Kuvatud on postitused sildiga gore. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga gore. Kuva kõik postitused
kolmapäev, 30. oktoober 2013
Kinoprojektori Halloween-a-thon! A Nightmare on Elm Street (2010)
Kunagi aastaid tagasi vaatasin neli esimest Elm Streeti luupainaja seeria osa ära, ent mingil kombel ei olnud see minu jaoks sama lõbus üritus kui enne seda tehtud Friday the 13th maraton. Robert Englund oli vinge mees ja igati tegija tüüp, noor Johnny Depp sai ära nähtud, temaatika oli igati õõvastav, ent kuskilt jäi miskit puudu. No ja see teine osa oli ka paras käkk minu meelest.
Võib julgelt öelda, et selle 2010da aasta uusversiooni tulekut ma eriti ei oodanud, aga noh, viisakusest kavatsesin talle pilgu peale visata küll. Põhimõtteliselt pilgu peale heitmine on õige fraas, sest film ise oli niivõrd piinlikult igav ja miitemidagiütlev, et huvi ja fookus nihkusid iga hetkega aina kaugemale ja kaugemale, kuni tähelepanelikust jälgimisest sai pigem kõrvaliste asjadega tegelemine ning uus koleda näoga Freddy oli pigem tavalise taustamüra, kui et meelelahutaja rollis. 2/10
teisipäev, 29. oktoober 2013
Kinoprojektori Halloween-a-thon! - Sorority Row (2009)
Näe, kohe-kohe on käes Halloween, see imelik ameeriklaste püha, mis vägisi iga aastaga ka meie maal aina rohkem võimu võtab ja Mardi- ja Kadripäeva arvelt väikeseid lapsi õue kommi järele sunnib minema. Kuna meie siin läheme igasuguse vooluga kaasa, siis tähistame omal moel seda võõraste püha meiegi, vaadates terve nädala jooksul erinevaid õudusfilme ja jäädvustades siia oma muljed. Järgmised seitse õhtut oleme Halloweeni lainel, mis siis et tegelikkuses on see vaid ühe õhtu teema.
Kui "I know what you did last summer" nähtud on, siis on nähtud ka Sorority Row, sest filmi põhimõtte on täpselt sama - grupp noori, kogemata sündinud mõrv, politseisse minemise asemel sellest vaikimine ning täpselt aasta hiljem ilmub nende sekka saladuslik mõrvar, kes neid ükshaaval maha hakkab nottima. Midagi uudset film horroržanrile juurde ei too, piire ei murra, midagi ära ka ei võta. Nagu halvale õudukale kombeks, on ka siin noori naisi, kes joovad ennast purju ja näitavad tisse. 5/10
teisipäev, 11. oktoober 2011
The Final Destination (2009)

Lõpp-punkt 4 pidi olema see viimane Lõpp-punkt, enne seda kui Lõpp-punkt 5 orientiirile ilmus. Seeria, mis algas isegi päris põnevalt, muutus aga iga osaga järjest igavamaks ning üksluisemaks, nagu paljudel selle žanri filmiseeriatel paraku omaseks on saanud. Lõpp-punkt ei ole erand, neljas osa näitas tohutul hulgal väsimuse märke ning sama stsenaariumi toel üles ehitatud lugu oli suhteliselt mannetu. Kari noorukeid, kellest mitte keegi vaatajatest hoolima ei hakka, pääsevad suurest õnnetusest eluga, selleläbi nurjates Surma enda plaanid. See tähendab aga tervet jada erinevaid fantaasia"rikkaid" õnnetusi, kus noorukid ükshaaval oma otsa leiavad. Lugu on tobe, tegelastega ei teki mitte mingisugustki kontakti ning effektid oleks justkui CGI algusaegadest pärit. 4/10
pühapäev, 3. aprill 2011
Caligula (1979)
Caligula (1979) on üpriski ebaharilik ajaloofilm, milles sisaldub kõige rohkem tõtt ilmselt selles, et Vana-Rooma oli tõesti paganlik Rooma, kus inimesed janunesid vere ning liha järele ja seda juba küllaltki perverssel moel. Need, kes olid ausad, mõisteti surma, kes aga ebaausad, said elu täiel rinnal nautida. Sõna homofoob puudus leksikonist, kui veel tseesar Tiberius pidas nii naisi kui mehi oma armukestena. Usuti, et see, kes sureb, näeb Isist, viljakuse jumalannat. Filmi lavastasid Tinto Brass ja Bob Guccione. On üsnagi hästi näha, et Guccione tahtis selle filmiga pornot massidesse suunata, kasutades Malcolm McDowelli näitlejameisterlikkust ja rõhuvat vägivalda, sisaldades küllaga mees- ja naissuguorganeid ning verd ja soolikaid. Mida oli veel väga naljakas näha, et inimesed pelgasid palavikku nagu katku, joostes pakku kui prussakad päevavalguses.Film siis endise Rooma tseesari Tiberiuse (Peter O'Toole) valitsusaja lõpust ning sellele järgneva valitseja Caligula (Malcolm McDowell) elu ilust ja valust. Caligula üritab valitsejaks saades abielluda oma õe Drusillaga (Teresa Ann Savoy) , keda ta väga armastab, nagu ikka päris päris palju, et lihtsalt õena teda hoida. Kuna aga Roomas ei ole veel lubatud intsestsuhted, mis tollal olid ainuüksi Egiptuses seaduslikult peetavad, siis tuleb Caligulal leida endale teine naine, keda ta saaks endale seaduslikuks abikaasaks võtta ning, kes sünnitaks talle sealjuures veel ka lapse. Õnnelikuks väljavalituks osutub liiderlik ja hurmav Caesonia (Helen Mirren), keda Drusilla kohe mitte ei taha tseesarile soovitada (ilmselgelt tegu armukadedusega ja vähese litsakustasemega ta õe poolt, et mitte heaks kiita Caesoniat). Loomulikult ei puudu ka salakavalaid vandenõusid sepitsevaid senatimehi nagu nt see naljaka nimega lohh Longinus (John Steiner).
Film ise oli üsna kehva ülesehitusega, niisiis ei McDowelli suurepäraselt veenev rollisooritus Caligulana ega ka võidukas 69-t sisaldav lesbistseen ei suutnud päästa seda kahe- ja pooletunnist filmi, nõnda ka skoor kuskil seal 6/10.
Longinus kaadris (hähäähäääh).
Hobusega voodis. whaa-whaaad?!
Väike nipple-cripple võõra mehe naisega.
Õde ja vend intsesti ülistavas harmoonias.
Mingi kummaline värdjas kuldse sugutipea embuses. Friikish- äint it?!
Riideid pelgav Helen Mirren. Ütleks, et täitsa kombekas poosis. x)
Ja veel üks Longinus.
esmaspäev, 14. veebruar 2011
Freddy vs. Jason (2003)

Kaheksakümnendate kaks kõige suuremat slasherifrantsiisi saavad kokku ning hakkavad inimesi tapma - just niimoodi saakski tegelikult kirjeldada filmi Freddy vs. Jason. Või noh, peaaegu, sest lõpus lähevad kaks kurikaela tülli ning hakkavad hoopis omavahel kaklema. See on vana hea juustune fun, ta omab kõiki tuttavaid elemente ning isegi kui ta on reaalselt kehv film, siis meelt lahutab ta mõnusalt ja nalja saab. 7/10
pühapäev, 13. veebruar 2011
Violent Shit (1989)

Violent Shit oli täpselt seda, mida ka tiitlist järeldada võib. Ta oli vägivaldne ning ta oli ka sitt. See kaheksakümnendate lõpus valminud Saksamaa kodukootud horror räägib loo mehest nimega Karl the Buther Shitter, kes rändab mööda maad ringi, tapab inimesi ja maiustab nende peenistega. Iga viimne kui detail selle filmi juures on kohutav, kuid see ei tähenda seda, et ma ei oleks õnnelik kui mul õnnestuks saada selle filmi DVD, lihtsalt moe pärast kasvõi. 1/10
neljapäev, 10. veebruar 2011
Jason Goes to Hell: The Final Friday (1993)

Friday the 13th number 9 omab seeria kõige paremat esimest viite minutit eales - üksik neiu üksikus kabiinis, pinget kruvitakse suurepäraselt, äkitselt ilmub Jason ning algab tagaajamine - asi on küll etteaimatav, kuid hästi tehtud. Ning siis keeratakse kõik asi perse. Jason tapetakse, kuid - OH EI! - Jasonist saab hoopis vaim, kes hakkab inimeste kehasid enda valdusesse võtma. Lisaks temale näidatakse veel tosinat tegelasi, kellest pole sooja ega külma ning kes on tohutult, tohutult igavad. Ning fakt, et Jasonil puuduvad enamjaolt temale omased välised tunnusjooned võtab sellelt filmilt palju ära, sest samahästi võiksime vaadata ükskõik millist filmi tundmatust tapjast. Lõpus oli muidugi sujuv üleminek kahe suure frantsiisi kokkupõrkele, kuid see ei suutnud midagi päästa. 3/10
pühapäev, 14. november 2010
Saw 3D (2010)

Ma olen alati arvanud, et olgu ühe filmiseeria järjed nii kohutavad kui tahes, siis esimest osa ei suudeta ikkagi ära rikkuda, aga võta näpust - Saag 3D sai sellega hakkama ning peale kõne all oleva filmi nägemist vaatan ma paratamatult esimest osa teistsuguse pilguga. Muidugi oli esimene osa esmasel vaatamiskorral kõige parem just oma värskuse ja müstilisuse tõttu, aga nähtavasti on filmitegijad võtnud nõuks iga osaga seda salapära kergitada ning uusi asju vanade sündmustega niivõrd kehvalt kokku haakida, et õudne. Taaskord näeme uusi tegelasi, kes on kas Jigsaw spetsialistid politseivägedes ning vanu tegelasi, kes ainult hetkeks ekraanile hüppavad (Tobin Bell on seekord vaid ühes stseenis figureeriv). Lugu on kehv, lõksud on igavad (ning taaskord kohati ka loogikavabad), gore on muidugi jätkuvalt rõve, näitlejatööd on pea et olematud, lugu on niivõrd etteaimatav et õudne... kuid see kõik on tühine selle kõrval, et 3D selles filmis on pea et OLEMATU! Kokku võiks loetleda nii umbes 5 stseeni, kus 3D ka natukenegi kasutada üritati, kuid kõige huvitavam effekt piirnes sellega, et filmi subtiitrid tundusid näole lähemal olevat. Saag 3D on ehe näide kuidas teha 3D filmi - tee sitasti, aga raha jookseb. 4/10
laupäev, 12. juuni 2010
Mortal Kombat Rebirth (2010)

Kuigi algselt oli plaanis Juunikuus kõigepealt kõik Star Warsi filmid kirja panna ning alles siis ülejäänud nähtud materjalist kirjutada, siis need plaanid muutusid sel hetkel kui minu silmad nägid uue Mortal Kombati filmi tarbeks tehtud teaserit. 8 minuti jooksul jõutakse näidata nii tülgastavat gore'i, väga stiilseid kaadreid, ägedaid tegelasi, mõnusalt juustust näitlemist ning samal tasemel olevat stooriliini. Iseseisva teosena on see 8 minutit rohkem väärt kui kunagised 2 filmi, kuigi kerge juust ning fakt, et Johnny Cage eluküünal kustutatakse nii, et tema kael raksub on mõlemil ühine. Nüüd jääb vaid oodata, kas ja millal filmiõigused omandatakse ning et seda mõnusat ja stiilset õhkkonda ära ei rikuta. 10/10
Teaserit ennast saab vaadata SIIT.
pühapäev, 18. aprill 2010
Halloween II (2009)

Kuna Rob Zombie esimene Halloween mulle meeldis, siis tuli ka teisele osale pilk peale visata. Seekord ei olnud kahjuks aga tegemist niivõrd hea filmiga, kuigi huvitavaid elemente ju tegelikult oli. Võib olla oli asi ka selles, et vaatasin Director's Cut versiooni, mis tundus kuidagi konarlik ja veidike isegi liiga pikavõitu. Muidugi, idee sellest kuidas esimese filmi juhtumised tegelaste edasist elu mõjutasid, oli iseenesest ju üsnagi põnev - Laurie Strode hakkas gootiplikadega pidudel lällama, Loomis läks aga ennast täis ja hakkas esimese osa stsenaariumit oma nime all raamatupoodides müüma. Lisaks sellele oli siin ja seal pisikesi detaile, mis olid omamoodi. Nagu fakt, et Michael Myersit esimest korda ilma maskita näha saab, või et ta lisaks vaikusele ka sõnu produtseerida oskab. Muidugi see niisama korisemine oli naljakas, aga ilma maskita Michael oli minu arust tegelikult päris äge; võttes eriti arvesse just seda, et maski alt tuli välja karvane kodutu, mitte ühe järjekordse ebardi väärastanud nägu, kelle suunurgast ila jookseb ning silmad kõõrdi vahivad.

Siiski vist sellega asi piirdus, sest lugu oli siiski üsna tobe. Muidugi on slasherfilmide puhul raske muud oodata. aga kuna idee hea tundub, siis oli Michaeli suvaveristamised täiesti tarbetud ning ei omanud mitte mingisugust motiivi; sees olid nad ainult selle pärast, et tegu on Michael Myersiga. Rob Zombie oleks võinud stsenaariumi puhul ikka rohkem vaeva näha, sest esimesele osale jäi H2 ikka ludinal alla. Samuti ei meeldinud mulle kogu see psühhedelne värk, kus Michael oma ema ja nooremat ennast igal pool nägi. Stiililisest küljest vaadatuna oli kõik suht omal kohal, aga ei tea kas asi oli minu tõmmatud versioonis üksi või ongi kogu film nii kuradi tume, et kohati on raske aru saada mis ekraanil toimub? 5/10
esmaspäev, 22. veebruar 2010
The Evil Dead (1981)

The Evil Dead oli lihtsalt pure awesomeness. Pisike eelarve, kuid suurepärane visioon + Bruce Campell võrdub suurepärase filmiga. Raske on lihtsalt sõnu leida. 9/10
esmaspäev, 18. jaanuar 2010
Friday the 13th Part VIII: Jason Takes Manhattan (1989)

Olgugi et teda on üritatud tappa juba mitmeid kordi, on Jason ikka elus. Seekord on filmiks Friday the 13th, osa 8 - Jason takes Manhattan. Olgem ausad, mul olid suured ootused, sest viimased seitse osa on Jason ikkagi Crystal Lake'i ümbruses müttanud ning seal teismelisi ja muid võõraid veristanud ning olgu kui imelik see kui tahes, aga New York oli ikka oodatud keskkonnavahetus. Kahjuks võtab see aega tervelt tunni ja kohale jõudes käib enamus tegevusest sadama nurgatagustes ning kanalisatsioonis. Vaid korra jõutakse ka kesklinna ja metroosse, kuid sellise pealkirja puhul oleks lootnud enamat. Siiski tuleb vist öelda, et senimaani on tegu vist kõige huumoririkkama filmiga seeriast, eriti amüsantne oli fakt et peamiseks huumoritootjaks oli Jason ise.
Muidugi oli negatiivseid külgi veelgi, sest taaskord algas film sellega, et Jasoni väidetav surnukeha sai elektrišoki ning Michael Myersi veidike kahvatum vennapoeg hakkas taaskord valimatult tapma. Üleüldse hakkasin just selle filmi ajal mõtisklema (alles), et mis küll võiks Jasoni motiiv olla. Oli ju paaris esimeses filmis tapmistel mingigi loogiline seletus taga, hiljem aga Jason tappis, sest...noh, ta on Jason. Samuti on see elektrišokk omamoodi naljaks, sest seda nii mitu korda kasutatud, just selle sama seeria poolt: lisaks on teda ka mitu korda hauast välja kaevatud.
Õudusfilmidega on veel see tore asi, et tegelased üritatavad olla kõik üksteisest radikaalselt erinevad (mitte ainult sellised üldised teismelised, kes ainult seksi, narko ja alko peal väljas on), seegi kord on siin nii rokitšikke, nohikuid, õelaid cheerleadereid, sportlikke noormehi, südamlikud peategelased (tihtilugu psühhiaatrilist abi vajavad), halvad onud ning muidugi suvalised inimesed, kelle veristamisel ei teki absoluutselt mingit emotsiooni, kui et "oh, äge!" Õnneks pakutakse selles osas vähemalt mingisugustki variatsiooni, seega ei teki sellist tunnet nagu tapaks Jason kõik oma ohvreid sama matšeetega sama nurga all sama moodi. Kõige efektsem "kill" minu jaoks juhtus lõpupoole, kus Jason kustutas ühe NY kohaliku teetöölise eluküünla; kaamera näitas ainult mõlema mehe varju ning seejärel lendas seinale suur verelaik. Küll mitte innovatiivne, kuid sellel hetkel tundus ta kuidagi värskendav, Samuti oli üks hea koht, kus Jason seisis vastamisi poksi harrastava tüübiga, see loopis muudkui aga hoope ning lõppude lõpuks lõi Jason tal ühe löögiga pea otsast ning otse prügikasti.
Sellegipoolest oli pettumust rohkem kui vaatamisrõõmu ning lõpp kiskus juba igavaks. Jason võib ju horrorikoon olla, kuid kaua sama idee peal ikka ratsutada saab, mingitki värskust võiks olla. Ja kui pealkirjas lubatakse New Yorki, siis näidake ka New Yorki raisk! 4/10
pühapäev, 22. november 2009
Gamer(2009)
Gamer on suht ränk ja maniakaalne gore-i põhine action film, kus peategelane Kable, on vangistatud interaktiivsesse videomängusüsteemi (nagu ka kõik teised temasarnased vangid). Filmis on hulganisti vilkuvaid stseene, kõva märulit, mõttetult haiglast kõnepruuki ja veel haigemaid inimesi, kes juhivad teisi inimesi oma tahtmise järgi. Põhimäng on Slayers, kus üksteist tapetakse sellepärast, et saaks nö vabaks sellest mängumaailmast ja siis teine mäng on Society, kus saab lihtsalt nagu Simsi põhimõttel, veidi haigemalt siiski, kebotada oma tutvusringkonda kuuluvaid vastassoo esindajaid, samas ega pededki pole oma lõbust ilma jäänd. GROSS !! xDSaundträkk oli talutav, maailmapilt ise aga suht üle vindi keeratud, meenutades veidi vanakooli klassikast tuntud action filmi The Running Mani, kus mängis peaosa ei keegi muu kui kõigi laste lemmik turbomees Arnie ise.
Süzee juurde asudes, tuleb ära märkida, et Kable (Gerard Butler) on kinni peetud ühe oma sõbra mõrva eest vanglamüüride vahel, kuigi ta ise pole seda sooritanud, kuna tema tegusid kontrollib NANEX süsteem, mis tähendab lühidalt Nano Cortexi. Nanex on siis midagi sellist, et inimeste ajurakud on asendatud nanoosakestega, mis paljundavad ennast ise ja võtavad inimese üle võimu. Suht sürr. Kõige selle taga on kurjam Ken Castle (Michael C. Hall), Dexteri fännidele tuttav nägu juba. Nõnda siis Dexie on maailma rikkaim mees, kuna ta pakub inimestele teenust, mis võimaldaks siis, kas kontrollida kedagi või alluda kellelegi raha eest. Kuna väga paljud inimesed on virtuaalmaailmast lummatud, siis tekivadki mängud nagu Society ja Slayers. Peategelane kable on lõksus Slayersi mängus, olgugi, et ta on võitnud enam-vähem kõik lahingusessioonid, on ta ikkagi surelik, kes otsib taga oma armastatut, Angie, tema kallim on aga Society võrku tõmmatud, alludes mingile tüübile, kes meenutab inimvaala, ülerasvund vastik väike värdjas, GET IT, VÄIKE.. HAHAAHHAHAhahHA. Nõnda siis Kable üritab mängust välja trügida ja oma armastatu üles otsida ning kõik teised maha tappa, kes ta teele ette jäävad. PLOT, missugune! Gore ja visuaalsed efektid andsid mõnusa ja friigi elamuse, sellest ka hinnang 7/10.
Võiks ju arvata, et tüüp mõtleb praegu Naistest, a võta näpust, tegemist hoopis detailsema tutvustusega NANEX süsteemile . LOL
Lick it.. Blood In Blood Out.
Üsna juhuslik kuul võib tabada sind sääremarja, jättes sind hapu näoga. Ääuutš!
Doooookiieeee Doooo, Dexter!
Andekad kasutajanimed. H.H. XD
Tabasin ühe roolijoodiku numbri märgi just. xD
let's play a game called "NOW YOU SEE / NOW YOU DON'T "
Flyin' cars n shiiit.
Street Fighter 2009: Bikini Edition. HÄHÄHähäHÄ.
Üks paar saapaid ära anda! Liiguvad kuuldused, et eelmisel omanikul pole neid enam tarvis.
nagu Rotten.com

ja nüüd midagi pehmemat ka lõppu. X)
esmaspäev, 16. november 2009
Saw VI (2009)

Ning lõpuks ongi Saemaraton lõpuni jõudnud, viimased hetked kuuenda filmi seltsis mööda viita ja kõik. Või siis vähemalt järgmise aastani, kui ilmub järjekordne film, seekord juba seitsmes. Ja peale seda kaheksas. Ja peale seda äkki veel ka üheksas...?


Lugu ise muutub üha ulmelisemaks, sest iga hetkega paljastatakse tõsiasja, et John Krameril oli pärijaid sitta kanti ja et Jigsaw mõrvad ei lõppe vist ealeski, alati on keegi kes eelmise kingad kohe ära täidab. Seega on selles mõttes samuti pinge kadunud (mida pole tegelikult juba kolmandast osast peale olnud). Peategelased on samuti juba ära kulunud, Costas Mandylori paks rasvane lõust on juba niivõrd mällu söövitatud, et kuuendas filmis näis ta juba normaalse näitleja moodi välja.

Ohvreid on seekord palju ning nende saatus on ühe mehe kätes - William Easton, kindlustusfirma peanina, kes vastutas ka osaliselt John Krameri surma eest. Seega oli tegemist rohkem kättemaksu, kui järjekordse "eluõpetusega". Gore'i ja rõvedust on normaalsel tasemel, lõksud tundusid kuidagi uudseten (kuigi seda nad ei pruukinud ollagi) ja millegipärast tundus film esmapilgul kuidagi parem, kui eelmised kolm filmi seda olid olnud. Võimalik et see oli ka esmavaatamise taga kinni ja et taaskordsel nägemisel arvamus muutub, aga mine sa tea. Hetkel grammivõrra parem kui eelmised (but that's not sayin' much). 6/10


Ohvreid on seekord palju ning nende saatus on ühe mehe kätes - William Easton, kindlustusfirma peanina, kes vastutas ka osaliselt John Krameri surma eest. Seega oli tegemist rohkem kättemaksu, kui järjekordse "eluõpetusega". Gore'i ja rõvedust on normaalsel tasemel, lõksud tundusid kuidagi uudseten (kuigi seda nad ei pruukinud ollagi) ja millegipärast tundus film esmapilgul kuidagi parem, kui eelmised kolm filmi seda olid olnud. Võimalik et see oli ka esmavaatamise taga kinni ja et taaskordsel nägemisel arvamus muutub, aga mine sa tea. Hetkel grammivõrra parem kui eelmised (but that's not sayin' much). 6/10

See tšikk sai oma rolli tõsielusarja kaudu, mis näitab, kui magedaks Saw oma olemuseks muutunud on. Tema katse näitas ka kui loogikavabad katse võivad ikka olla. Või kui loogikavabad katsealused on. Ning seda juba esimesest osast peale.
Saemaraton on nüüdsest ametlikult lõppenud, tulevikus uued maratonid uute filmidega. Võib olla.
Saw V (2008)

Maraton läbib lõpumeetreid, sest peale tänast posti on jäänud ainult üks film veel. Kuid enne seda, kui asume hetkel kinodes jooksva uusima osa juurde, lahkame kiirelt ära veel viienda osa, mille oma olemuselt võib asetada neljanda filmiga samale pulgale - ei midagi uut ja huvitava, samas ei midagi sellist, mis täiesti vaatamisisu ära võtaks. Selline käib kah film.


Lugu jätkab täpselt sealt, kus ta eelmisel korral pooleli jäi. Seekord asub uut Jigsaw jälitama (või õigemini jätkab oma tööd) uurija Strahm, kes suudab endale seatud lõksust välja rabeleda ning peale seda kui ta uurimisest eemaldatakse, võtab ta õiglusejagamise oma kätesse ja suudab uuele Jigsawle mõnuga kandadele astuda. Samal ajal võitlevad enda elu eest järjekordsed viis inimest, kes kõik olid süüdi ühes teatud tulekahjus ning mille eest vana hea John Kramer otsustas neid juba ammusest ajast karistada. Katsed on karmid nagu alati ning gore ja muu kaasnev vägivald on taaskord kenasti esindatud.


Loos on vähem twiste kui enne ning midagi väga erilist ei tulegi pähe. Paha oma palka ei saa, head saavad surma, kassi ja hiire mäng jätkub ja nii edasi, ja nii edasi. Ausalt öeldes on sari ennast juba ammu ammendanud, kuid ajudeta fännide hordid, kes iga aasta oktoobris ennast kinodesse veavad garanteerivad selle, et keskpäraste filmide tootmine jätkub ja mitte ükski neist ei küündi esimese tasemeni. 5/10
P.S. Meagan Good oli selles filmis totaalselt hawt!
pühapäev, 15. november 2009
Saw IV (2007)

Käsil on juba seeria neljas osa ja Saemaraton hakkab iga hetkega aina lõpu poole lähemale jõudma. Kuna aga seeria on teoorias alati samale asjale ülesehitatud, jääb sõnu filmide kohta iga korraga aina vähemaks, eriti veel nüüd kui kogu kupatus on langenud totaalsesse keskpärasusse, ei midagi head, samas piisav, et üks tavaline ajuvaba filmiõhtu läbi viia.
Filmi avakaadrid, kus endine suur massimõrtsukas Jigsaw lebab nüüd külmal laual ning teda lahti lõigatakse, olid kusjuures päris ägedad ning püüdsid pilku, pannes filmi edasi jälgima. Aga hei, kui Jigsaw on surnud, siis mil moel film edasi läheb? Kes küll mäda ühiskonna taaskord õigetele radadele juhatab? Pole hullu, sest Jigsaw on kõigele mõelnud, kui koroner tema kõhust küünlarasva sisse peidetud kassetti leiab. Nagu näha, on John Kramer kriminaalgeenius, sest tema surma aftermath ulatub ka kuuendasse ossa.

Filmi avakaadrid, kus endine suur massimõrtsukas Jigsaw lebab nüüd külmal laual ning teda lahti lõigatakse, olid kusjuures päris ägedad ning püüdsid pilku, pannes filmi edasi jälgima. Aga hei, kui Jigsaw on surnud, siis mil moel film edasi läheb? Kes küll mäda ühiskonna taaskord õigetele radadele juhatab? Pole hullu, sest Jigsaw on kõigele mõelnud, kui koroner tema kõhust küünlarasva sisse peidetud kassetti leiab. Nagu näha, on John Kramer kriminaalgeenius, sest tema surma aftermath ulatub ka kuuendasse ossa.
Samuti tundub, nagu ei saaks tal kunagi otsa isu teda jahtivaid võmme kiusata, alates teisest osast on neid pidevalt ja üksteise järel ära kukkunud. Seekord saab peaohvriks mustanahaline löögirühma juht Rigg, kellel tuleb Jigsaw'ga samastuda, et röövitud kolleegideni jõuda, kellest üks on teise osa lõbus kadunuks jäänud ning nüüd toredat kodutuhabet omav Eric Matthews isiklikult. Kahjuks on tegemist aga täiesti mõttetu cameoga, sest selle filmi lõpus jõuab saatus talle siiski järle.


Loo ülesehitus on teoreetiliselt siiski kohati äge, kuna lõpuminutite pöörd- ja keerdkäikude rägastikus paljastub tõsiasi, et kolmas ja neljas film toimuvad samaaegselt. See tõsiasi varjutab isegi selle peamise plot twisti, et kellest saab Jigsaw uus pärija (kuna Amanda sai kolmandas osas kuuli).
Kokkuvõtvalt on tegemist ülespidi minekuga, sest seeria kõige kehvem kolmas osa on möödas ja sellest saab ainult paremaks minna. Samal ajal aga hakkab asi juba liigselt väsima. 5/10
Kokkuvõtvalt on tegemist ülespidi minekuga, sest seeria kõige kehvem kolmas osa on möödas ja sellest saab ainult paremaks minna. Samal ajal aga hakkab asi juba liigselt väsima. 5/10
Tellimine:
Postitused (Atom)



