Black Swan (2010)

Mulle meeldib viimasel ajal pilk peal hoida blogi statistikal, eriti aga otsisõnadel, mida kasutades meie blogini jõutakse. Muidugi on osad neist kõige tüüpilisemad filmipealkirjad (miskipärast on V for Vendetta siiamaani tabeli tipus selles osas), aga samuti on ka esindatud sellised tervislikud sõnjad ja väljendid nagu "peenised,y" "rinnad," "paljad tissid," "paljas naine, "munandid" ja "dyanne thorne." Kõik perverdid, kes on lootnud siit blogist leida pilte Dyanne Thorne'i paljastest tissidest, siis teil on vedanud, sest Natsi-Ilsa seiklustest oleme juttu teinud küll. Kuidas aga seondub eelnev tekst sellise filmiga nagu Black Swan? No eks ikka selle tõttu, et filmis figureerisid sellised neiud nagu Natalie Portman ja Mila Kunis, kes ühes stseenis end pesuväele võtavad ja lesbiseksi harrastavad. Paljaid tisse kahjuks ei näe, aga olge hooleta, sest vähemalt näete kuidas Natalie Portman tervelt kahes stseenis käsikiimleb (või vähemalt üritab). Lisaks ajab Vincent Cassel ühel hetkel Nataliele käe püksi ning teisel hetkel kepib Mila Kunist kuskil laua peal. Kokkuvõtvalt oli kõne all olev film haprast balletineiust esimese tunni aja jooksul üliigav, sealt edasi aga muutus pingelisemaks. Meeldisid viited minu lemmikfilmile Perfect Blue (Aronofsky olevat lausa uuslavastuse õigused endale kaubelnud, et ühte stseeni järgi teha) ning muidugi eelnimetatud seksikad neiud.

Vot nii, nüüd peaks olema pervertidele piisavalt võtmesõnu, et blogi rohkem hitte saaks! Fappity-fap-fap. 6/10

Sucker Punch (2011)

Kui ma kunagi esimest korda Sucker Punchi treilerit oli minu esimeseks mõtteks mu pea sees midagi sellist - God damn, this looks FUCKING AWESOME! Muidugi, miks ei oleks pidanud, visuaalselt oli see treiler vapustav, lisaks kõik see action ja möll, huvitav õhkkond, kenad neiud ja päris mõnusalt paugutav muusika. Otse loomulikult lisas asjale vürtsi, vurtsu ja vingu ka Zack Snyderi nimi, kelle resümees olid ees juba mitmed väga head filmid, nagu näiteks Dawn of the Deadi remake ning koomiksil põhinevad 300 ja Watchmen. Tõsi, tegemist oli esimese isikliku teosega tema puhul, kuid asi ei saa ju olla nii hull, eks? Eks??

Nii ja naa, visuaalselt on film jätkuvalt tasemel, eriti just actionit täis stseenide puhul, kus peategelased võitlevad suurte jaapani metallsamuraidega, tapavad androidnatse või jahivad draakoneid. Kahjuks on see stiil aga üheülbaline ning filmi lõpuks on see suhkrune toon, mis filmil on, juba üle visanud. Muusika on õnneks päästev faktor, olles ühtlaselt mõnus ja muhe terve filmi jooksul. Filmi loo idee on huvitav - peategelane, edasi teada kui Babydoll, satub vaimuhaiglasse tänu oma õelale kasuisale. Karmi reaalsuse eest põgeneb Babydoll aga fantaasiamaailma, kus vaimuhaiglast on saanud bordellihõnguline kabareeteater ning Babydolli tantsunumbrid, mis viivad tema ja ta tüdruksõbrad omakorda järgmisesse fantaasiamaailma, on peatselt saamas teatri tõmbenumbriteks. Tüdrukud aga hauvad plaani teatrist põgenemiseks. Asi on justkui suhkruvati sisse kastetud Inception, mis justkui toimib ning ei toimi ka. Neiud on kenad, rollisooritused on rahuldavad, kuigi Carla Gugino aktsent ei peta mitte kedagi, aga tantsunumbritest märulistseenid kipuvad pikale venima ja muutuvad ruttutüütuks kui selgub, et peale esimest paari korda hakkab valem korduma. Style over substance, ehk liha oleks luude ümber rohkem võinud olla, siis oleks ägedam. 6/10

Red State (2011)

Red State (2011) on jumalakartlikke paika panev linateos, mis on aga üllatav, et süžee autoriks ja lavastajaks on üks ja ainus Silent Bob aka Kevin Smith. Tundub, et Smith vedas seda sulepead küllaltki lohakalt mööda paberit, ja no üsna hüppeliselt, nagu Tõehetke valedetektor, peaks mainima. Stsenaarium oli kirjutatud peaasjalikult Michael Parksi jaoks, teda võib vilksamisi näha nii mõneski Tarantinofilmis ning tüüp tegi väga mõjusa rolli Robert Rodrigueze filmis From Dusk Till Dawn (1996), mida Ruut hindas lausa 10/10. Aga selle thrilleri taustajõuks pole mitte tsombid, vaid filmi tuumaks on lihtne sõnum: GOD HATES FAGS! Ja muidugi veel see kuldne tsitaat Michael Parksilt: "World Wide Web is a Devil's playground!"

Film sellest, kuidas noored gümnapoisid Jarod (Kyle Gallner), Travis (Michael Angarano) ja Billy-Ray (Nicholas Braun) tahavad koolipäeva lõpuks keppi ning selleks leiavad oma nutika telefoni abil netist ühe vanema naise, kes peaks nende ettevõtmisele igati vastutulelik olema. Travis laenab papsilt auto ja trall läeb lahti. Mis aga varsti selgub, see poiste unelmate rinnapaari esindaja Sara (Melissa Leo) pole muud kui üks religioonifanatist mõrtsukas, kes annaks oma elu psühhopaatse usuhullust pastori Abin Cooperi (Michael Parks) ja tema tegude heaks. Asja saadetakse lahendama agent Keenan (John Goodman), kelle rolli kaaluti algselt isegi Samuel L. Jacksonit. Tegu oli kohati päris hea närvikõdiga, mille aga segasid ära ebasümpaatsed ja lollakad näitlejad, kes ei tunne kohe üldse, mis draama on. Filmis olid mõningad head naljad k, a tegu oli eelkõige tõsisema filmiga, või no kui tõsine see kristlus ikka on, see oleneb juba vaatajast endast. Soovitaks kõigile, kel on vajadus kuulirahe sämplitele, tina ikka valati seal päris korralikult ja häirivad muusikat taustaks ei kõland (Kogu heliriba, mis tehtud, sai Michael Parksi poolt ise sisse lauldud, igast jubedat jumalakartlikku kantrimöla, mis kõlas küll kuratlikult hästee). A ja muideks film noppis Sitgesi festivalilt 2 auhinda k. Head Vaatamist! 6/10

Tugevad loosung kohe filmi alguses. (Taustaks sobinuks räppar Abrahami hittlugu, mille nime ilmselt ei pea enam mainima, kõik teavad niikuinaa).

Umbkaudne vestlusekäik Jaredi ja Billy-Ray vahel: "Mina seda Internetti ikka ei usalda, me ei näe ju nende nägusidki" - "A pole vajagi, saab ju koti pähe k tõmmata või midagi, kui asjaks läeb, peaasi, et ikka rinnad oleks ilusad."

Kuulake, mu jüngrid, Jumala viha langes homode peale!! MEIE VIHA LANGEB SAMUTI!

Creepy fuckin Sara: "Get drinkin' boys!! I ain't let no man in me, unless he has got 2 beers in."

"I thought you said it's gonna b a simple mission. Well simple just shit itself..."

Foxy Brown (1974)

Foxy Brown (1974) on selline aeglase-tempoga-kiiremasse-faasi-liikuv blaxploitationi tükike, mida tasub kõigil selle Blax-movementi jälgijatel ning fännidel kindlasti vaadata, sest et tegevus kulmineerub üsnagi ootamatult, julgeks lubada. Veel liigitatakse seda teost üheks esimeseks tugeva ja iseseisva naiskarakteriga filmiks. Heliribaks on Willie Hutchi poolt üles köetud funk, mis ei jäta just külmaks. Lisasin siia väiksed Foxy venna mõtteterad, mis iseloomustavad küllaltki hästi tolleaegset mustanahaliste kogukonda.

Link: "Foxy, look I'ma black man, and I dont know how to sing and I dont know how to dance and I don't know how to preach at no congregation and I'm too small to be a football hero and I'm too ugly to be elected mayor, but I watch TV and I see all them people in all them fine homes they live in and all them nice cars they drive and then I get all full of ambition, now tell me what I gotta do with all this ambition I got?!", mispeale Foxy vastab, et ei taha, et ta vend vangis lõpetaks. Link - "Baby, jail is where some of the finest people I know are these days!"

Film siis õelapoolsest afroameerika chickist Foxy Brownist (Pam Grier), kes üritab oma mehe tapmise eest kätte maksta narkootikumide ning eskorttüdrukutega äritsevale paarikesele, Steve-ile (Peter Brown) ja Katherine-ile (Kathryn Loder). Tegevust jätkub ning nalja saab. Päris pullid olid lesbibaari võitlusstseenid ning kohtunik Fentoni (Harry Holcombe) alavääristamine, küll aga ei saa ma mööda vaadata neist kohati igavatest mainstream-kino-minutitest, mis rikuvad üldpilti (võinuks olla rohkem lööklauseid ja teravamaid ütlusi), kahandades sealjuures mu algset hinnangut, seega 6/10.

She's superbad.

N the name of the game is HAND IN YO FACE!

Ooopsy daisy, forgot to pick my Daisies.

BOOM! headshot! Oh n twice!

Now handlin' a sawed off shotgun takes a lot of nerve, so . . .

Boijonjonjong, sumthin's up... { S L A P! }

Must finish dis Taco. Bell! (then iCan haz anotha1)

But, Judge, 1 fo me 2. No! you gets zero!

Shaved armpits FTW! OMG

Fearful eyes

The Hangover Part II

Esimene Pohmakas oli minu maitse jaoks vägagi nauditav huumor. Tegelased olid huvitavad ja veidrad, situatsioonid naljakad ning üldine valem, kuigi juba klišeehõnguline, tundus sellegipoolest värskena. Kohe kui kuulsin, et järjeidee oli olemas juba enne esimese filmi ilmumist...ei kõlanud siiski just väga julgustavana. Siiski, siht oli alates sellest hetkest kindel - selle filmi vaatan kinos ära.

Kaks aastat hiljem jõudis Pohmakas number 2 kinodesse, kuid ind oli kadunud. Esimene treiler oli humoorikas isegi teisel vaatamisel, kuid filmi täies pikkuses nähes jõudis kohale, et ega lisaks nendele naljadele polegi filmis rohkem eriti huumorit. Tegelased olid samad, situatsioonid niisamuti, vaid koht oli muutunud - Las Vegasest olid poisid siirdunud Bangoki ööellu. Juhtus asju, väljalöödud hammas vaehtus näotätoveeringuga, laps ahviga ja muud säärast, kuid põhisüžee jäi samaks. Selles polnud aga probleem, sest iga viimne kui üks teadis, et sama asi juhtub taas ning ideeliselt see ka toimis. Nõrgaks kohaks jäi seekord stsenaarium, mis kahvatus esimese osa kõrval. Siiski, mõned üksikud naljad toimisid täies mahus ning samuti oli keset filmi sattunud üks üsnagi tempokas ja nauditav tagaajamissteen. Kahjuks aga sellest ei piisanud ning nagu järgede puhul üldiselt kombeks, jääb selle seeria parimaks filmiks esimene osa. 6/10

Caligula (1979)

Caligula (1979) on üpriski ebaharilik ajaloofilm, milles sisaldub kõige rohkem tõtt ilmselt selles, et Vana-Rooma oli tõesti paganlik Rooma, kus inimesed janunesid vere ning liha järele ja seda juba küllaltki perverssel moel. Need, kes olid ausad, mõisteti surma, kes aga ebaausad, said elu täiel rinnal nautida. Sõna homofoob puudus leksikonist, kui veel tseesar Tiberius pidas nii naisi kui mehi oma armukestena. Usuti, et see, kes sureb, näeb Isist, viljakuse jumalannat. Filmi lavastasid Tinto Brass ja Bob Guccione. On üsnagi hästi näha, et Guccione tahtis selle filmiga pornot massidesse suunata, kasutades Malcolm McDowelli näitlejameisterlikkust ja rõhuvat vägivalda, sisaldades küllaga mees- ja naissuguorganeid ning verd ja soolikaid. Mida oli veel väga naljakas näha, et inimesed pelgasid palavikku nagu katku, joostes pakku kui prussakad päevavalguses.

Film siis endise Rooma tseesari Tiberiuse (Peter O'Toole) valitsusaja lõpust ning sellele järgneva valitseja Caligula (Malcolm McDowell) elu ilust ja valust. Caligula üritab valitsejaks saades abielluda oma õe Drusillaga (Teresa Ann Savoy) , keda ta väga armastab, nagu ikka päris päris palju, et lihtsalt õena teda hoida. Kuna aga Roomas ei ole veel lubatud intsestsuhted, mis tollal olid ainuüksi Egiptuses seaduslikult peetavad, siis tuleb Caligulal leida endale teine naine, keda ta saaks endale seaduslikuks abikaasaks võtta ning, kes sünnitaks talle sealjuures veel ka lapse. Õnnelikuks väljavalituks osutub liiderlik ja hurmav Caesonia (Helen Mirren), keda Drusilla kohe mitte ei taha tseesarile soovitada (ilmselgelt tegu armukadedusega ja vähese litsakustasemega ta õe poolt, et mitte heaks kiita Caesoniat). Loomulikult ei puudu ka salakavalaid vandenõusid sepitsevaid senatimehi nagu nt see naljaka nimega lohh Longinus (John Steiner).
Film ise oli üsna kehva ülesehitusega, niisiis ei McDowelli suurepäraselt veenev rollisooritus Caligulana ega ka võidukas 69-t sisaldav lesbistseen ei suutnud päästa seda kahe- ja pooletunnist filmi, nõnda ka skoor kuskil seal 6/10.

Longinus kaadris (hähäähäääh).

Hobusega voodis. whaa-whaaad?!

Väike nipple-cripple võõra mehe naisega.

Õde ja vend intsesti ülistavas harmoonias.

Mingi kummaline värdjas kuldse sugutipea embuses. Friikish- äint it?!

Riideid pelgav Helen Mirren. Ütleks, et täitsa kombekas poosis. x)

Ja veel üks Longinus.

Blue Harvest (2007)

Blue Harvest oli Family Guy Star Warsi paroodiaseeria kõige helgem osa, sest see oli tehtud aegadel, mil tehti Star Warsi nalju Family Guy tegelastega, mitte lihtsalt Family Guy nalju Star Warsi universumis. Muidugi, oli ka siin tobedaid hetki, kuid siiski oli pearõhk tähesõdadel ning naljad olid isegi head. Animatsioon oli tasemel, nagu ikka. 6/10

Valentine's Day

Valentine's Day ei olnud kohe kindlasti minu masti film, liiga palju roosat ja mannavahtu ja muud säärast, kuid siiski ei saa öelda, et tegu oleks olnud halva filmiga. Oli küll paar muhedat nalja ja osad tegelased olid isegi huvitavad, kahjuks aga said kõik neist nii kuradi vähe ekraaniaega, et raske oli aru saada kes nad täpselt siis on, nimedki jäid osadel õppimata. Stsenaarium oli etteaimatav, aga vähemalt näidati hiljem kuidas Ashton Kutcher turvavööga võitles. 6/10

Jackass 3D (2010)

Jackass 3D jäi kahjuks (või õnneks) kolmandas dimensioonis nägemata, kuid enamus naljadest toimisid ka ilma ruumilisuseta. Siiski oli ka hetki, mille nägemise sooviksin ma unustada, sest kohati tõsteti latt ikka väga kõrgele, just rõveduste osas. Teistel hetkedel tundus asi aga igav olevat, justkui oleks poistel materjal otsa saanud ning siis igast paska ekraanile visatud. Aga noh, naerda sai, kuid teine osa on siiski seeria parim. 6/10

The Stuff (1985)

The Stuff ei olnudki nii eepiliselt kehva, kui ma algselt ootasin ja isegi lootsin, kuid vaadata oli lõbus sellegi poolest. Võib olla mängisid osalist rolli ka selleks hetkeks omandatud promillid, kuid film oli mõnusalt muhe. Juba lugu ise oli niivõrd naeruväärne, et seda mitte nautida oleks olnud võimatu. Kamp kaevureid leiavad töö käigus maakorest välja tungivat ainet, mis osutub söödavaks ning on väga maitsev. See otsustatakse müüki paisata, kuid tuleb välja, et see hakkab inimesi muutma ning ainult üks väike poiss suudab kiusatusele vastu panna. Kergeid paralleele sai tõmmata Troll 2ga, kuid õnneks (või kahjuks) oli The Stuff kõrgemal positsioonil. Kuulda sai nii muhedaid dialoogijuppe kui ka näha, kuidas ühe neegri pea plahvatas...peaaegu. 6/10

Nudist Colony of the Dead (1991)

Kui kohalikel nudistidel keelatakse kiriku maadel paljalt ringi lippamine ära, siis võib muidugi oodata, et nood enesetapu teevad ning hiljem puhta südamega leerinoori zombiolekus mugistama tulevad. Just nii ka juhtub sellises filmis nagu seda on Nudist Colony of the Dead. Filmi idee on juba ise niivõrd naeruväärne, et jäi üle muud võimalust kui seda nautida. Kui aga ilmneb, et tegemist on muusikaliga, muutub film eepiliseks. Selles filmis on nii alastust, huumorit, vägivalda, lolle tegelasi, verd, kahekesi stripppokkerit mängivaid maamatse ning laulusõnu, mille kohaselt kõik tahaksid matemaatika asemel hoopis nokusid katsuda. 6/10