teisipäev, 29. detsember 2009

Avatar (2009)


Mingil kahtlasel kombel oli eile pea et terve filmiblogimaastik Avatari arvustusi täis ning seega otsustasin enda värsked elamused natukeseks endale hoida ja oodata tänaseni (Sticka sai ülesandega teistest varem hakkama, kuid muljetamine jäi vaid tegemata). Sai uuritud, puuritud ja kaalutud mida ma filmist õige arvasin, kuid reklaamitud Jeesuse teine tulek jäi siiski olemata, kuid kinoelamuse sain vähemalt kätte.


Eks olid peale pooleaastast rämedat promomist ka minu lootused ehk natuke kõrgemal kui nad oleksid tohtinud olla, aga god damn...tõepoolest, need 3D visuaalid olid tasemel, kuid pea et kolm tundi neid kuradi prille kanda on ikka räme piin, mitmeid kordi avastasin ennast prille kergitamast ja seda pooludust pilti jälgimast, et silmad vähegi puhkust saaksid. Lisaks sellele ei pannud ma neid effekte pidevalt tähelegi, ju ma siis ootasin rohkem sellist in your face teemat, kus ikka konkreetselt igasuguseid asju näkku paisatakse ja muud säärast. Detaile oli, kuid kahjuks liiga palju et neid jälgida, enamuse ajast pidi lihtsalt endale tõdema, et nad olid seal ning kõige nautimiseks aega lihtsalt ei jätkunud. Seetõttu tuleb võib olla isegi tõdeda, et 2Ds filmi vaatamine oleks olnud palju valutum. Seda enam, et kogu film oli ju siiski visuaalidele üles ehitatud, lugu oli täiesti teisejärguline.


Kui sõnastikust üles otsida sõna "klišee", siis oleks seal kõrval Avatari poster. Lisaks sellele magedale naljale. Kuid sellegi poolest on lugu juba nii mitmest filmist tuttav, et esimesed 40 minutit ootasin ma pingsalt actioni algust, et kuidagigi värskendust leida, mul oli ausõna igav. Isegi action oli kohati laialivalguv ja sai kuidagi liiga kiirelt läbi.

Lugu ei tohiks filmisõpradele enam võõras olla. Suures džunglis elavad steroide täispumbatud smurfid, kelle elukoht juhtub olema just ühe kõige kallima vääriskivi/materjali/muu sita põhisoonel ning inimene, oma kõige ausamas loomuses himustab vaid raha ja ei hooli kummalistest sininahkadest, kellel on loodusega väga tihe side ning kelle juuksed on kõigega haakuvad. Sõna otseses mõttes. Lisaks on olemas traditisooniline vastasseis, mille kohaselt sciencetists=good guys, military=evil fucks. Kuigi kõik tegelased oleks justkui klišeeraamatust välja astunud, oli steroidismurfide tegevusi tegelikult isegi põnev jälgida ning mõnikord suutsid need sinised inimkaslased minu näolt isegi mõne rahuloleva naeratuse välja võöuda. Inimeste puhul aga jäid näolihased täiesti tuimaks, sest pea et mitte ükski neist ei tundunud eriti sümpaatne, liiatigi olid enamus neist eemaletõukavad ja tülgastavad tegelased. Vaid Sam Worthington tundus muhedana, kuid enamuse ajast siiski siis kui ta oma sinises jalgadega kehas oli, kui et roosas nahapuntras ratastoolis ringi veeres.


Kindlasti ei olnud tegemist halva filmiga, kuid visuaalide najal ikka filmi ei tee, tahaks ikka lugu kah. Lisaks sellele jätsid 3D võtmes mulle suurema elamuse Ookeanimaailma treileri efektid, kui et Avatari maagiline metsamaailm. Seega tappis mu elamuse kõik eelnevalt toimunud promohooramine, mis selle filmi mainimisega pea et igal pool kaasas käis. Kuid sellegipoolest suutsin mingit osa sellest siiski nautida. 6/10

P.S. Avatar on esimene film, mille puhul suutsin esmavaatamisel ühe paraja continuity errori ära silmata, seda siis lõpuminutitel, kus Normi nii inimese kui ka Avatarikehas näidatakse, loogikareegleid eirates.

esmaspäev, 21. detsember 2009

Something, Something, Something, Dark Side (2009)

On irooniline, et Stan Helsingule järgneb kohe samalaadne film, mis lihtsalt imes. Tuleb tunnistada, et ma olen Family Guy tulihingeline fänn ning kui teised inimesed ikka ütlevad, et see pole ju üldse hea asi ja naljad on nõmedad, siis ma üritan vastu vaielda. No muidugi, pea et igal sarjal tuleb hetki, mil lastakse välja ka keskpäraseid episoode, aga kurat...Something, Something, Something, Dark Side oli kõige õudsam asi, mida Family Guy kunagi teinud on.


Ning samamoodi nagu Stan Helsing oli üks huumorivaene käkk, siis oli seda ka see teos. Ainsa vahega, et Stan Helsingu puhul ma ei oodanudki midagi, kuid Family Guy puhul olid ootused ikka palju kõrgemal, sest noh...see on ju Family Guy. Lisaks oli Blue Harvest, ehs FG Star Warsi paroodia esimene osa ikka suhteliselt normaalne. Mitte täiuslik, kuid kõlbas vaadata ning pakkus ka paar naeratustki. Aga Something, Something, Something Dark Side hiilgas sellega, et kogu filmi peale oli nii umbes viis nalja, millest erksamalt meelde jäid vaid kaks, millest üks oli natuke piinlikult poolkohustuslik torge Star Treki pihta. Üks koht, mis oleks võinud naljakas olla, oli seotud Megi ainsa ekraaniloleku korraga, kuid ka see suudeti ära rikkuda, samamoodi tehti paljude naljadega. Üleüldse tundus nagu oleks skripti eest vastutanud Disaster Movie autorid, sest enamus naljad olid kohmakad ja elemendist väljas ning dialoog oli lihtsalt õudne. Lihtsalt õudne...


Rohkemat ei olegi nagu öelda. Ainult ehk seda, et Star Warsi universumis on kohata lahedaid ja huvitavaid tegelasi. Kahjuks on paljud paroodiad nende naljakaks muutmisega mööda pannud ning seda tehti ka siin, elavaimaks näiteks vast Yoda, kuid ka Lando oli üpriski piinlik ning üldplaanis üsnagi mõttetu. Samamoodi tundusid kõik tuntud ja eepilised stseenid kastreerituna.

Kokkuvõtvalt? Pask. Suhteliselt kohutav Star Warsi paroodia, suhteliselt kohutav Family Guy episood. 2/10


"I am Darth Vader and I approve this message!"

Stan Helsing (2009)


Enne kui me hakkame seda filmi põhjalikumalt lahkama, tuleb vast kohe ära öelda, et miks selline kõrge hinne talle pandud on, sest film ise on peale Disaster Moviet üks kõige suurem hunnik kinoajaloo sitta, mis eal ilmavalgust näinud on. Kõik need kolm lisapunkti (muidu oleks film saanud olla Kinoprojektoris esimene, kes ühe saanud) on teenitud tänu heale visuaalsele ilmele ning ühele pisikesele dialoogijupile keset seda saasta, mida need õudsad tegelased oma suust suutsid välja ajada. Oh, ja muidugi seksikate naispeategelaste eest. Punkt kirjas!


Stan Helsing on üks järjekordne Scary Movie laadne paroodiafilm, mis on oma olemuselt...sama asi. Ta isegi ei ürita olla midagi muud kui Scary Movie. Otseselt. Sest tegu on õudusfilme parodeeriva pasaga, ainsa vahega et Scary Movie oli actually naljakas (välja arvatud neljas osa), rääkimata sellest et neil oli süžee, kuid Stan Helsing näeb välja ja kõlab, nagu oleks kogu dialoog improviseeritud, loost pole halligi, kõik lihtsalt juhtub ning tegelased on lihtsalt õudsad.

Kõigepealt on meil Stan Helsing, kes obviously on torge vampiirikütt Van Helsingi pihta. AGA EI! Tuleb välja, et Stan on hoopis tema sugulane, mis muudab kogu asja mõttetuks ning veelgi nõmedamaks kui see alguses oli. Lisaks temale on peategelaste hulgas veel kaks üpriski napis rõivastuses tšikki ja Supermani kostüümis paksuke Kenan Thompson, kes peale Mighty Ducks 2te on vist ainult sitta teinud (3mas osa oli juba jura). Lisaks neile on terves filmis palju õudusfilmide ikoone, nagu Freddy, Jason, Pinhead, Chucky, Michael Myers...kahjuks on kõik niivõrd sitalt tehtud ja absoluutselt mõttetud mittemidagipakkuvad pasakäkid. Freddyst on tehtud räppar või muud taolist, Myers on juut (mida kunagi ei seletata, et MIKS see nii on), Pinheadi pea on täis süstlaid ja noolemängu nooli, Jason on hokimängija (seda nalja tehti juba remake'is, get with the program!), Chucky ei näe isegi nuku moodi välja, vaid on lihtsalt mingisugune muteerunud midget ja nii edasi. Mitte ükski neist tegelastest ei saa mitte mingisugust austust. Lisaks neile saab märgata filmis veel absoluutselt mitte mingil põhjusel pitspesu kandvat preestrit ja NAISTERIIETES LESLIE NIELSENIT!!! Jumal küll, Leslie Nielsen läheb vist aastatega järjest seniilsemaks või on ta tõesti nii meeleheitel, et mängib igasuguses pasas, mis talle ette söödetakse. Mille kuradi pärast peab ta olema naisteriietes???!?!?!!!! IT DOESN'T MAKE ANY FUCKING SENSE!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Naljakas see film ei ole. Absoluutselt mitte. Ainuke koht kus kasvõi kergelt oleks muiata võinud, oli karaookestseen, kus peategelased laulsid põlenguohvriks langenud külainimestele Johnny Cashi laulu "Ring of Fire". Ülejäänu oli lihtsalt piinilikust piinlikum.

Seega, millest siis need kolm lisapunkti? Tuleb nentida, et filmi visuaalne pool on ägeda varjundiga. See on tume, salapärane ning kui sellist visuaali oleks kasutatud mõne päris horrori tegemiseks, siis oleks see ka asja eest olnud. Kuid ei, see lihtsalt situti täis. Ainuke koht, mis tõeliselt kõnealuseid horrorfilme natukenegi tögada suutis oli Stani vastus, kui temalt kohaleidmiseks juhtnööre küsiti - "Its the last house on the left on Elm street." My God, Bo Zenga - sa oled geenius! And boobs, point for them.

Point for those.

Kokkuvõttes oli tegemist elupasa filmiga, mis ei olnud naljakas, tegelased olid kehvad, stoori olematu ning Bo Zenga on värdjas for making it! Loogikavastane 4/10

laupäev, 19. detsember 2009

The Orphan (2009)


The Orphan oli üks täitsa okei film. Otsest horrorit eriti küll ei olnud, aga thrilleri maigu andis välja küll. Pisut pinget, paar plot twisti ja muud sellist. Stooripool oli muidugi selline kergelt meh ja pisut klišeemaiguline, aga käis kah.


Mõningane šarm lool siiski oli, kuigi kohati jäi tunne nagu ei üritataks üldse, kohati aga üritati liiga palju. Üldises plaanis oli meil tegemist tavalise perekonnaga - isa, ema ja kaks last. Kuigi kaks last juba olemas, oli vanematel kolmanda lapse mittetulemisest mingid kompleksid ning seega müttasid nad mööda lastekodusid, et perenumbreid suurendada. Kohati olid nad kurvad, kuid siis järgmisel hetkel lükkasid mõlemad püksid maha ning koduses köögis käis kõva rautamine; tuleb nentida, et selle näol oli tegemist ühe stseeniga, mis sai mu tüdruku üldise heakskiidu. Samuti üritati tegelastele mingeid sügavamaid probleeme omistada, umbes nagu "Drag me to Helli" puhul, kus peategelasel vihjati olevat söömishäired või muud vastavat. Siinkohal oli aga endisest alkohoolikust emaga ning pereisaga, kes ei suuda oma riista püksis hoida, vaid käib seda naabrinaistele saunaõhtudel demonstreerimas.


Lapsejaht lõppeb, kui vanemad leiavad Estheri (kes, nagu treileri ja posteri järgi eeldada võis, on saatana sigitis ja pure evil) - tüdruku, kes on intelligentsem, andekam ja täiskasvanulikum kui teised temaealised. Ohumärk? Vanemate arvates mitte, sest Esther võetakse oma hoole alla ning lastekollektsioon saab uue liikme, kui mustapäine lastekodu ime pannake poolkurdi pisitüdruku ja tüüpilise persevestist vanema venna kõrvale. Mida aeg aga edasi, seda enam selgub, et Esther on totaalselt messed up ning et ta põhieesmärgiks on pereisa püksi pääsemine.

Kokkuvõtvalt oli tegu täiesti okei filmiga, lugu oleks võinud olla muidugi pisut originaalsem, kuid käis kah. Film oli piisavalt kaasakiskuv, et pingsamalt jälgida ning osad pöörded ja käänakud, mis loos aset leidsid, olid ikka üpriski huvitavad. Eesti keelt saab filmis samuti kuulda, kuid parim Eesti reference Hollywoodi filmis on ikkagi "Encino Mani" kätes. 6/10