Avatar (2009)

Mingil kahtlasel kombel oli eile pea et terve filmiblogimaastik Avatari arvustusi täis ning seega otsustasin enda värsked elamused natukeseks endale hoida ja oodata tänaseni (Sticka sai ülesandega teistest varem hakkama, kuid muljetamine jäi vaid tegemata). Sai uuritud, puuritud ja kaalutud mida ma filmist õige arvasin, kuid reklaamitud Jeesuse teine tulek jäi siiski olemata, kuid kinoelamuse sain vähemalt kätte.

Eks olid peale pooleaastast rämedat promomist ka minu lootused ehk natuke kõrgemal kui nad oleksid tohtinud olla, aga god damn...tõepoolest, need 3D visuaalid olid tasemel, kuid pea et kolm tundi neid kuradi prille kanda on ikka räme piin, mitmeid kordi avastasin ennast prille kergitamast ja seda pooludust pilti jälgimast, et silmad vähegi puhkust saaksid. Lisaks sellele ei pannud ma neid effekte pidevalt tähelegi, ju ma siis ootasin rohkem sellist in your face teemat, kus ikka konkreetselt igasuguseid asju näkku paisatakse ja muud säärast. Detaile oli, kuid kahjuks liiga palju et neid jälgida, enamuse ajast pidi lihtsalt endale tõdema, et nad olid seal ning kõige nautimiseks aega lihtsalt ei jätkunud. Seetõttu tuleb võib olla isegi tõdeda, et 2Ds filmi vaatamine oleks olnud palju valutum. Seda enam, et kogu film oli ju siiski visuaalidele üles ehitatud, lugu oli täiesti teisejärguline.


Kui sõnastikust üles otsida sõna "klišee", siis oleks seal kõrval Avatari poster. Lisaks sellele magedale naljale. Kuid sellegi poolest on lugu juba nii mitmest filmist tuttav, et esimesed 40 minutit ootasin ma pingsalt actioni algust, et kuidagigi värskendust leida, mul oli ausõna igav. Isegi action oli kohati laialivalguv ja sai kuidagi liiga kiirelt läbi.

Lugu ei tohiks filmisõpradele enam võõras olla. Suures džunglis elavad steroide täispumbatud smurfid, kelle elukoht juhtub olema just ühe kõige kallima vääriskivi/materjali/muu sita põhisoonel ning inimene, oma kõige ausamas loomuses himustab vaid raha ja ei hooli kummalistest sininahkadest, kellel on loodusega väga tihe side ning kelle juuksed on kõigega haakuvad. Sõna otseses mõttes. Lisaks on olemas traditisooniline vastasseis, mille kohaselt sciencetists=good guys, military=evil fucks. Kuigi kõik tegelased oleks justkui klišeeraamatust välja astunud, oli steroidismurfide tegevusi tegelikult isegi põnev jälgida ning mõnikord suutsid need sinised inimkaslased minu näolt isegi mõne rahuloleva naeratuse välja võöuda. Inimeste puhul aga jäid näolihased täiesti tuimaks, sest pea et mitte ükski neist ei tundunud eriti sümpaatne, liiatigi olid enamus neist eemaletõukavad ja tülgastavad tegelased. Vaid Sam Worthington tundus muhedana, kuid enamuse ajast siiski siis kui ta oma sinises jalgadega kehas oli, kui et roosas nahapuntras ratastoolis ringi veeres.


Kindlasti ei olnud tegemist halva filmiga, kuid visuaalide najal ikka filmi ei tee, tahaks ikka lugu kah. Lisaks sellele jätsid 3D võtmes mulle suurema elamuse Ookeanimaailma treileri efektid, kui et Avatari maagiline metsamaailm. Seega tappis mu elamuse kõik eelnevalt toimunud promohooramine, mis selle filmi mainimisega pea et igal pool kaasas käis. Kuid sellegipoolest suutsin mingit osa sellest siiski nautida. 6/10

P.S. Avatar on esimene film, mille puhul suutsin esmavaatamisel ühe paraja continuity errori ära silmata, seda siis lõpuminutitel, kus Normi nii inimese kui ka Avatarikehas näidatakse, loogikareegleid eirates.