Django Unchained (2012)

Django Unchained, ehk Vabastatud Django, ehk Tarantino kõige värskem linateos oli väga meeldiv vaatamiselamus. Muidugi olen ma Tarantino loometöö suur austaja, seega juba enne seanssi oli võib olla kaalukauss kerge eelarvamuse tõttu kallutatud sinna positiivsuse poolele, ent nüüd leian, et isegi kui oleks olnud vastupidi, siis lõplik hinne oleks ikka sama tulnud. Filmis olid kõik vajalikud Tarantinolikud elemendid - sujuv dialoog, lihtne (ent toimiv) lugu, mõnusas koguses märulit, vapustavalt head näitlejatööd ja suurepärased tegelased, ning kohustuslik Tarantino cameo, mis on niivõrd kohmetu, et ei sobi nii hästi filmi, nagu ta ise arvata võiks. Muidugi ei tasu ära unustada suures koguses mõnusat huumorit.

Ajast, millal ma seda kirjatükki esialgselt kirjutama hakkasin on möödunud üpriski suures koguses aega. Lausa nii palju, et vahepeal jõuti ära jagada OScarid ning ega Djangogi tühjade kätega ei jäänud. Kotti kukkus nii parima originaalstsenaariumi kuldmehike, kui ka järjekordne autasu parima meeskõrvalosatäitja eest Waltzile. Tänu sellele on tema rekord Tarantino filmides kaks kahest, mis pole teps mitte paha näitaja. Eks aeg näitab kas kahe mehe teed ristuvad ka tulevikus ning kas suudetakse võidukat seeriat jätkata. Praegu olgu aga öeldud, et auhinnad läksid õigesse kohta, sest film oli hea. Väga, väga hea. 9/10

3:10 to Yuma (2007)

3:10 to Yuma oli vägagi nauditav vestern, mille eesotsas seisid Christian Bale ning Russell Crowe; mõlemad neist said oma ülesandega suurepäraselt hakkama ning neid oli lausa lust vaadata. Muidugi, mida edasi film liikus, seda selgemaks sai ka tema lõpptulemus, kuid seekord ei olnud etteaimatavus niivõrd pahameelt tekitav, kui eelnevalt, sest lugu oli sellele vaatamata hea ning isegi hingeminev. Sellele viskaks pilgu peale teine kordki. 8/10

A Fistful of Dollars (1964)

A Fistful of Dollars (1964) oli üpriski lihtsakoeline, a samas vürtsikas Sergio Leone lavastatud Eastwoodi bad-to-the-bone vestern, milles rivaalitsevad 2 perekonda Baxterid ja Rojod, viimased ilmselt verejanulisemad kui suukorvidega sääsed. Muusika oli nagu vesternile kohane ikka käredad piitsaplaksakad ja kõrvunüristavad vilepillid, komposeerituna ühe-ja-ainsa Ennio Morricone noodivihiku järgi. Tolleaegne lip-sync oli üsna kohutav, a ilma selleta oleks see vestern midagi nagu hammas ilma klambrita, saab hakkama, aga pole just k kõige rohkem toeks ju :D. Tegevustik paistis mõnusalt värviküllane, mida sa ikka Mehhiko kummituslinnadelt veel ootaks, eks. A häirisid pilkases pimedas tehtud stseenid, üsna raske oli midagi või kedagi kellestki või millestki eristada nii. Dialoogid olid üsna toored nagu k sealsed menüüd, a vahel võib ju niisama k tomatit süüa koos väikse saianukiga :D. A Clint, vana rahu ise, omas terve filmi ära nagu kord ja kohus.


Süžeest nõndapalju, et rändav muularatsanik Joe (Clint Eastwood) satub Mehhiko väikekülla, kust teda tahetakse ära ajada, aga ta tapab kohalikud relvasangarid, kes kuuluvad John Baxteri (Wolfgang Lukschy) punti, mistõttu ta palgatakse Baxteritega rivaalitsevasse Ramón Rojo (Gian Maria Volonté) juhitavasse jõuku, pendeldades mõlema bande poolel, tembutab relvakangelane Joe väikeses külakeses kuni tema teod on tehtud. Edasi võib näha suvist sombreerodega bendeehode ja kauboikübaratega bandiitide mahanottimist ning niisama huumorit, mida pakuvad kohalikud värvikad karakterid :D. Mulle pööraselt meeldivad sellised vanakoolikad, mõnusa värvinguga madalaeelarvelised, mõnikord k kallimalt, a taotluslikult tehtud filmid, sellest k 7/10.

Kick the baby?! NO!.. no, just shoot it!

Ramón Rojo ja teised pleikaritest riietevargad. :D

Staring Contest.

Clint's disgusted by yo FACE! xD

Õige mõte! :DXD

Don't even axe me... That's what he said.

Kes siis sureks suu ammuli, kui mitte... xD

You like a chicken! Chip chirp chip chirp chiip chiirp :D:D:D

No Country for Old Men (2007)

Võttis ikka kõvasti aega, enne kui ma oma vaatamisnimekirjaga lõpuks sellise väärtfilmini jõudsin, nagu seda on No Country For Old Men. Muidugi on olnud nüüdseks juba korduvad võimalused seda teleka vahendusel jälgida, aga ei ole mina seda suutnud. Mõnda filmi juba telekast vaadata ei saa ning see vendade Coenite raamatuadaptsioon on just üks sellistest. Kelle jaoks teos ikka veel võõras on (nagu oli ta seda kuniks eilseni ka minule), siis tuleb kiiremas korras tutvust teha; tegemist on tõeliselt hea filmiga. Tegemist ei ole küll minu esimese kokkupuutega vendade Coenite repertuaariga, aga sellegi poolest olin meeldivalt üllatunud kuivõrd kvaliteetse asjaga tegemist on; ainsa asjana võiks filmile ette heita tema mõnevõrra vaiksemat sorti lõppu, kuid õnneks ei suuda see üldpildi sisse mõra lüüa.

Lugu algab eikusagilt, Lleweyn Moss peab liivaväljadel pikasarveliste peale jahti, kui juhuse tahtel satub ta peale viltu vedanud narkoäri tagajärgedele. Surnud mehed ja koerad, kuuliaukudega autod ning üks surev mehhiklane, kelle autokastis on rohkem valget pulbrit kui sellel talvel õues võis kohata. Tark mees nagu Moss on, taipab ta et puslest on tükke puudu ning tehingu jaoks vajaminev raha on sündmusplatsilt kadunud. Jahimees teritab taaskord oma meeled ning asub raha jälitama, selle lõpuks ka leides. Hiljem, kui raha käes ning mees juba voodis lamab, tuleb südametunnistus külla ja veenab Mossi tagasi sündmuspaigale minema ning surevat mehhiklast veega kostitama. Kahjuks on paigal ka oma raha tagasi nõudvad poisid ning Moss peab alustama pikka põgenemisteekonda. Tema kannule saadetakse aga tapahimuline palgamõrvar Chigurh, kes isegi aega maha võttes oma tapahimu vareste peal lahendab.

Filmi juures on palju meeldivat ja seda lisaks suurepärastele näitlejatöödele. Josh Brolin nö. võitis minu südame juba Planet Terroris armukadedat tohtrihärrat mängides, aga napisõnaline Moss samuti alla ei jäänud. Kuna Javier Bardem oma hispaaniakeelsete filmidega minu huviorbiiti enne sattunud pole, siis ei ole ka imestada et tema puhul puhta lehega alustamisest rääkida võis, aga siiski oli tegu fenomenaalse esitusega. Ka kogenud šeriffi kehastanud Tommy Lee Jones sai oma osaga eeskujulikult hakkama, kuigi minu tähelepanu koondus siiski kahe esimese vahelisele kassi-hiire mängule. Samuti võis näha ekraanil ka Woody Harrelsoni, aga miskipärast tuli mulle kohe silme ette tema esinemine filmis 2012 ja sealt peale ei suutnud ma teda tõsiselt võtta. Üks aspekt, mis mulle väga meeldis, oli dialoogide minimaalne kasutus; see jättis omakorda rohkem ruumi kõigele muule. Sellega kaasnes aga paar kõige pingelisemat stseeni eales, vähemalt minu filmikogemuse puhul; väga õnnestunud thrilleriga tegemist seega.

Mõnus on ka see, kuidas muusika on selles filmis põhimõtteliselt olematu; minu jaoks taaskord tegemist väga värskendava elemendiga. Ning taaskord aitab see pingele ainult kaasa, ei teki sellist tehislikku tunnet, kus situatsioon tuleb ära tunda muusika järgi. Kogu kompott tundus lausa nii hea, et peale eilset vaatamist seadsin täna sammud filmipoodi ning lahkusin sealt vastava filmi DVDga. Mis siin ikka. 10/10

El Mariachi (1992)

Alles eelmises postis sai räägitud, et kettale on vaja ruumi teha, kuid juba järgmisel hetkel sai alla tõmmatud kogu Rodrigueze El Mariachi triloogia. Teine ning kolmas osa olid kunagi ammu enne juba nähtud, kuid esimese, nimiosaga polnud ma veel tutvust teinud. Tegemist siis Rodrigueze esimese täispika filmiga, kuigi esikteoseks ei saa seda vist lugeda – enne seda valmis üks kahtlasema ideega lühifilm. El Mariachit on kasutatud tihti näitena filmitudengitele, kuidas võimalikult vähese eelarvega võimalikult hea film välja voolida, nimelt oli Rodriguezel kasutada nii umbes 7000 dollarit ning nii vähe filmi, et juttude järgi olevat enamus stseenidest üles võetud esimese korraga.

Väheste vahenditega filmitud El Mariachi avaldas Hollywoodi ninameestele piisavalt palju muljet, et nad pumpasid Rodrigueze taskud raha täis, et too teeks asja uuesti ja paremini. Seda ta ka tegi ning nii sündis triloogia teine osa – Desperado.

Film jutustab loo rändlaulikust, kes aetakse segi mehega, kel on kohaliku narkoparuniga kana kitkuda. Neid mõlemaid ühendab fakt, et mõlemad kannavad musti riideid ning kitarrikohvrit. Ainsa vahega, et üks kasutab seda kitarri hoidmiseks, teine aga hoiab selles relvi. Sellele järgneb rida arusaamatusi ning märulit. Eriti äge oli baaristseen ning süntesaatoritüüp.

Ehk siis lühidalt – kui arvestada, et tänu sellele sai Rodriguezest bigshot, siis on see lausa fenomenaalne. Tavanormide järgi arvestades on ka täiesti vaadatav film. 6/10