reede, 19. november 2010

Devil (2010)


Ma usun, et ma ei olnud ainus inimene, kes sai M. Night Shyamalani loo põhjal vändatud horror-thrillerit Devil nähes positiivse üllatuse osaliseks. On ju mehe viimase aja looming olnud üsnagi kehvavõitu, kui mitte öelda et lauspask. Seekord oli tegemist aga üpriski põneva looga - viis inimest jäävad lifti kinni ning juhtuma hakkava müstilised asjad. On raske filmi kirjeldada ilma paljastamata põnevaid twiste või muud säärast, aga olgu öeldud, et mõni neist oli üpriski etteaimiatav, mõni stooriliintundus aga peale pikemat mõtlemist lausa mõttetuna. Siiski, olgu otseselt või kaudselt, kuid üle pika aja oli tegemist taaskord M. Nighti filmiga, kus oli parajalt müsteeriumi ning mis ei imenud sitta. 7/10

kolmapäev, 17. november 2010

Batman Begins (2005)


Kes meist ei teaks Batmani? Lugu noorukist, kelle vanemad tema silme ees tapetakse ning kes siis kurjuse vastu nahkhiirekostüümis võitlema hakkab, on ju eepiline. Ning sarnaselt ka mitmeid kordi nähtud. Ometigi oli Batmani filmiseeria tulevik peale Joel Schumacheri campihõngulisi filme üpriski tume, mis tähendas seda, et aeg oli küps taaskord nullist alustada. Seekord võttis ohjad enda kätte Christopher Nolan, kelle käe all valminud seeria esimene osa Batman Begins jäi üpriski paljudel enne The Dark Knighti nägemist vaatamata. Sama lugu oli ka minu puhul, kuid õnneks töötavad mõlemad filmid hästi ka individuaalsel tasandil, teineteisest sõltumata. TDK jääb aga juba sellepärast Beginsile alla, sest lugu tundus kuidagi tihedam ning filmi hoidis ülal rohkem kui ainult üks suurepäraselt kehastatud villain. Kahju on aga sellest, et Scarecrow tegemisi kuidagi vähe ekraanile jõudis ning tema motiivid kahtlaseks jäid. Siiski, hea film on hea. 8/10

teisipäev, 16. november 2010

28 Weeks Later (2007)


28 Weeks Later sai mängima pandud kohe peale esimese osa lõppu, küll aga on kirjutamine hilisemaks jäänud. Järjefilm tõi endaga kaasa mitmeid muutusi, suurimaks neist vast režissööri vahetumine, see aga tõi filmi rohkem sellist ameerikalikku maitset ja värvi. Selle põhjuseks ei olnud ainult ameerika näitlejate importimine, vaid ka loo ülesehitus ja voolavus tundus kuidagi teistsugusena ning tuttavlikumana. Seekord ei hoitud elavate surnutega kokku, vaid lükati neid lausa kuhjade kaupa ekraanile. Sellega kaasnes muidugi action, aga kadus esimeses osas olev salapärasuse element. Tegelased olid täiesti uued ning samamoodi ka sündmused, sisse segati sellist tüüpilist ameerika jalaga perse huumorit. Kuid see ei tähenda, et tegemist oleks olnud kehva filmiga, lihtsalt kõik oli kuidagi liiga tuttav ja osad lahendused tundusid "ohututena." Samuti tõstataks küsimuse - miks on enamus varateismelised poisid filmides pikkade juustega? Kas see on moevärk? 6/10

pühapäev, 14. november 2010

Saw 3D (2010)


Ma olen alati arvanud, et olgu ühe filmiseeria järjed nii kohutavad kui tahes, siis esimest osa ei suudeta ikkagi ära rikkuda, aga võta näpust - Saag 3D sai sellega hakkama ning peale kõne all oleva filmi nägemist vaatan ma paratamatult esimest osa teistsuguse pilguga. Muidugi oli esimene osa esmasel vaatamiskorral kõige parem just oma värskuse ja müstilisuse tõttu, aga nähtavasti on filmitegijad võtnud nõuks iga osaga seda salapära kergitada ning uusi asju vanade sündmustega niivõrd kehvalt kokku haakida, et õudne. Taaskord näeme uusi tegelasi, kes on kas Jigsaw spetsialistid politseivägedes ning vanu tegelasi, kes ainult hetkeks ekraanile hüppavad (Tobin Bell on seekord vaid ühes stseenis figureeriv). Lugu on kehv, lõksud on igavad (ning taaskord kohati ka loogikavabad), gore on muidugi jätkuvalt rõve, näitlejatööd on pea et olematud, lugu on niivõrd etteaimatav et õudne... kuid see kõik on tühine selle kõrval, et 3D selles filmis on pea et OLEMATU! Kokku võiks loetleda nii umbes 5 stseeni, kus 3D ka natukenegi kasutada üritati, kuid kõige huvitavam effekt piirnes sellega, et filmi subtiitrid tundusid näole lähemal olevat. Saag 3D on ehe näide kuidas teha 3D filmi - tee sitasti, aga raha jookseb. 4/10

teisipäev, 9. november 2010

28 Days Later (2002)


Mulle meeldivad zombiefilmid ning 28 Days later ei ole siinpuhul mitte mingisugune erand. Juba lugu on üpriski kütkestav - grupp aktiviste üritavad teatud laborist päästa katseloomi, kuid loomad kannavad enneolematut viirust, mis tänu aktivistide tööle mööda Londonit levima hakkab. 28 päeva hiljem ärkab haiglas üles Jim (keda kehastab taaskord tasemel Cillian Murphy) ning avastab ennast tühjast maailmast. Haigla on mahajäetud ning tänavad tunduvad olevat tühjad. Pimeduse langedes aga kohtub Jim Londoni tänavate uute valitsejatega, kelleks on elavad surnud. Tema õnneks suudab Jim kohtumise tänu paarile ellujääjale üle elada ning peale paari väikest käiku viib nende tee nö."Pühale maale"; kohta, kuhu viirus veel levinud ei ole. Filmi keerdkäigud on päris toredad, näitlejatööd head ning üleüldiselt on tegu huvitava looga, mis siis et elavaid surnuid natuke rohkem ekraanil näha oleks tahtnud.

Natuke aega tagasi esilinastus selline seriaal nagu "Walking Dead", mis samamoodi kasutab sarnast võtet, kus peategelane haiglas ärgates enese zombiede poolt valitsevas maailmas leiab, kuid siinpuhul ei ole tegu häbitu mahavehkimisega, vaid lihtsalt õnnetu juhusega. Nimelt oli WD koomiksi autor lugu algselt niimoodi plaaninud, kuid kahjuks jõudis Danny Boylei film enne välja tulla. Koomiksiautor Robert Kirkman otsustas aga enda algust mitte muuta ning nüüd on meil tervelt 2 sarnase algusega zombie-eepikat.

WD sari on väga hea ning samamoodi on hea ka Danny Boyeli film 28 Päeva Hiljem. 8/10

kolmapäev, 3. november 2010

Due Date (2010)



Due Date oli päris mõnus komöödia, mis pakkus kamaluga naljakaid kohti ning mõnusat keemiat Robert Downey Jr.i ja Zach Galifianakise vahel. Iga natukese aja tagant jõudis ekraanile järjekordne epiline moment ning kinorahvas reageeris vastavalt. Siiski ei olnud kompott täiuslik, sest natuke pakuti etteaimatavaid stooriliine ning kaheldava väärtusega Jamie Foxxi. Sellele vaatamata oli tegemist mõnusa kinoelamusega, mis jättis peale lõppu naeratuse suule. 8/10