koos savu teha:D)."Täh's sum good shit!" .lol. Terav kõnepruuk, mõnus huumor ja suht playa hoiak oli Pacinol ses filmis. Soundtrack midagi väga erilist ei pakkund, kuna puudus see shaftilik theme music, sellest oli isegi et veits kahju, kiskus tunnet tsipa tagasi, nagu jalutada elueesmärkide poole sundseisuslikus moonwalkis. Naljakas, et võmme jagati riietuse alusel kahte: uniformed & plainclothesmen. hah. Nagu ütles Ruut, "Plainclothesmen to the rescue!" XD haha!

See eluloofilm on Frank Serpico (Al Pacino) uudishimulikust politsei-kadeti-põlvest kuni sügava pettumuseni New Yorki politseitöös. Kvaliteetfilm, mida vaataks kordi ja veel. Vägagi korralik 8/10.

Spell it right!needless to say more.

Is it Clifton Collins Jr. ? (WELL, YOU DECIDE! vol1)

SERPIFIED DAMAGE! ..aka söörpsmääsh!

Is it R.A. The Rugged Man ? (WELL, YOU DECIDE! vol2)

Bon Jovi võiks oma lüürikat veits ümber teha (laiendaks veits kuulajaskonda või nii) :D

"JÕHKER VUNTS, SÖÖRP!"..followed by tha response you can see above D:

Look at my horse, my horse is amazin'! ..Shut up woman, get up my horse.D

It's like you gon' shit sum bricks after she has licked ya dick. ..n shit.xD

N-tähega jupats, ehk et mitte nigdzet vaid et "nig", nagu Ruut ütles, et kohane sellisele.D:DXD

Ok, nüüd me teame, kust Tauno Kangro on oma swaggeri saand. xD

Is it Jack Sparrow ? (WELL, YOU DECIDE! vol3)

Yo, check my mouse, it has mad grippin' skillz. Oh, you can't turn yo eyez off of my hat?! Trick!

Batman Begins (2005)

Kes meist ei teaks Batmani? Lugu noorukist, kelle vanemad tema silme ees tapetakse ning kes siis kurjuse vastu nahkhiirekostüümis võitlema hakkab, on ju eepiline. Ning sarnaselt ka mitmeid kordi nähtud. Ometigi oli Batmani filmiseeria tulevik peale Joel Schumacheri campihõngulisi filme üpriski tume, mis tähendas seda, et aeg oli küps taaskord nullist alustada. Seekord võttis ohjad enda kätte Christopher Nolan, kelle käe all valminud seeria esimene osa Batman Begins jäi üpriski paljudel enne The Dark Knighti nägemist vaatamata. Sama lugu oli ka minu puhul, kuid õnneks töötavad mõlemad filmid hästi ka individuaalsel tasandil, teineteisest sõltumata. TDK jääb aga juba sellepärast Beginsile alla, sest lugu tundus kuidagi tihedam ning filmi hoidis ülal rohkem kui ainult üks suurepäraselt kehastatud villain. Kahju on aga sellest, et Scarecrow tegemisi kuidagi vähe ekraanile jõudis ning tema motiivid kahtlaseks jäid. Siiski, hea film on hea. 8/10

Saw 3D (2010)

Ma olen alati arvanud, et olgu ühe filmiseeria järjed nii kohutavad kui tahes, siis esimest osa ei suudeta ikkagi ära rikkuda, aga võta näpust - Saag 3D sai sellega hakkama ning peale kõne all oleva filmi nägemist vaatan ma paratamatult esimest osa teistsuguse pilguga. Muidugi oli esimene osa esmasel vaatamiskorral kõige parem just oma värskuse ja müstilisuse tõttu, aga nähtavasti on filmitegijad võtnud nõuks iga osaga seda salapära kergitada ning uusi asju vanade sündmustega niivõrd kehvalt kokku haakida, et õudne. Taaskord näeme uusi tegelasi, kes on kas Jigsaw spetsialistid politseivägedes ning vanu tegelasi, kes ainult hetkeks ekraanile hüppavad (Tobin Bell on seekord vaid ühes stseenis figureeriv). Lugu on kehv, lõksud on igavad (ning taaskord kohati ka loogikavabad), gore on muidugi jätkuvalt rõve, näitlejatööd on pea et olematud, lugu on niivõrd etteaimatav et õudne... kuid see kõik on tühine selle kõrval, et 3D selles filmis on pea et OLEMATU! Kokku võiks loetleda nii umbes 5 stseeni, kus 3D ka natukenegi kasutada üritati, kuid kõige huvitavam effekt piirnes sellega, et filmi subtiitrid tundusid näole lähemal olevat. Saag 3D on ehe näide kuidas teha 3D filmi - tee sitasti, aga raha jookseb. 4/10

Machete (2010)

Mina ei ole veel Palgasõdureid näinud, küll olen ma aga kuulnud et seda nimetatakse kõige mehisemaks filmiks eales. Ei tohi aga ära unustada fakti, et vastava tiitli sai ta enne kui kinodesse oli marssinud Machete ning mitte miski ei ole mehisem kui 66 aastane kuri mehhiklane kuhjade kaupa laipasid tekitamas ja kamaluga noori naisi sebimas. Mitte miski.

Machete on esimene Grindhouse'i treileritest, mis filmiks muutus ning tegi seda päris hästi. Filmis oli mõnusat actionit, head kildu ning kuhjaga silmailu. Täiuslik film siiski ei olnud, loos jäid mõned elemendid üpriski nõrgaks, alustades pisiasjadest nagu tüüpiline kättemaksu lugu ja lõpetades suhteliselt mannetu moraaliga, mille kohaselt on immigrandid Ameerika edu võti. Olgu öeldud, et siinkohal ei võta ma poliitiliselt sõna, vaid lihtsalt märgin ära et selline pisike immigratsioonisõda tundus kohati laisa loojutustamisena. Siiski mitte nii väga et filmi ära oleks rikkunud. Teine asi mis närima jäi, oli osade tegelaste väga vähene või pea et olematu areng. Nii juhtus näiteks Tom Savini ja Lindsay Lohani tegelaskujudega, kes olid filmis lihtsalt laheduse ja alastuse mõttes. Seda saab eriti öelda just viimase kohta, sest kui Lohani tegelaskuju ei andnud filmile eriti midagi ning kui tütarlaps oma filmitöö kolme päevaga tehtud saab, siis ega sealt pole muidugi ka midagi loota. Õnneks kaalutakse nõrgad hetked üle sellistega, kus Trejo kasutab teise mehe soolestikku, et korrust vahetada või kus üliseksikas Jessica Alba dušši võtab.

Machete ei olnud nii muhe kui seda oli Planet Terror, aga siiski kuratlikult mehine ning üldkokkuvõttes mõnus kinofilm. 8/10

Kick-Ass (2010)

Kick-Ass esitab huvitava küsimuse - miks tõesti on niivõrd palju inimesi kes tahavad olla nagu Paris Hilton, aga mitte keegi ei taha olla Ämblikmees? Paberil tundub lugu noormehest kes ei oma supervõimed, küll aga soovi olla superkangelane, täiesti äge. Ning üldjoontes ta seda muidugi on, kuid nagu koomiksiadaptsioonidega tihtilugu juhtub, tuleb ka siinkohal nii mitmeski valdkonnas järeleandmisi teha. Seda aga selleks, et iga loll aru saaks mis ekraanil toimub ja just see saabki filmile saatuslikuks - väga palju on stseene, mis justkui alahindavad vaatajate intelligentsust.

Enne filmi vaatamist ei olnud ma koomiksiversiooniga tuttav, seega esmapilgul ei paistnud silma kõik erinevused stooripoolel, KUID siiski oli eelmainitud lihtsustamist näha ning seetõttu tundus kõik kuidagi stereotüüpne, eriti just suheteosakonnas. Nohik-tahab-tüdrukut-ja-lõpuks-saabki-ta on ju nii ära nämmutatud igal pool nähtud, et lausa paha hakkab. Samuti ka endine-politseinik-plaanib-kättemaksu-oma-naise-mõrvaritele. Pärast filmi koomiksiga tutvudes oli aga värskendav näha kuivõrd hästi oli asi seal lahendatud, jättes stereotüüpsed balemid seljataha.

Üks element, milles Kick-Ass aga lausa hiilgav on, on action stseenid. Niivõrd mõnusat, voolavalt sujuvat ja meelt lahutavat märulit pole ammu nähtud. Samuti tuleks mõnevõrra kiita, erit just Mark Strongi ja Chloe Moretzi, kes suudavad kehvavõitu loost paar parajat kildu välja imeda ja enda tegelaskujud kõige keskel särama panna. Samal ajal jäi aga Nicholas Cage oma nõrga Adam Westi matkimisega mannetuks.

Viimase asjana tuleks nokkida seda, et film üritas olla nii mitmeski kohas komöödia, kuigi oli päris selge, et tegemist ei ole naljafilmiga ja huumori kirjutamine stsenaristidel välja eriti ei tulnud. Õnneks on mõned ükskiud pärlid, mis toovad kastanid tulest välja ja totaalselt perseli üritus ei kukkunud. Siiski oli kehvapärane lugu see, mis kogu filmi endaga keskpärasusse tiris ja sellest on kuradima kahju. Kes aga tahavad head Kick-Assi lugu, see lugegu koomiksit! 5/10

No Country for Old Men (2007)

Võttis ikka kõvasti aega, enne kui ma oma vaatamisnimekirjaga lõpuks sellise väärtfilmini jõudsin, nagu seda on No Country For Old Men. Muidugi on olnud nüüdseks juba korduvad võimalused seda teleka vahendusel jälgida, aga ei ole mina seda suutnud. Mõnda filmi juba telekast vaadata ei saa ning see vendade Coenite raamatuadaptsioon on just üks sellistest. Kelle jaoks teos ikka veel võõras on (nagu oli ta seda kuniks eilseni ka minule), siis tuleb kiiremas korras tutvust teha; tegemist on tõeliselt hea filmiga. Tegemist ei ole küll minu esimese kokkupuutega vendade Coenite repertuaariga, aga sellegi poolest olin meeldivalt üllatunud kuivõrd kvaliteetse asjaga tegemist on; ainsa asjana võiks filmile ette heita tema mõnevõrra vaiksemat sorti lõppu, kuid õnneks ei suuda see üldpildi sisse mõra lüüa.

Lugu algab eikusagilt, Lleweyn Moss peab liivaväljadel pikasarveliste peale jahti, kui juhuse tahtel satub ta peale viltu vedanud narkoäri tagajärgedele. Surnud mehed ja koerad, kuuliaukudega autod ning üks surev mehhiklane, kelle autokastis on rohkem valget pulbrit kui sellel talvel õues võis kohata. Tark mees nagu Moss on, taipab ta et puslest on tükke puudu ning tehingu jaoks vajaminev raha on sündmusplatsilt kadunud. Jahimees teritab taaskord oma meeled ning asub raha jälitama, selle lõpuks ka leides. Hiljem, kui raha käes ning mees juba voodis lamab, tuleb südametunnistus külla ja veenab Mossi tagasi sündmuspaigale minema ning surevat mehhiklast veega kostitama. Kahjuks on paigal ka oma raha tagasi nõudvad poisid ning Moss peab alustama pikka põgenemisteekonda. Tema kannule saadetakse aga tapahimuline palgamõrvar Chigurh, kes isegi aega maha võttes oma tapahimu vareste peal lahendab.

Filmi juures on palju meeldivat ja seda lisaks suurepärastele näitlejatöödele. Josh Brolin nö. võitis minu südame juba Planet Terroris armukadedat tohtrihärrat mängides, aga napisõnaline Moss samuti alla ei jäänud. Kuna Javier Bardem oma hispaaniakeelsete filmidega minu huviorbiiti enne sattunud pole, siis ei ole ka imestada et tema puhul puhta lehega alustamisest rääkida võis, aga siiski oli tegu fenomenaalse esitusega. Ka kogenud šeriffi kehastanud Tommy Lee Jones sai oma osaga eeskujulikult hakkama, kuigi minu tähelepanu koondus siiski kahe esimese vahelisele kassi-hiire mängule. Samuti võis näha ekraanil ka Woody Harrelsoni, aga miskipärast tuli mulle kohe silme ette tema esinemine filmis 2012 ja sealt peale ei suutnud ma teda tõsiselt võtta. Üks aspekt, mis mulle väga meeldis, oli dialoogide minimaalne kasutus; see jättis omakorda rohkem ruumi kõigele muule. Sellega kaasnes aga paar kõige pingelisemat stseeni eales, vähemalt minu filmikogemuse puhul; väga õnnestunud thrilleriga tegemist seega.

Mõnus on ka see, kuidas muusika on selles filmis põhimõtteliselt olematu; minu jaoks taaskord tegemist väga värskendava elemendiga. Ning taaskord aitab see pingele ainult kaasa, ei teki sellist tehislikku tunnet, kus situatsioon tuleb ära tunda muusika järgi. Kogu kompott tundus lausa nii hea, et peale eilset vaatamist seadsin täna sammud filmipoodi ning lahkusin sealt vastava filmi DVDga. Mis siin ikka. 10/10

Con Air (1997)

Mõnikord kõlbab ka televiisorist filme vaadata ning mis võiks olla sobivam kui Con Air - üks keskmiselt juustune Nicholas Cage'i film. Algab ta igavalt, sõduripoiss Cage visatakse enesekaitse käigus ära tapetud umbjoodiku tõttu trellide taha ning seetõttu maga maha oma tütre sünni. 7 aastat hiljem saab matsistunud Cage oma vabaduse, aga selleni jõudmiseks tuleb astuda lendava vangla pardale, mis on otsast otsani suuri kriminaale ja pisisulisid täis. Näitlejate nimekiri on päris muljetavaldav, kuid kahjuks ei kasutata kõiki piisavalt suures koguses ära ning nende olemasolu on seega üldiselt kahtluse alla seatav. Eriti nähtav on see just Steve Buscemi tegelaskuju puhul, kes ei anna loole mitte kui midagi juurde, ta on rohkem nagu filler kui et legitiimne karakter. Kuigi kogu film kaotas oma võlu nii umbes poole peal, kui pinge kadus ning ainult lahmimiseks läks, siis sellegi poolest oli naljakas vaadata kuidas mõnevõrra kogemata sooritatud mõrva eest kinni pandud Cage oma vabanemispäeval kaasvange südamerahuga mõrvama asus. 5/10

Sherlock Holmes (2009)

Viimasel ajal on silma jäänud asjaolu, et Sherlock Holmesi uusim film on saanud pea et igalt poolt vastu pükse ning käivad jutud, et seekordne uusversioon ei kõlba kuhugi ja isegi kui vaadata sobikski, siis on ta kõikide teiste tõlgenduste kõrval ikka suhteliselt nutune. Lisaks olevat ta veel homoseksuaalse alatooniga ning Guy Ritchie režissöörikäsi olevat nüriks muutunud.

Ju olen siis ma nende väheste hulgas, kellele film meeldis ning kellele vigu vähe silma jäi. Lugu oli mõnus, alguses ehk veidike võõrastav, kuna stsenaristid otsustasid sekka lisada ka veidike maagiat, kuid lõppude lõpuks tundus asi toimivat. Näitlejad olid vägagi sümpaatsed, eriti positiivse üllatuse tegi Jude Law, keda siiamaani olen mina näinud enamjaolt siiski tüüpiliste playboyde või muidu iluspoisside rollis. Robert Downey Jr. oli samuti nauditav, olgugi et Holmes ei olnud seekord sajaprotsendiline härrasmees; Mark Strongi võimetes ei saanud samuti kordagi kahelda. Vaid Rachel McAdamsi Irene Adler oli suhteliselt hädine ning rikkus üldist pilti.

Londoni visuaalne pool oli mõnus ning natuke oli lisatud sinna-tänna ka õhkõrnu steam punk elemente, seda kahjuks aga liiga vähe. Eriti meeldis veel soundtrack. Üleüldiselt meeldiv film ning vaataks teine kordki. 8/10

Salajutt.

Crank: High Voltage (2009)

Esimene Crank oli täiesti hea film. Mitte küll klassika, kuid sellegi poolest vägagi nauditav film, mis oli täis kiiretempolist actionit koos mõnusa ja huvitava looga, mis sundis ennast vaatama, eriti tasuks ära mainida ka suurepärane cliffhanger-lõpp, mis tegelikkuses ei vajanud teise osa ilmumist. Võib öelda, et tegemist on Jason Stathami klassikaga, mis vääriks nii umbes kaheksat punkti kümnest. Sellele vaatamata teine osa siiski ilmus.

Teine film algab sealt kus esimene lõppes - Chev Cheliose taevast kukkunud keha korjatakse triaatide poolt üles, et organeid korjata. Päris süda välja, tehis sisse ning seejärel oodatakse kolm kuud, enne kui teiste organite kallale asutakse. Põgenedes avastab Chelios aga et südame käimashoidmiseks on vaja elektrit. Seega kasutatakse esimese osa valemit ning isegi ka kaameranurkasid ja muid efekte, kuid kahjuks ei osata piiri pidada ja minnakse nende kasutamisega liiale. Lisaks on film täis veel terve hunnik ebameeldivaid ja tüütuid tegelasi, nagu stereotüüpne vigast inglise keelt kõnelev hiinlannast prostituut või pidevalt tõmblev transu. Algus on normaalne, kuid pikapeale muutub kogu see kompott vedelamaks kui ta peaks olema ning keegi enam ei taha seda. 5/10

Täpselt seda see film ongi - üks suur keskmine näpp vaatajatele.

Saw III (2006)

Maraton jätkub seeria kolmanda osaga. Seekord on aga tegemist veelgi kehvema filmiga kui eelmine (mis oli, nagu juba öeldud täiesti vaadatav) ning minu jaoks kogu seeria kõige kehvema filmiga. Puudus pinge, näitlejatööd (kohati samade inimeste poolt) olid millegi pärast kehvemaks muutunud ning stsenaristid olid vist loo põlve peal valmis kirjutanud, sest originaalsusest polnud seal enam haisugi.


Pinge puudumise peamiseks põhjuseks võib tuua kasvõi Jigsaw enda haleda ja abitu oleku, sest isegi Michael Myers ei oleks hirmus kui ta lamaks abitult haigevoodis ja ta suu tilguks ila, ise poolenisti koomas olles. Teises osas oli John Kramer tõepoolest küll juba ratastoolis, kuid sellegipoolest omas veel sellist rahulikku, kuid külma aurat, mis ühele kalkuleerivale mõrvarile kohane. Siin aga on temast saanud lihtsalt üks kasutu keha, keda tuleb igal hetkel talutada ja hoida, et vana ikka filmi lõpuni elus püsiks ja susse püsti ei viskaks.


Ka ohvrite seisukohalt on lugu totaalselt debiilne, sest seekord on peamiseks katsealuseks tõepoolest absoluutsest tühjusest tõmmatud keskealine kerge õllekõhu ja kareda habemega mees, kes vaevleb klišeelise perekonnadraama käes, mille on põhjustanud tema väikse poja surm. Selle tõttu on tal vaja kõigile pinda käia ja oma surnud poja muutmata toas mossitada (tegemist on ühe eriti mageda klišeega, sama loojuppi kasutas ka selline film nagu Surrogaadid, mis selle tõttu imes palju rohkem kui ta algselt oleks võinud, ehk kunagi lähemalt). Nüüd aga tänu Jigsawle, on mehel võimalus poja surma eest vastutavatele inimestele kätte maksta või andeks anda.


Gore on eelmistest osadest veelgi suursugusem ja veelgi rõvedam, ajades kohati isegi külmavärinad mööda ihu käima, käsikäes vastikustundega. Ometigi tunduvad lõksud suhteliselt igavatena, erit kui iga lõksu juures toimub sama jama, kui vaevlev pereisa tammub ühelt jalalt teisele ning viimastel sekunditel otsustab tegevusse asuda. Saele iseloomulikud loopöörded ei ole ka siit puudu, kuid kahvatuvad teiste osadega võrreldes, nii eelmiste kui ka tulevastega. Kokkuvõtvalt on tegemist osaga, mis osati aitab seeriale kaasa, seletades nii mõndagi lahti, kuid iseseisvalt on siiski paras tükk paska. 3/10

Death Proof (2007)

Death Proofi olen nüüdseks näinud kümneid kordi, kuid ikkagi peitub selle filmi taga midagi, mis kutsub ennast pidevalt üle vaatama. Pole seal erilist äktsionit ning pointi, lugu venib nagu ila ja palju muud, kuid siiski on nii kuratlikult paeluva filmga tegu, et hoia ja keela. Ju on süüdi Tarantino voolitud hüpnotiseeriv dialoog või Kurt Russelli karisma ning mitmed pisidetailid, taaskord minu veidrale maitsele justkui valatud.
Taaskord on tegemist filmiga, mille kohta raske sõnu leida, sest kõik nagu tundub juba teiste poolt öeldud olevat ning ühe ja sama asja nämmutamine kulub pikapeale ära. 9/10

P.S. Naistega pole seda filmi vist mõtet vaadata, minu tüdrukul jätkus kogu filmi vältel küsimusi, mis koheset vastamist vajasid ja keskendumine filmile oli suhteliselt raskem kui muidu.

The Dark Knight (2008)

Masside poolt "maailma parimaks filmiks" ning "parimaks filmiks Batmani saagas" tituleeritud The Dark Knight on siiamaani ainus film, mida ma olen kinos esilinastusel vaatamas käinud. Peamiseks põhjuseks oli otse loomulikult kõik see lakkamatu haip, mis kaasnes Heath Ledgeri surmaga ning tema viimase ja suurepärase tervikrolliga kinolinal. Ja mis seal salata, selles osas pettumust ei valmistatud; kui Ledger ekraanile ilmus, täitis ta karisma terve saali ning kinoekraani vahiti kas ammuli sui või tobeda muigega, mis tähistas sügavat rahulolu. Kõva jokkerihaibiga kaasnes aga see, et ülejäänud ajal, mil Ledgerit ekraanil polnud, ei olnud nii mitmelgi isikul enam midagi vaadata ning lihtsalt taluti hetkel toimuvat ning oodati, et jokker taas üle võtaks.


Kuigi tegemist Batmani filmiga, pakkus Batman filmis kõige vähem. Kõik ülejäänud tegelased särasid rohkem ja pakkusid rohkem põnevust. Isiklikult elasin enim kaasa just Aaron Eckharti kehastatud Harvey Dent'ile, kelle roll teise kurjami Two-Face'ina jäi minu arust liigagi lühikeseks. Levivad siiski teooriad, mille kohaselt oleks hea õnne korral teda siiski veel võimalik ekraanil kohata. Kuid tõenäosus selle juhtumiseks ei ole just väga kõrge. Kokkuvõtlikult oli tegemist hea filmiga, mida juhtis suurepärane villain. Ilma temata oleks aga kompott suhteliselt nõrgaks jäänud. Tim Burtoni Batman on senini parim Batman mis saadaval. Kogu terviku eest 7/10