kolmapäev, 24. oktoober 2012

Prometheus (2012)


Prometheus on visuaalselt kirgas ja kergelt "spooky" filmike. Meeldis, et Ridley Scott on tagasi oma kosmosetapjate elukate juures kui oma laste hälli kõrval, vaikselt, nii tasahilju seda kiigutamas ja siis juba tugevamate tõugetega. Mõistagi meeldivad Ridleyle naisprotagonistid rohkem kui mehed. Kas võib olla ka, et Ridley Scott mockib vaikselt James Cameroni ja tema Avatari (not sure yet, but would b laughable tho)? Sama laafabl, kui see South Parki clip temast - vajuta siia, et seda nüüd näha. Tegelased on naljakavõitu, eriti robocop David, Guypearceilike näojoontega vanamees ja neeger nimega Janek. Janek eelkõige seetõttu, et tal nii uhke nimi on ja ta esitab ajaloo ühe võimsama pickup-line'i, nii et kõigile meesvaatajatele edastaks väikse hoiatuse - siiit saab te uus kohtinguelu alguse!!! Arvestades filmile hoogu sisse lükkavat sündmust võiks selle Promiitiuse asemel ümber nimetada k täitsa Promilliuseks, vaadake film läbi ja kohe olete muga nõus.hihii hih All the jokes aside, tegu oli kaasahaarava thrilleriga, mis ei jäta külmaks nagu õlu päikese käes hoida.

Aga lugu siis sellest, kuidas teadlased lähevad aastal 2091 mingile salapärasele planeedile, et sealt leida inimkonda puudutavatele küsimustele vastuseid ja olla tunnistajaks ajaloo sünnile. Kõik ei lähe päris täpselt nagu planeeritud ja nõnda juhtub, et Kaks eksponatsiooni eestvedajat, kellest üks paistab tulevat Myth Bustersi saatest:) (see naisolevus noh, dõaa!), suudavad tekitada peadmurdva kaose, seda üheskoos totaka robotiga, mainimata veel ka pruunikat poissi Janekit ning Charlize "lumekuninganna n shi" Theronei. Film oli hoogurebiv ja tundeküllane, kuigi liiga palju karjumist oli, a esitluslaadilt 8/10.

 Kerge uriinibriifing ...

 Kõik on skeptilised, kas tegu on päris uriiniga või on seal hoopis midagi muud?!

 Bioloog hammustab keelde

 Toimub helgemate peade põtkumine

 Väike lõõtspillide ühingu tribuut Janeki poolt..

Ja Charleze Therone on hämmingus, kas Janek mängis pilli täitsa ise või toimus see kõik maki pealt?!

Diskokuul hajutab masterplaani. TSKI VIDEO k DAVIDI KOHTA - klicK!!

Mõnes asjakohasemad memekad ka siia:


GO WATCH THIS! NOW! OR GET IT FROM HERE!

esmaspäev, 22. oktoober 2012

Black Swan (2010)




Mulle meeldib viimasel ajal pilk peal hoida blogi statistikal, eriti aga otsisõnadel, mida kasutades meie blogini jõutakse. Muidugi on osad neist kõige tüüpilisemad filmipealkirjad (miskipärast on V for Vendetta siiamaani tabeli tipus selles osas), aga samuti on ka esindatud sellised tervislikud sõnjad ja väljendid nagu "peenised,y" "rinnad," "paljad tissid," "paljas naine, "munandid" ja "dyanne thorne." Kõik perverdid, kes on lootnud siit blogist leida pilte Dyanne Thorne'i paljastest tissidest, siis teil on vedanud, sest Natsi-Ilsa seiklustest oleme juttu teinud küll. Kuidas aga seondub eelnev tekst sellise filmiga nagu Black Swan? No eks ikka selle tõttu, et filmis figureerisid sellised neiud nagu Natalie Portman ja Mila Kunis, kes ühes stseenis end pesuväele võtavad ja lesbiseksi harrastavad. Paljaid tisse kahjuks ei näe, aga olge hooleta, sest vähemalt näete kuidas Natalie Portman tervelt kahes stseenis käsikiimleb (või vähemalt üritab). Lisaks ajab Vincent Cassel ühel hetkel Nataliele käe püksi ning teisel hetkel kepib Mila Kunist kuskil laua peal. Kokkuvõtvalt oli kõne all olev film haprast balletineiust esimese tunni aja jooksul üliigav, sealt edasi aga muutus pingelisemaks. Meeldisid viited minu lemmikfilmile Perfect Blue (Aronofsky olevat lausa uuslavastuse õigused endale kaubelnud, et ühte stseeni järgi teha) ning muidugi eelnimetatud seksikad neiud.


Vot nii, nüüd peaks olema pervertidele piisavalt võtmesõnu, et blogi rohkem hitte saaks! Fappity-fap-fap. 6/10

reede, 19. oktoober 2012

Rise of the Planet of the Apes (2011)



 Rise of the Planet of the Apes oli päris normaalne film ühekordseks õhtuseks arvutist vaatamiseks. Tegemist on põhimõtteliselt eellooga kunagisele Ahvide Planeedi filmile, teate küll, see kus Marky Mark mängis. Õnneks on aga see film siin tunduvalt põnevam kui too eelnimetatu. Lugu lihtne, ent piisavalt paeluv - James Franco tegelane töötab laboris alzheimeri ja muude ajutõvede ravimi kallal (tagamõtteks ravida enda mäluvaest isa), mida katsetatakse ahvide peal, kelle aju ravimi tõttu areneb kohutava kiirusega. Põgenenud märatseva ahvi tõttu pannakse aga kogu turg kinni ning väikese emata ahvipoja (kelle nimeks saab Caesar) avastanud doktor viib viimase endale koju hoiule. Aja jooksul avastab ta, et tolle ahvi intelligents on kõrgel tasemel ning muudkui tõuseb. Muidugi jääb aga ahv ühel hetkel ühiskonnale jalgu ning peale seda kui ta vihahoos naabrimehe sõrme küljest naksab, visatakse ta ahvide vanglasse, või noh, varjupaika, kus töötab ka Draco Malfoy (seitse aastat võlurite koolis ning ikkagi koristad pärast ahvisitta, tough luck). Kuna aga tark ahv on tark, siis otsustab Caesar, et aeg on uttu tõmmata ning hakkab planeerima põgenemisplaani. Järgneb hunnik põnevust, tobedust, ahvimärulit ning muidugi ka imal lõpp. Ahjaa, mingi hetk hakkab ringi liikuma mingi viirus, mis inimesi tapma hakkab (sellele vihjatakse), ent mis ahvid puutumatuna hoiavad. Suhteliselt etteaimatav film, kuid suudab päris hästi meelt lahutada.7/10



neljapäev, 18. oktoober 2012

The Cabin in the Woods (2011)


The Cabin in the Woods oli päris mõnus film, mis võttis stereotüüpse õudusfilmi stsenaariumi ning paiskas tolle pea peale, paljastades klišeede sündide tagamaid. Oleks raske ainult ühe või isegi kahe käe peal kokku lugeda kordasid, mil inimesed on olnud tunnistajateks õudukatele, kus kamp peolembeseid hilisteismelisi või täisealiseid noori inimesi kogunevad üksikusse metsamajakesse keset suurt tundmatust ning seejärel lisatakse võrrandisse nn. "muutuja", olgu selleks siis kas vaikne maskiga mõrvar või kari zombisid, kes kambaliikmeid ükshaaval kogusummast maha liitma hakkab. Nii on ka sel korral - käputäis noori tudengeid satub (nagu ka pealkiri vihjab) majakesse metsa keskel, segades oma tegevusega zombiperekonna und. Imelikul kombel muutub majakesse saabumisel ka noorte käitumine, olles ligilähedane tavalistele traditsioonidele. Huvitava aspektina aga ilmneb, et kogu nende tegevust kontrollib üks suur maa-alune ettevõte, kelle ülesandeks ongi sedalaadi stsenaariumite kokkupanek, et läbi selle noorte ohvrite elud ohverduseks tuua, et omakorda päästa maailm. Tänu sellele keksele ideele mõjuvad kulunud ideed värskena ning samuti aitab kaasa ka humoorikas stsenaarium ja mõnusad näitlejatööd. Lisaks on filmis tohutul hulgal viiteid erinevatele õudusfilmidele ja -mängudele. Kuigi lõpplahendus ei olnud nii äge kui ta olnuks võinud olla, siis piisavalt ägeda idee pärast kõlbab vaadata küll. 8/10



teisipäev, 16. oktoober 2012

Shrek Forever After (2010)



Kunagiste armastatud lastefilmide ning nende järgede vaatamine täiskasvanueas ei ole just kõige produktiivsem tegevus, sest ainus mis sellest sünnib, on kurbus ning segadus, sest kunagistest humoorikatest ja lõbusatest seiklustest on saanud nüüdseks vaid huumorivaesed haledad varjud. Sellisel viisil avastasin enda jaoks näiteks selle, et riiulis asetseva Madagaskari DVD plaati saaks väga edukalt kasutada näiteks õlleklaasialusena, sest film selle peal on suht mannetu rämps. Aga kuidas on Dreamworksi ühe teise teada ja tuntud filmiseeriaga, mis oli omal ajal tohutul populaarne ja naerupisaraid tekitav? Shreki esimesi seiklusi pole enam pikalt julenud uuesti läbi vaadata, paariaastatagused kogemused kolmanda osaga aga suuremat ohumärki ei tekitanud, seega kui telekasse ilmus sookolli neljas osa Shrek Forever After, otsustasin ta ära vaadata. Ja kas sa näe - film oli täielik pask. Esimese osa kurjast sookollist on saanud pererutiini käes vaevlev roheline klomp, kes tahab kasvõi korra kunagisi hiilgeaegu tagasi. Seda võimaldab talle väike Rumpelstiltskin, kelle kavatsused on aga kurja tagamõttega. Nii satubki Shrek minevikku, kus teda tegelikult ei eksisteeri. Nüüd peab ta aga kõik sõbrad uuesti tagasi võitma ning Fiona uuesti endasse armuma panna, enne kui on liiga hilja. Lugu on üpriski lihtsakoeline ning tänu sellele ka üpriski rumal - räägi mitu korda sa tahad, aga miski takistab Shrekil kolmekümnendat korda aru saamast, et selle reaalsuse Fiona ei ole temaga abielus, ent ikka üritab Shrek igal kohtumiskorral talle nende lastest või muust säärasest rääkida. Lõpplahendus - kuigi vägagi läbinähtav ning juba siis tobedalt mõjuv - on alla igasugust arvestust. Ei olnud siin mingit nalja, ei mingit isikupära, kõik see onasendatu klišeedega ning selle pruuni ollusega, mida keskmine talumees võib südamerahuga kutsuda sõnnikuks. 2/10


reede, 5. oktoober 2012

Iron Sky (2012)


Ülelahenaabrite poolt kokku klopsitud Iron Sky premise on huvitav - aastal 1945, nähes et asjad veavad siiski viltu, põgenevad natsid kuu peale ning nüüd ootavad parimat aega, et kunagine planeet lõplikult vallutada. Natside kuubaasi avastavad kaks astro/kosmonauti, kes kuu peale maanduvad (miks, ei tea). Üks neist tapetakse, teine eskorditakse aga baasi. Peale seda kui ellujäänul kiiver peast tõmmatakse avastavad natsid, et nende vang on mustanahaline. Imelikul kombel on paljud vägagi üllatunud ning okei, osad on tõesti ainult elu kuu peal näinud ning maa asjadest midagi ei tea, aga kui niinimetatud Maa ekspert samuti kohkub musta meest nähes, siis tekib küsimusi küll. Peaks ju neegrite kontseptsioon ka natsidele tuttav olema, mitte ainult ei olnud vastava rassi esindajad olemas Euroopas, vaid käisid natsid ise ju ka Aafrkas müdistamas. Kui seal ühtegi neegrit silma ei hakanud, siis on küll imelik. Ja kuna kuu peal oli ka vanemaid härrasid, prouasid, siis poleks raske olnud neil nähtust kinnitada, et "see on ju neeger, meil omal ajal oli neid Maa peal külluses!" Kuid minnes edasi - lugu iseenesest ei ole midagi huvitavat ning kui üle saada idee totrusest, siis lisaks kuunatsidele ei paku film midagi muud - üritatakse nalja visata Sarah Palini üle, kellest siin saanud Ameerika president, üritatakse teha torkeid maailmapoliitika pihta, ent kõik naljad on juba aastate jooksul ära leierdatud ning ainult harva suudab film mõjuda värskena. Näitlejatööd on sellised enam-vähem, pildikvaliteet oli aga kena, seega vähemalt oli silmal ilus vaadata. Muusika oli hea ning  üks väga hea Põhja-Korea nali oli ka. 5/10


teisipäev, 18. september 2012

Birdemic: Shock and Terror (2010)



Nii mitmedki inimesed meenutavad Alfred Hitchcocki kui geniaalset filmirežissööri ning seda ka õigusega - mees on loonud suurepäraseid teoseid, mis annavad inspiratsiooni paljudele uutele tulijatele filmimaailmas. Tõenäoliselt on Birdemic: Shock and Terror sarnane juhtum, kus filmi režissöör istus üksinda kodus, vaatas Hitchcocki filmi "Linnud" ning mõtles, et "Hei, nüüd kus käes on arvutite ajastu ning võimalus effektide loomiseks tohutul hulgal paremad...äkki peaksin ka mina midagi säärast looma!" Ning seda ta tegi, ilmavalgust nägi Birdemic - film, millest kiirgab sellist geniaalsust millelaadset pole nähtud peale seda, kui inimeste huviorbiiti ilmus The Room. Siinkohal pole aga tegu mitte ainulthalva näitlemisega, vaid kõike seda rikastavad arvutiga loodud linnud, mis näevad välja justkui oleks nad MS painti kasutades kokku klopsitud. Lugu ise järgmine - pervert istub kohvikus, piilub naisi ning jookseb ühele neist järele, sest ta on lihtsalt nii ilus. Sinisilmne neiu leiab, et selles pole midagi imelikku, paar avastab, et nad käisid koos koolis ning mingist hekest nad hakkavad käima. Mees, edukas tarkvara müüja (kes hobikorral tegutseb päikesepaneelidega), ning neiu, keskpärase välimusega modell, otsustavad suhte järgmisele tasemele viia,veedavad öö koos...ning järgmisel hommikul ründavad neid (ning kõiki teisi inimesi) linnud. Miks? Keegi ei tea. Kõigele muule lisaks on vist kogu film lindistatud kõige esimese filmimist võimaldava mobiiltelefoniga, sest kvaliteet on kohutav. Lisame kompotile veel suures koguses kohutavat näitlemist ning lõpptulemuseks on film, millest paremaid, kvaliteetsemaid asju võib ka youtube vahendusel näha. Aga väga lõbus oli. 8/10


laupäev, 11. august 2012

The Dark Knight Rises (2012)


The Dark Knight Rises oli minu arust Christopher Nolani Batmani triloogiale üsnagi väärikas punkt. Muidugi, nüüd kus ma olen filmi saanud rohkem kui küll seedida ja asjade üle mõelda, tuleb tunnistada et täiuslik ta ei olnud, oh ei. Ometigi meeldis ta mulle rohkem kui esimene ning teine osa.
Siiski, mingil imelikul kombel oli filmi esimene viiendik (ütleks esimene veerand, kuid film oli nii koletult pikk, et sellised mõõtühikud tuleb ära unustada) filmi ülejäänud taset võrreldes vaat et kohutav (välja arvatud Bane'i esimene stseen), justkui oleks Nolan ülejäänud stsenaariumi hoolikalt valmis kirjutanud, läinudfilmima ningsiis avastanud, et kurat, siit on üks loogiline jätk puudu ning siis lõunapausil kiirelt midagi kohvisele salvrätikule kirja pannud ning näitlejatele jaganud. Eks sellega oli nagu ikka, et algul ei saa vedama, siis aga ei saa pidama, sest ülejäänud film oli üpriski viisakas, et mitte öelda suurepärane. Pakuti väga ägedaid action-stseene, lahedat kurikaela ning nii mõndagi twisti, mis osati olid põhjustatud häbiväärsest asjaolust, et minul kui paadunud koomiksinohikul olid mõned tõsiasjad ununenud. Plusspunkte ägedatecameote eest,miinuseid annaks aga selle eest, et kui Batmanist poleks juttutehtud oleks võinudfilm samahästi kanda ka pealkirja Inception: The Reunion, sest teos lausa kubises tuttavatest nägudest. 9/10


esmaspäev, 16. juuli 2012

The Avengers (2012)


The Avengers jõudis kinodesse maikuus, mina jõudsin seda vaatama minna kaks kuud hiljem. Ma ei ole kindel miks ma seda edasi lükkasin, sest olin ma ju piisavalt igalt poolt kuulunud, et "Hei, kas sa Tasujaid oled juba näinud? S*taks äge film oli!" Enne ilmumist üritasin ennast samuti säästa, jättes põhimõtteliselt iga väljasoleva treileri või videoklipi vaatamata. See oli raske, kuid ma sain sellega hakkama. Ning lõppkokkuvõttes oli see seda väärt, sest mitte ükski nali ei olnud minu jaoks treilerite pooltära rikutud ning elamus oli uus ja värske. Ning milline elamus see oli! Kes veel ei tea (mõnel veidral kombel), siis The Avengers on kulminatsioon Marveli eelnenud filmidele - The Incredible, Captain America, Thor ning muidugi kõikde poolt armastatud Raudmees, mis kogu projekti  vundamendi alla ladus. Lugu on järgnev - kogu maailma ähvardab oht, mida dirigeerib Loki, ning Sam..tähendab, Nick Fury kutsub kokku kõik kangelased, kellega eelnevalt kokku puutunud on, et see hädaoht likvideerida. Lugu on lihtne, naiivne, üheülbaline ning äärmiselt tõhus, tootes suuremal hulgal mõnusat märulit ning muhedat huumorit. Kõrvalainena tekkis muidugi siia-sinna mõni küsitav plot-hole, millele võis tänu filmi üldisele kõrgele kvaliteedile läbi sõrmede vaadata, lisaks olid need suure pildi seisukohalt vaadates üpriski tähtsusetud. Joss Whedon sai hakkama meistriteosega...omas žanris, muidugi. Tasujad ei ole mingi kõrgklassi kvaliteetdraama, mis igal viimsel planeedi asunikul silmist pisaraid kisub, kuid rikkaliku märulifilmina on ta enam kui soovitatav. Tasujad on see kõige ehedam koomiksifilm - mitmekülgne, värviküllane, sündmusterohke, ning mis kõige tähtsam, ei mingit emotsemist oma surnud vanemate üle. 10/10


teisipäev, 3. juuli 2012

The Dark Knight Returns




Kes meist ei teaks sellist superkangelast nagu seda on Batman - nahkhiirekostüümis mööda pimedaid tänavaid luurav mees on aastakümnete jooksul korra edukalt majja löönud, teda kardavad kõik kurjategijad ning pole olemas meest, kes oleks temast parem detektiiv. Kuid mis juhtub siis, kui aeg võtab oma ning isegi superkangelased jäävad vanaks? Sellele küsimusele üritab vastata Frank Milleri The Dark Knight Returns, Batmani lugude üks paremikke.

See koomiks ise nägi ilmavalgust aastal 1986; aegadel, mil Frank Milleri nimi oli Batmani fännide seas au sees. Lisaks sellele, et Batmanist on saanud vana mees ning tema kostüüm on hetkel varnas rippumas, on valitsus sundinud pensionile minema pea et iga viimse kui superkangelase, välja arvatud Supermani. Sellega tulenevalt on Gotham Citys võimust võtnud kurjategijad ning elanikud elavad ennast Mutantideks kutsuva jõugu hirmus. Kui aga pildile ilmub üks Batmani vanadest vaenlastest, on see Bruce Wayne'i jaoks viimane tilk karikasse ning nahkhiiremees leiab 55-aastasena uue elu.

Visuaalselt on koomiks silmarõõmu pakkuv, seda just Milleri äratuntava veidra, kuid toimiva stiili tõttu. Loosse mahub nii mõnigi pööre, mille kohta isegi M. Night Shyamalan hüüaks: "What a twiiiist!" On nii tõuse kui langusi, kurbi kui ka rõõmsaid hetki. Lugu paneb ennast lugema, sest tahes-tahtmata tekib huvi, et milliste raskustega vana superkangelana maadlema peab, et võit siiski koju tuua. Kellele Batman meeldib, sellele kohustuslik, kellele koomiksid meeldivad neile niisamuti. Kellele mõlemad vastukarva on, siis...jumal aidaku teid.


kolmapäev, 13. juuni 2012

Spider-Man: Death and Destiny 1-3

Ämblikmees on minu lemmikkangelane läbi aegade. Tema seiklusi jälgisin lapsena eelkõige teleriekraanilt, kui Kanal 2 pealt jooksis Spider-Man: The Animated Series, mis pakkus suurt lõbu. Kuidas saakski teisiti? Ämblikmehel olid ägedad vaenlased, nagu Doc Ock, Shocker, Mysterio ja paljud teised. Samal ajal telekast tulevad Fantastilise Neliku ja Raudmehe multikad olid küll lahedad, aga mitte nii meeldejäävad. Ämblikmehe lugu oli tagasihoidlikum - selle asemel, et ta oleks olnud miljardärist geenius või kosmosesse lennanud perekonna liige, oli ta kõigest üks tavaline mees, kes kogemata kombel superkangelaseks sai, peale seda kui radioaktiivne ämblik talle kihvad sisse lõi. Koomiksiteni jõudsin Ämblikmehe puhul natuke hiljem, kuid võimalusel siiski üritasin silma peal hoida. Kuigi Ämblikmees oma koomiksiga lõpuks isegi Eesti pinnale jõudis, siis kahjuks jäi see väisamine üürikeseks.

Kuid nüüd käesoleva raamatu, või õigemini minisarja juurde. Enne seda tuleb natuke ajalugu/eellugu tutvustada. Kuigi enamusele on Peter Parkeri armastatu igaveses rollis Mary jane, siis enne teda oli Peteril veel üks tütarlaps, kelle nimi oli Gwen Stacy, kes kahjuks oma otsa Green Goblini käe läbi leidis. Käesolev lugu aga leiab aset tükk aega enne seda sündmust, vahetult peale Gweni isa surma, mille süüdlaseks peetakse Ämblikmeest. Ämblikmees üritab aga paaniliselt leida tõelist süüdlast, et lahti saada süütundest kuna osaliselt oli õnnetus ning konstaabel Stacy surm ka tema süü. Peasüüdlaseks aga on Doctor Octopus, kes üritab taaskord oma mehhaanilisi jäsemeid korda saada, et Ämblikmees lõpuks ometi pildilt eemaldada. Sinna sekka visatakse ka Peter Parkeri suhteid teiste tegelastega, alustades JJJst ning lõpetades Gweniga, kellest ta kuu aja jooksul peale tolle isa surma eemaldunud on. Lee Weeks on nii kirjutamises kui ka kunstilises pooles tasemel. Jutt liigub sujuvalt, tee peal visatakse ette nii mõnigi pööre ja lõpplahendus on üpriski rahuldav. Väga raske on leida isegi pisiasju, mille kallal norida. Ka kunstiline pool on väga kena ja silm puhkab. Proportsioonid on korras ja inimesed näevad inimeste moodi välja. Eriti meeldib mulle tema Doc Ock, kes on parajalt paksuke ning Gwen Stacy, kes näeb väga ilus välja. Kõik Weeksi oskused sulanduvad kokku, mille tõttu on Death and Destiny nii Ämblikmehe, Marveli kui ka muidu koomiksisõpradele suhteliselt kohustuslik lugemine.

kolmapäev, 6. juuni 2012

Sucker Punch (2011)



Kui ma kunagi esimest korda Sucker Punchi treilerit oli minu esimeseks mõtteks mu pea sees midagi sellist - God damn, this looks FUCKING AWESOME! Muidugi, miks ei oleks pidanud, visuaalselt oli see treiler vapustav, lisaks kõik see action ja möll, huvitav õhkkond, kenad neiud ja päris mõnusalt paugutav muusika. Otse loomulikult lisas asjale vürtsi, vurtsu ja vingu ka Zack Snyderi nimi, kelle resümees olid ees juba mitmed väga head filmid, nagu näiteks Dawn of the Deadi remake ning koomiksil põhinevad 300 ja Watchmen. Tõsi, tegemist oli esimese isikliku teosega tema puhul, kuid asi ei saa ju olla nii hull, eks? Eks??





Nii ja naa, visuaalselt on film jätkuvalt tasemel, eriti just actionit täis stseenide puhul, kus peategelased võitlevad suurte jaapani metallsamuraidega, tapavad androidnatse või jahivad draakoneid. Kahjuks on see stiil aga üheülbaline ning filmi lõpuks on see suhkrune toon, mis filmil on, juba üle visanud. Muusika on õnneks päästev faktor, olles ühtlaselt mõnus ja muhe terve filmi jooksul. Filmi loo idee on huvitav - peategelane, edasi teada kui Babydoll, satub vaimuhaiglasse tänu oma õelale kasuisale. Karmi reaalsuse eest põgeneb Babydoll aga fantaasiamaailma, kus vaimuhaiglast on saanud bordellihõnguline kabareeteater ning Babydolli tantsunumbrid, mis viivad tema ja ta tüdruksõbrad omakorda järgmisesse fantaasiamaailma, on peatselt saamas teatri tõmbenumbriteks. Tüdrukud aga hauvad plaani teatrist põgenemiseks. Asi on justkui suhkruvati sisse kastetud Inception, mis justkui toimib ning ei toimi ka. Neiud on kenad, rollisooritused on rahuldavad, kuigi Carla Gugino aktsent ei peta mitte kedagi, aga tantsunumbritest märulistseenid kipuvad pikale venima ja muutuvad ruttutüütuks kui selgub, et peale esimest paari korda hakkab valem korduma. Style over substance, ehk liha oleks luude ümber rohkem võinud olla, siis oleks ägedam. 6/10





kolmapäev, 8. veebruar 2012

The Pianist (2002)

The Pianist (2002) on šokeeriv ja vastikult tõepärane ajaloodraama II maailmasõjaaegsest juutide tagakiusamisest Poolas. Kurikuulsa režissööri Roman Polanski (kelle sulest veel ilmund Chinatown (1974), Rosemary's Baby (1968) ja Ghostwriter (2010) - to name a few) vändatud kahe ja poole tunnine filmilugu baseerub suuresti juudisoost muusiku Wladyslaw Szpilmani elul, aga segatud on k Polanski enda lapsepõlve juhtumisi. Peaosatäitja kaotas kaalu spetsiaaldieediga ning müüs oma korteri, auto ning keeldus TV vaatamisest - kõik selleks, et lihvida oma rollisooritust ja saavutada vajalik mindstate. Film teenis omal ajal 3 Oscarit - esimene parima peaosatäitmise eest Adrian Brody arvele, teine Roman Polanskile parima lavastajatöö eest ja kolmas parima kohandatud stsenaariumi Ronald Harwoodile. Meeldejäävaimad kohad olid tiibadega ratastool, asfaldisupp ja konksus ninaga näitleja konksus sõrmedega klaverisoollood.

W. Szpilman (Adrian Brody) mängib parasjagu klaverit linti, kui algab linnade pommitamine..Imepäraselt juhtub, et klaverimängur kohtab raadiomajas ühte naisfänni Dorotat (Emilia Fox), kellega areneb tugevam sõprus, mis võis päästa k tema elu, umbmäärases mõttes siiski (ei maksaks sündmustest veel ette rutata). Natsid hakkavad vaikselt juute märgistama käepaelaga ning ehitatakse üks geto Warsawisse. Edasi kulgeb kõik juba hinge kinni hoides, kuna teos on mõnus thriller, mis ei tohiks jätta külmaks kedagi, kes sellele oma pilgu peale heidab kui Kanter ketast, siis ikka üsna kaasahaaravalt. Nagu ütleb filmi tunnuslause - "Music was his passion. Survival was his masterpiece," siis EI ACTALE! 10/10

Vaade Warsawi getole, ühele vähestest getodest, kust puudusid mustanahalised räpparid, jus sayin.

Hi, guys! We be doin' some fly-bys!

Szpilman arendamas vaikselt oma DJ-skilli.

Adrien Brody winning an Oscar® for The Pianist -
http://www.youtube.com/watch?v=8HgWANva9Xk

teisipäev, 24. jaanuar 2012

The Wrestler (2008)

The Wrestler (2008) on suurepärane vaatamiselamus nii WWF ja WWE wrestlingu fännidele kui ka neile, kes tunnevad huvi wrestlingumaailma telgitagustest ja no üldse kvaliteetfilmisõpradele suht kohustuslik soovitus. See Darren Aronofsky, tuntud ka kui Requiem for a Dream(2008) looja meistriteos on julge kaameratööga ja mõnusalt realistlik, kuna filmis on rohkem tõtt kui keskerakonna pressikonverentsidel. Naljakas on aga fakt, et filmilevitaja, Fox Searchlight stuudio, tahtis algselt nimirolli saada Nicholas Cagei, aga Aronofsky poleks sellega leppinud ja tundub et läks hästi. Film on nomineerinud k Oscarile ning Mickey Rourke on võitnud selle rolli eest k mitmeid teisi mainekaid auhindu. Ei soovita vaadata Kurt Cobaini austajatele.

Kuidas kohaneda maailmas, mis sind enam ei taha, kui vanus peale tükib ja süda alt veab? Randy the Ram (Mickey Rourke), kes armub strippar Cassidysse (Marisa Tomei) ning kel on raskusi oma tütre Stephaniega (Evan Rachel Wood) lävimisel ja alternatiivtöökohtade leidmisega, kohe ei taha lõpetada oma profikarjääri wrestlinguliigas. Et näha, miks see talle nii vastumeelt on, tuleb vaadata filmi. Miks veel tasuks The Wrestler ära näha (lisaks heale näitlejatööle ja Marisa Tomei strippamisoskusele)? Et näha, kuidas rimifood tegelt peaks oma tööd tegema. BOOM! 9/10.

uuh,.juu. touch my dalalala

F'ckin koomiline mäng. would play.

http://www.youtube.com/watch?v=jAOjTj0D5y0

teisipäev, 17. jaanuar 2012

Super 8 (2011)

Super 8 (2011) on hea vaatamiselamus kõigile 80ndate Steven Spielbergi filmifännidele kui ka neile, kel meeldiks korra tagasi lapsepõlve vaadata ja ekraanil nähtule kaasa elada. Tegu on väga hea ülesehitusega thrilleri sugemetega koguperefilmiga, mille eriefektid ei jäta kedagi külmaks. Nagu Star Trek (2009) korral, läks k selle filmi puhul eriefektidel ja reaalsusel vahetegemine kaelamurdvaks ülesandeks. J.J. Abrams on näidanud, et filmid, mida tema endale ülesandeks lavastada võtab, saavad endale sõna otseses mõttes kõrge tähelennuga sündmustiku. J.J. Abrams seletab ära, mis teda filmide juures köidab ning, kust ja kuidas ta oma ideid ammutab, mõne aasta taguses TEDx kõnes.

Visuaalneelamus sellest, kuidas varajases teismeeas Joe (Joel Courtney) ja Charles (Riley Griffiths) tahavad filmi teha, kuidas see neil vahepeal peaaegu et õnnestub ja kuidas nende kodulinnas hakkab järsku müstilisi asju juhtuma. Põnevat vaatamist. 8/10

"Liigub, kiigub"

Gängiliikmete kogunemine sündmuspaigal.

Ment tuli uurima, kas koertel hakkas tõesti juba jooksuaeg.
(Muide, Kelvin oli J.J. Abramsi vanaisa nimi)