Masside poolt "maailma parimaks filmiks" ning "parimaks filmiks Batmani saagas" tituleeritud The Dark Knight on siiamaani ainus film, mida ma olen kinos esilinastusel vaatamas käinud. Peamiseks põhjuseks oli otse loomulikult kõik see lakkamatu haip, mis kaasnes Heath Ledgeri surmaga ning tema viimase ja suurepärase tervikrolliga kinolinal. Ja mis seal salata, selles osas pettumust ei valmistatud; kui Ledger ekraanile ilmus, täitis ta karisma terve saali ning kinoekraani vahiti kas ammuli sui või tobeda muigega, mis tähistas sügavat rahulolu. Kõva jokkerihaibiga kaasnes aga see, et ülejäänud ajal, mil Ledgerit ekraanil polnud, ei olnud nii mitmelgi isikul enam midagi vaadata ning lihtsalt taluti hetkel toimuvat ning oodati, et jokker taas üle võtaks.
Kuigi tegemist Batmani filmiga, pakkus Batman filmis kõige vähem. Kõik ülejäänud tegelased särasid rohkem ja pakkusid rohkem põnevust. Isiklikult elasin enim kaasa just Aaron Eckharti kehastatud Harvey Dent'ile, kelle roll teise kurjami Two-Face'ina jäi minu arust liigagi lühikeseks. Levivad siiski teooriad, mille kohaselt oleks hea õnne korral teda siiski veel võimalik ekraanil kohata. Kuid tõenäosus selle juhtumiseks ei ole just väga kõrge. Kokkuvõtlikult oli tegemist hea filmiga, mida juhtis suurepärane villain. Ilma temata oleks aga kompott suhteliselt nõrgaks jäänud. Tim Burtoni Batman on senini parim Batman mis saadaval. Kogu terviku eest 7/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar