Birdemic 2: The Resurrection (2013)

Birdemic 2, alapealkirjaga The Resurrection toob vaatajani õudustäratavaid naerukrampe. Lavastatud ja kirjapandud ei kellegi muu kui Birdemic: Shock and Terrori looja James Nguyeni sule läbi. Kui film algab sama igavalt ja aeglaselt kui esimene osa, siis lõpplahendus on küllaltki ootamatu. Muideks tegelased üritavad filmi teha oma kogemustest. Visuaalsed efektid on lihtsalt halbade filmide tipptase. Kus mujal võiks näha arvutiga modeleeritud kiirabiautot või näiteks autosõidustseene, kus peategelastel ühel hetkel on päikeseprillid ees ja teisel hetkel neid lihtsalt enam ei ole. Või kuidas oleks tapjamillimallikaga? Samas pidutseda näitlejad oskavad, sest need tantsuliigutused ühe kohaliku peo käigus on lihtsalt ennenägematud! Filmis võib vilksamisi näha nii mõneski stseenis ka võttegrupi liikmeid.

Jääb üle oodata ka kolmandat osa, hetkel aga on saadud kätte üks korralik annus efektset filmiklassikat. 9/10

Django Unchained (2012)

Django Unchained, ehk Vabastatud Django, ehk Tarantino kõige värskem linateos oli väga meeldiv vaatamiselamus. Muidugi olen ma Tarantino loometöö suur austaja, seega juba enne seanssi oli võib olla kaalukauss kerge eelarvamuse tõttu kallutatud sinna positiivsuse poolele, ent nüüd leian, et isegi kui oleks olnud vastupidi, siis lõplik hinne oleks ikka sama tulnud. Filmis olid kõik vajalikud Tarantinolikud elemendid - sujuv dialoog, lihtne (ent toimiv) lugu, mõnusas koguses märulit, vapustavalt head näitlejatööd ja suurepärased tegelased, ning kohustuslik Tarantino cameo, mis on niivõrd kohmetu, et ei sobi nii hästi filmi, nagu ta ise arvata võiks. Muidugi ei tasu ära unustada suures koguses mõnusat huumorit.

Ajast, millal ma seda kirjatükki esialgselt kirjutama hakkasin on möödunud üpriski suures koguses aega. Lausa nii palju, et vahepeal jõuti ära jagada OScarid ning ega Djangogi tühjade kätega ei jäänud. Kotti kukkus nii parima originaalstsenaariumi kuldmehike, kui ka järjekordne autasu parima meeskõrvalosatäitja eest Waltzile. Tänu sellele on tema rekord Tarantino filmides kaks kahest, mis pole teps mitte paha näitaja. Eks aeg näitab kas kahe mehe teed ristuvad ka tulevikus ning kas suudetakse võidukat seeriat jätkata. Praegu olgu aga öeldud, et auhinnad läksid õigesse kohta, sest film oli hea. Väga, väga hea. 9/10

The Hunger Games (2012)

 

Näljamängud, täpsemalt just see kõnealune filmiversioon, oli minu huviorbiidis vahelduva eduga vaat et pool aastat. Võib olla olin endale asja liigselt üles haipinud, võib olla lootsin liigselt, et elamus on sama hea kui näiteks Battle Royale'i puhul (millest olen ära näinud nii filmi kui ka lugenud raamatut JA 15-osalise mangaseeria), aga kui lõpuks film nähtud sai, pidin pettuma. Ei olnud ta põnev, ei olnud ta kütkestav. Teema oli kulunud ning äranähtud. Mitte ainult Battle Royale ei teinud seda juba, kuid ka tunduvalt halvem film The Condemned (millest on vist isegi meie blogis juttu tehtud). Tõsi, raamatu autor väidab, et teose loomise ajal polnud tal eelnimetatud teos(t)est aimugi, aga isegi pisut teistsugune lähenemine ei päästnud filmi. Näljamängude maailm võis olla ju kontraste täis, asustatud rikaste poolt, kes olid veidrad ning vaeste poolt, kes olid silmnähtavalt vaevatud, aga kokkuvõttes jättis see kahe ekstreemsuse ülistamine pigem tobeda mulje. Jah, seal oli mõte taga, ent seda kanti kehvasti edasi. Lugu ise oli väga, väga etteaimatav. Kaameratöö oli kohutav - kelle idee see alguspoole shaky cami värk oli, on paras jobu. Aga näitlejatööd mulle meeldisid, eriti Woody Harrelson. 5/10

The Hobbit: An Unexpected Journey (2012)

 

Eelmise aasta detsembrikuus kinos ära nähtud Kääbik settis päris pikalt, enne kui otsustasin et aeg on blogi varjusurmast taaskord välja tuua ning mõtted kirja panna. Mäletan, et kunagi nooruspõlves sai ka raamatuversiooni loetud, ent kuna sellest oli filmi nägemise hetkeks möödas niivõrd palju aega, siis ei osanud ma ka vahet teha, et millised osad linateosest olid raamatu järgi tehtud ning millised neist olid originaalsed ideed, mis sinna ja tänna vahele pikitud olid. Võib olla ei ole ma piisavalt suur Tolkieni fänn, et vinguma hakata, aga mulle tundus kõik ühtlane ja sujuv, kordagi ei tekkinud muljet et kuhugi vahele on suratud mingi sobimatu pusletükk. Natuke interneti avarustes ringi vaadates tundus üldine arvamus lahku minevat, sest oli neid kes taevani kiitsid ning ka neid kes selle peale sülitasid. Eks ma isegi olin alguses skeptiline, sest see kuidas ühest raamatust sai äkitselt triloogia tegi pisut murelikuks küll. Kui aga kinos film otsa sai ja tiitrid jooksma hakkasid, tekkis samasugune tunne kui esmakordselt Sõrmuste Isandat vaatamas käisin (tookord ei olnud ma isegi teadlik, et tegemist on filmitriloogiaga), kus peale pea et kolmetunnise filmi lõppu olin veidike üllatunud, et asi juba läbi sai. Sarnane lugu leidis aset ka siin ning kaks tundi ja viiskümmend minutit tundusid pigem kui poolteist tundi. Visuaalne ilme oli tänu sellele kiidetud/kardetud kõrgemale kaadrisagedusele alul võõrastav, kuid sellega harjus üpris kiirelt ning lõpuks hakkas see isegi meeldima, sest silmailu oli pea et igas kaadris. Muusika oli grandioosne ning meeldejääv, tegelased ja sündmused huvitavad, film ise meeldiv. Ning Martin Freeman oli täiuslik Bilbo. 8/10

Shrek Forever After (2010)

Kunagiste armastatud lastefilmide ning nende järgede vaatamine täiskasvanueas ei ole just kõige produktiivsem tegevus, sest ainus mis sellest sünnib, on kurbus ning segadus, sest kunagistest humoorikatest ja lõbusatest seiklustest on saanud nüüdseks vaid huumorivaesed haledad varjud. Sellisel viisil avastasin enda jaoks näiteks selle, et riiulis asetseva Madagaskari DVD plaati saaks väga edukalt kasutada näiteks õlleklaasialusena, sest film selle peal on suht mannetu rämps. Aga kuidas on Dreamworksi ühe teise teada ja tuntud filmiseeriaga, mis oli omal ajal tohutul populaarne ja naerupisaraid tekitav? Shreki esimesi seiklusi pole enam pikalt julenud uuesti läbi vaadata, paariaastatagused kogemused kolmanda osaga aga suuremat ohumärki ei tekitanud, seega kui telekasse ilmus sookolli neljas osa Shrek Forever After, otsustasin ta ära vaadata. Ja kas sa näe - film oli täielik pask. Esimese osa kurjast sookollist on saanud pererutiini käes vaevlev roheline klomp, kes tahab kasvõi korra kunagisi hiilgeaegu tagasi. Seda võimaldab talle väike Rumpelstiltskin, kelle kavatsused on aga kurja tagamõttega. Nii satubki Shrek minevikku, kus teda tegelikult ei eksisteeri. Nüüd peab ta aga kõik sõbrad uuesti tagasi võitma ning Fiona uuesti endasse armuma panna, enne kui on liiga hilja. Lugu on üpriski lihtsakoeline ning tänu sellele ka üpriski rumal - räägi mitu korda sa tahad, aga miski takistab Shrekil kolmekümnendat korda aru saamast, et selle reaalsuse Fiona ei ole temaga abielus, ent ikka üritab Shrek igal kohtumiskorral talle nende lastest või muust säärasest rääkida. Lõpplahendus - kuigi vägagi läbinähtav ning juba siis tobedalt mõjuv - on alla igasugust arvestust. Ei olnud siin mingit nalja, ei mingit isikupära, kõik see onasendatu klišeedega ning selle pruuni ollusega, mida keskmine talumees võib südamerahuga kutsuda sõnnikuks. 2/10

The Dark Knight Rises (2012)

The Dark Knight Rises oli minu arust Christopher Nolani Batmani triloogiale üsnagi väärikas punkt. Muidugi, nüüd kus ma olen filmi saanud rohkem kui küll seedida ja asjade üle mõelda, tuleb tunnistada et täiuslik ta ei olnud, oh ei. Ometigi meeldis ta mulle rohkem kui esimene ning teine osa.
Siiski, mingil imelikul kombel oli filmi esimene viiendik (ütleks esimene veerand, kuid film oli nii koletult pikk, et sellised mõõtühikud tuleb ära unustada) filmi ülejäänud taset võrreldes vaat et kohutav (välja arvatud Bane'i esimene stseen), justkui oleks Nolan ülejäänud stsenaariumi hoolikalt valmis kirjutanud, läinudfilmima ningsiis avastanud, et kurat, siit on üks loogiline jätk puudu ning siis lõunapausil kiirelt midagi kohvisele salvrätikule kirja pannud ning näitlejatele jaganud. Eks sellega oli nagu ikka, et algul ei saa vedama, siis aga ei saa pidama, sest ülejäänud film oli üpriski viisakas, et mitte öelda suurepärane. Pakuti väga ägedaid action-stseene, lahedat kurikaela ning nii mõndagi twisti, mis osati olid põhjustatud häbiväärsest asjaolust, et minul kui paadunud koomiksinohikul olid mõned tõsiasjad ununenud. Plusspunkte ägedatecameote eest,miinuseid annaks aga selle eest, et kui Batmanist poleks juttutehtud oleks võinudfilm samahästi kanda ka pealkirja Inception: The Reunion, sest teos lausa kubises tuttavatest nägudest. 9/10

Super 8 (2011)

Super 8 (2011) on hea vaatamiselamus kõigile 80ndate Steven Spielbergi filmifännidele kui ka neile, kel meeldiks korra tagasi lapsepõlve vaadata ja ekraanil nähtule kaasa elada. Tegu on väga hea ülesehitusega thrilleri sugemetega koguperefilmiga, mille eriefektid ei jäta kedagi külmaks. Nagu Star Trek (2009) korral, läks k selle filmi puhul eriefektidel ja reaalsusel vahetegemine kaelamurdvaks ülesandeks. J.J. Abrams on näidanud, et filmid, mida tema endale ülesandeks lavastada võtab, saavad endale sõna otseses mõttes kõrge tähelennuga sündmustiku. J.J. Abrams seletab ära, mis teda filmide juures köidab ning, kust ja kuidas ta oma ideid ammutab, mõne aasta taguses TEDx kõnes.

Visuaalneelamus sellest, kuidas varajases teismeeas Joe (Joel Courtney) ja Charles (Riley Griffiths) tahavad filmi teha, kuidas see neil vahepeal peaaegu et õnnestub ja kuidas nende kodulinnas hakkab järsku müstilisi asju juhtuma. Põnevat vaatamist. 8/10

"Liigub, kiigub"

Gängiliikmete kogunemine sündmuspaigal.

Ment tuli uurima, kas koertel hakkas tõesti juba jooksuaeg.
(Muide, Kelvin oli J.J. Abramsi vanaisa nimi)

Green Lantern (2011)

Green Lantern ehk siis maakeeli Roheline Latern on järjekordne koomiksikangelane, kes on paberilehtedelt kinolinale reisinud. Tähelepanelikumad (täpsem oleks öelda "nohiklikumad") teist on kindlasti täheldanud, et Rohelise Laterna eestikeelset koomiksit on juba kevadest saati võimalik poes ajalehelettidel märgata ning osta. Koomiksiveergudel on tegelase tegevused üpriski põnevad, filmis jäi aga äktsionist puudu - rohkem keskenduti Hal Jordani ja Carol Ferrise nii-ja-naa armuelule, mitte aga sellele, et planeeti ähvardas suur oht. Ning kui lõpuks võitluseks läks, siis oli seda liiga vähe ja liiga hilja. Arvutieffektidest kogu pandud kostüüm nägi samuti nilbe välja. 5/10

Your Highness (2011)

Your Highness (2011) on mõnus stonerite seikluskomöödia Pineapple Expressi loojalt, mis parodiseerib tõsiselt tehtud fantaasiafilme.

Sisust nii palju, et vennad Thadeous (Danny McBride) ja Fabious (James Franco) lähevad üheskoos rännakule, et päästa viimase armastatu Belladonna (Zooey Deschanel) kurja võluri Leezari (Justin Theroux) käest. Ilusad eriefektid, pöörased naljad, a ja Natalie oli k kenake, võib vist öelda, et 7/10.


stoned as F
omg! täh pic above is so stoned.

Thor (2011)

Thor sai tegelikult ära vaadatud juba tükk aega tagasi, aga kurat teab miks sellest pajatamata jäi. Ega nüüd nii väga muljetada polegi - käisin vaatasin filmi Kosmose kinos, et säästa enda silmi 3D tüütust ja olematust efektist. Saal oli pime, rahvast oli vähe ning film oli väga mõnus. Oli nii märulit, huumorit, silmailu (aitäh, Natalie Portman!) ning anti taaskord aimu kui suureks Marveli filmiuniversum paisunud on. Vastus on - mõnusalt. Näitlejad, kellest mitmed olid üsnagi nimekad, olid tasemel ning tuli välja, et neeger, kelle üle internet pikalt kurtis oli üks filmi karismaatilisemaid tegelasi. 8/10

Blue Harvest (2007)

Blue Harvest oli Family Guy Star Warsi paroodiaseeria kõige helgem osa, sest see oli tehtud aegadel, mil tehti Star Warsi nalju Family Guy tegelastega, mitte lihtsalt Family Guy nalju Star Warsi universumis. Muidugi, oli ka siin tobedaid hetki, kuid siiski oli pearõhk tähesõdadel ning naljad olid isegi head. Animatsioon oli tasemel, nagu ikka. 6/10

The Sorcerer's Apprentice (2010)

The Sorcerer's Apprentice oli minu jaoks tõsine üllatus, sest ma ei uskunud, et tegemist oleks nii hea filmiga. Tõsi, kohati oli ikka väga palju juustuseid kohti, stsenaarium oli kohati liigagi etteaimatav ja huumor oli nii ja naa, kuid film tundus mõnus, eriti just näitlejate tõttu, kes näisid nagu nad oleksid enda asja nautinud ja lihtsalt asja hea tujuga teinud. Muidugi, esimestel minutitel oli Nicholas Cage veidike hirmuäratavalt imelik ja pedofiilianaljad olid kerged tulema, kuid edenedes muutus asi muhedaks. Alfred Molina oli nauditav nagu pea igas filmis kus ta osaline on ning Jay Baruchel ja Toby Kebell olid samuti naljakad, eriti just viimane. Lisapunkte saab ka Star Warsi viide! 7/10

Transporter 3 (2008)

Transporter 3 oli täiesti äge tüüpiline Stathami märul kuni selle hetkeni, mil tutvustati tema paarilist, kelleks oli üdini tüütu, kehva keeleoskusega, näotu venelanna, kes rikkus kogu ülejäänu filmi. Selle näitlejavalikuga astuti küll totaalselt ämbrisse, sest stsenaarium oli traditsiooniliselt etteaimatav ning kohe kuidagi ei tahtnud näha seda hetke, mil Statham temaga amelema hakkab. Action oli muidu äge, aga selle vastukaaluks näidati põrandale pissivat tüdrukut. No ei, ei. 5/10

127 Hours (2010)

127 Hours oli tõsine ühemeheshow ning näitas miks James Franco oli parima meespeaosa nominatsiooni väärt. Tõsieluline lugu mehest, kes 127 tundi kaljulõhes lõksus istub, on tõsiselt pingeline ja kurvatooniline, kuid see ei tähenda, et sisse ei satuks ka paar helgemat hetke. Kohati kisub asi väga sürriks ning vahel visatakse ette ka vägagi kulunuid klišeesid, kuid film oli igatahes hea. 8/10

Cars (2006)

Cars on kindlasti üks kehvemaid filme ning ma usun, et selle väitega nõustuvaid ei ole just kõige raskem leida. Muidugi, on olemas kõik vajalikud elemendid, kuid kogu see tervik, mida meile pakutakse, tundub justkui lati alt läbi minek. Juba kogu see idee on minu jaoks naeruväärne - see on maailm, kus elavad rääkivad autod. See ei ole midagi, mis oleks hurmav või maagiline või midagigi, mis nõuaks natukenegi fantaasiat. Autod on lihtsalt autod. Ning ma tean, et enne ja peale seda on olnud Pixaril filme, kus on lihtsalt rääkivad kalad või rotid, kuid nendes filmides eksisteerisid nad inimeste kõrval, nende teod tundusid loogilisena, nende eksistents tundus loogilisena. Autod on lihtsalt autod autode maailmas. Totaalselt üksi, absoluutselt ilma mingisuguse seltuseta. Ma tahaks, et see film mulle meeldiks, ma tahaks, et Pixari maine oleks minu silmis rikkumatu, kuid iga kord kui ma seda filmi näen esitan ma endale täiesti tavalise küsimuse - kuidas kurat nad maailmas hakkama saavad? Nad on autod! Neil pole käsi!! 4/10

Poseidon (2006)

Poseidon oli natuke nagu Titanic II eelkäija, sest põhimõtteliselt oli lugu sama, ainult et siin filmis kasutati päris näiteljaid. See aga ei muuda fakti, et tegemist oli sita filmiga. Ma tean, et tegemist on remake'iga, kuid kuna originaal on nägemata, siis võrdlusmoment puudub. Midagi see aga ei muuda, film on jätkuvalt jama, etteaimatav, kohati oli küll põnevust, aga see oli üürike, tegelased on idioodid, osad nende teod ei oma mingit motivatsiooni ja mille kuradi pärast Fergie seal oli? 4/10

Titanic 2 (2010)

No ei saa aru mis teid pidi mõne mehe mõtted liiguvad, aga idee teha järg filmile Titanic on niivõrd debiilselt geniaalne, et kurat mind võtku! 100 aastat peale esimese laeva põhjaminekut otsustab seksikas geenius Hayden Walsh, et ta peab oma annet ka teistega jagama ning selleks otsustab ta kopeerida vanu töid ning ehitada uus Titanic. Küsimused miks ja kuidas jäävad vastamata, küll aga näeme kuidas pooluste jää sulab niivõrd kiirelt et pühapäeva sufraid ei saa enam jääkülmas vees lainetel sõitmisest mõnu tunda ning Antarktika (või Arktika, emb-kumb) on nii soe, et seal on paras jopehõlmad lahti hoida ja lumesajus päikeseprille kanda.

Titanic 2 on üks kõige muhedamaid komöödiaid mida viimasel ajal nähtud, kuid kahjuks valedel põhjustel. Peaks vist Titanicu multika ära vaatama, sest kahjuks Shane van Dyke'i versioonis räppivat koera ei olnud. 2/10

Scott Pilgrim vs. the World (2010)

Scott Pilgrim vs. the World on ametlikult minu uus lemmikfilm. Imelik universum, kus inimeste omavahelised kaklused ei lõppe surmaga, vaid kaotav osapool plahvatab müntideks, veganitel on supervõimed ning amazoni töötajad kasutavad pakkide vedamiseks teiste unenägudes pesitsevaid kiirteid on omaette võrratu nähtus. Ometigi algab kõik nii süütult, esimesed minutid näitavad meile täiesti tavalisi inimesi täiesti tavalises külmas ja lumises Torontos. Või noh, õues on külm ja lumine, nemad istuvad toas ja joovad teed. Lugu ise on meeliülendavalt lihtne ja samas raske seletada - poiss armub müstilisse tüdrukusse, kuid enne kui nad saavad koos olla, peab poiss alistama tüdruku seitse õelat eksi. See aga tähendab tund ja nelikümmend seitse minutit ägedaid kaklus-steene, eriti mõnusat huumorit, ägedaid visuaalseid effekte ning head muusikat. Lisaks filmivaatamisele tuleks ära kuulata mõnus soundtrack ning võimalusel ka koomiksitele pilgu peale viskama. Ning Mary Elizabeth Winstead nägi ülimalt seksikas välja. Võiks öelda, et isegi pisut seksikam kui Death Proofis ning jah, ta oli seal filmis ikkagi cheerleaderi kostüümis. 10/10

4: Rise of the Silver Surfer (2007)

Hoiatus: järgnev postitus sisaldab ohtralt spoilereid, sest tegu ei ole tavalise filmiarvustuse/mölaga, vaid pettunud filmi- ja koomiksisõbra vingumisega selle üle, kuidas 4: Rise of the Silver Surfer suutis olla suur, suur pettumus, vaatamata faktile, et ootused ei olnud kunagi kõrgel.

Kuskohast alustada? No kõige parem oleks muidugi algus, kus me näeme kuidas Sue ja Reed valmistuvad oma pulmadeks, mis millegi tõttu on meedia poolt väga suureks puhutud sündmus ja tuleb välja, et maailmas midagi muud nagu ei toimukski. Isegi suured anomaailiad, mille tõttu sajab Egiptuses lund, Jaapani lahed jäätuvad kinni ning maakoore sisse tekivad suured augud jäävad meedia jaoks tahaplaanile, sest kuulsuste pulmad>oletatav maailmalõpp. Sündmuskohal nähakse ainult üht hõbedast jutti taevas, mis kiirelt kaob, aga natuke sõjaväelaste ja Reed Richardsi tehnikat ning selgub, et tegu on Hõbesurfariga. Nime üle heidetakse muidugi pisut nalja ka kui see välja mõeldakse, aga eks see on ka kõik. Hõbesurfar ise (kellele annab hääle Morphius isiklikult) ei oma mitte mingitki isikupära ning ausalt öelda ei ole temale elu andnud eriefektid samuti mitte midagi erilist.


Kogu filmi jooksul arutavad Imeneliku liikmed oma probleeme - Sue ei taha enam meedia tähelepanu keskmes olla ning lõpuks ometi abielluda (sest, nagu Flubberiski, võtab see neil vähemalt viis korda) ja peale pulmi lõpetada superkangelaseks olemise ja luua kodu ja mida kõike veel. Ideel aga pole mitte mingit jumet, sest see on ju sada protsenti kindel, et tiim jätkab ning kõik see vahepealne draama ei oma mitte mingisugust mõtet! Lisaks teeb asja ka hullemaks see, et pooled näitlejatööd on mannetud, tegelased on isikupäratud ning need, kes ei ole käituvad hoopiski teistsuguselt kui koomiksis! Jessica Alba on täiesti keskpärane näitleja, seega ei tule üllatusena, et Sue Storm on täiesti näotu tegelane, Ioan Gruffud teeb Reed Richardsist totaalse persevesti ning Julian MacMahoni Dr Doom on lihtsalt...gei. Siiski, Chiklis ning Evans (eriti just Evans) saavad oma rollidega suhteliselt hästi hakkama, sest on tabatud just seda mida vaja tabada oli. Nende omavaheline keemia toimib ning tundub tõesti, et on vähemalt üritatud originaalile truuks jääda. Ning, nagu mainitud, saab Evans kõige paremini hakkama.


Chiklise ja Evansi keemiat (ning üldse üleüldist huumorit) üritab stsenaarium ikka pidevalt rikkuda. Vahele topitakse nii palju nõmedaid nalju ja lapsikut pila, et lausa paha hakkab. Väike näide - Evans küsib Chikliselt kuidas too oma pimeda tüdruksõbraga seksivad, kui ta peenis kivist on. Või vähemalt vihjab sellele. Lisaks ka natuke röhitsemishuumorit ja totaalselt pointless stseen sellest kuidas The Thing karu peale karjub. Või möirgab. Ning mitte ainult huumori osas ei astuta ämbrisse, vaid kõigega! Ma juba mainisin, kuidas väga palju rõhutakse Sue ja Reedi pulmade õnnestumisele ja Neliku sisetele pingetele. Lisaks sellele on veel pidev konflikt Reedi ja temalt abipaluva kindrali vahel. Kõige selle juures ununeb Hõbesurfar nagu juba ära. Ning kui teda ka on, siis ega ta midagi filmile juurde ei anna, seda näitab ka juba see, et filmi reaalseks põhivaenlaseks saab taaskord Doktor Doom! Kes mingil müstilisel moel saab oma kestast elusalt välja (vaata eelmise filmi lõpp), saab tänu Surfarile tagasi oma tavalise näo, mis ei ole enam metalli täis NING kelle sõjavägi kutsub appi, et Surfarit peatada! Aga et asi veelgi debiilsemaks teha, lubab sõjavägi, eesotsas eelmainitud kindraliga, Doomil teha katseid kinnipüütud Surfari lauaga. Niisiiis. Kes ei näe selles plaanis viga peab olema konkreetne idioot! Kujutage ette situatsiooni, kus Hitler aitaks Liitlasvägedel teatud sõjalist operatsiooni läbi viia, peale mida teda tänatakse ning öeldakse, et "Täname abi eest, härra Hitler! Me teame, et teil on teatud ajalugu, kuid teie kogemused tulid seekord tõesti kasuks. Nii, kas te oleksite nii lahke ja ootaksite siin ruumis, otse gaasikambri kõrval. Ma toon teile lubatud tasu, aga ma jätan teile seltsiks meie tubli sõduri härra Kaufmanni!"


Lisaks sellele ei tule kellelegi pähe küsida miks Dr. Doom enne Hõbesurfariga ühendust oli võtnud. Ning küsimus ei olnud selles, et sõjavägi poleks teadnud - vastupidi, Doom ise ütles neile! Kus on ajud? Igatahes, Doom on jätkuvalt paha, kuid Nelik taaskord nurjab ta plaanid. Seekord täpsemalt Johnny isiklikult, kes tänu Surfariga kokkupuutumisele sai viiruse (või midagi sarnast), mille tõttu saab ta teiste tiimikaaslastega võimeid vahetada. Lõpplahingus omab ta aga kõigi nelja omi ning loogikat selle taga ei seletata kunagi. Samuti ei mäleta kuidas asi raviti? Kas tegemist oli viitega Super-Skrullile või mitte, aga tema nägemine kunagi tulevikus on kahtlane. Aga sellega ei ole ju kõik veel läbi, Hõbesurfarit mäletate? Tema teenib Galactust, kes tahab Maa ära süüa. Sue saab sellest teada siis kui ta avastab, et Surfar on tegelikult teletups ja suudab oma kõhupeal telekat näidata. Filmi kliimaks on aga kõige mannetum eales, sest teoreetiline suurvaenlane (Doom on sama asi praktikas) ei ole mitte midagi muud kui üks suur pilv, mille Surfar koos endaga õhku laseb. Absoluutselt mitte mingitki püüet ei ole tehtud, et kujutada Galactust sellisena nagu ta koomiksites ilmus!?


See siin üleval on Galactus. Ta ei meenuta kohe mitte kuidagi pilve, kas pole?

Kui nüüd aus olla, siis oli tegemist keskpärase filmiga, mis suutis kohati ka meelt lahutada ning eks tavavaataja saab natuke melelahutust ka. Sellele vaatamata on tegemist filmiga, mis suudab solvata nii filmisõpru kui ka koomiksifänne. 4/10

Machete (2010)

Mina ei ole veel Palgasõdureid näinud, küll olen ma aga kuulnud et seda nimetatakse kõige mehisemaks filmiks eales. Ei tohi aga ära unustada fakti, et vastava tiitli sai ta enne kui kinodesse oli marssinud Machete ning mitte miski ei ole mehisem kui 66 aastane kuri mehhiklane kuhjade kaupa laipasid tekitamas ja kamaluga noori naisi sebimas. Mitte miski.

Machete on esimene Grindhouse'i treileritest, mis filmiks muutus ning tegi seda päris hästi. Filmis oli mõnusat actionit, head kildu ning kuhjaga silmailu. Täiuslik film siiski ei olnud, loos jäid mõned elemendid üpriski nõrgaks, alustades pisiasjadest nagu tüüpiline kättemaksu lugu ja lõpetades suhteliselt mannetu moraaliga, mille kohaselt on immigrandid Ameerika edu võti. Olgu öeldud, et siinkohal ei võta ma poliitiliselt sõna, vaid lihtsalt märgin ära et selline pisike immigratsioonisõda tundus kohati laisa loojutustamisena. Siiski mitte nii väga et filmi ära oleks rikkunud. Teine asi mis närima jäi, oli osade tegelaste väga vähene või pea et olematu areng. Nii juhtus näiteks Tom Savini ja Lindsay Lohani tegelaskujudega, kes olid filmis lihtsalt laheduse ja alastuse mõttes. Seda saab eriti öelda just viimase kohta, sest kui Lohani tegelaskuju ei andnud filmile eriti midagi ning kui tütarlaps oma filmitöö kolme päevaga tehtud saab, siis ega sealt pole muidugi ka midagi loota. Õnneks kaalutakse nõrgad hetked üle sellistega, kus Trejo kasutab teise mehe soolestikku, et korrust vahetada või kus üliseksikas Jessica Alba dušši võtab.

Machete ei olnud nii muhe kui seda oli Planet Terror, aga siiski kuratlikult mehine ning üldkokkuvõttes mõnus kinofilm. 8/10