laupäev, 27. veebruar 2010

Angels & Demons (2009)



Angels & Demons oli ilmselgelt nõrgem film, kui seda oli Da Vinci Kood, kuid teda kõlbas sellegi poolest vaadata. Üle ühe korra aga vaatama ei kutsu, sest nagu ka kõiki teisi sedalaadseid filme, kus vaatajale pakutakse lahendamiseks mõistatusi ja ülesandeid - teisel korral hakkab lihtsalt igav, sest sinul on juba vastused teada, samal ajal kui tegelased taaskord puhtalt lehelt alustavad. Lisaks sellele oli tempo kuidagi väga kliiniline seekord. Neli paavstikandidaati on röövitud ning röövel ähvardab iga tunni aja tagant ühe neist tappa. Iga kord jõuab aga Tom Hanksi tegelane sündmuskohale paar minutit enne sündmust, samas kui muudeks tegevusteks on neil vahepeal vägagi palju aega. Samuti on mastermindi tuvastamine liigagi kerge, juba esimestel hetkedel on arusaadav milline kõige vähem kahtlustäratav tegelane reaalsuses niite tõmbab. 5/10

neljapäev, 25. veebruar 2010

The Blair Witch Project (1999)


The Blair Witch Project on minu lemmikfilmide tabelis õudukate kategoorias raudselt esikohal. Mitte ükski film enne seda pole suutnud mind peale selle vaatamist panna ennast pimedas ebamugavalt tundma. Iseenesest ei sisalda käesolev film mitte midagi huvitavat ega hirmutavat, puuduvad nii tuntud slasherikoonid kui ka müstilised tapjaviirused. Kõigest kolm inimest metsas,filmimas dokumentaali vanast nõiamüüdist. Sellegipoolest on tunda õhus pinget ning peale seda, kui kolmik metsa ära suudab eksida, muutub asi eriti pingeliseks ning kananahk tuleb ihule. Miks? Sest filmi tegelastega on ennast väga kerge samastuda ning üleüldine olustik on palju usutavam kui mõni maniakaalne matšeetega tapja, kes ei vaja ettekäänet et su eluküünal kustutada. 9/10

kolmapäev, 24. veebruar 2010

Halloween (2007)



Originaalile on alati pea et võimatu ära teha ning ka siin jääb veidike puudu, kuid Rob Zombie Halloween oli tegelikult täiesti arvestatav tükk ning pakkus päris mõnusat horrorit. Michael Myersi taustalugu oli kaasahaarav, kuigi ekstreemsuseni viidud stereotüübid tundusid siiski pisut naeruväärsed, mis muidugi ei tähendaks et nad poleks olnud usutavad. Film oli piisavalt mõjuv, et pärast peldikusse minnes pimedas üle üla vaadata, ega seal ennast valge maskiga suurt kööginuga hoidev sarimõrvar ei peida. 8/10

Resident Evil: Degeneration (2008)


Resident Evil: Degeneration algas üpriski paljulubavalt. Lennujaamas puhkeb paanika kui zombied võtavad võimu ning otsustavad lennukiga hoonesse sisse sõita. Esimeses pooles on mõnusalt märulit ning tõenäoliselt mänge mänginutele ka palju tuttavlikku, endal hetkel veel avastamisrõõmu polnud. Aga peale seda kui lennujaamast välja kolitakse, muutub film igavamaks ning imelikumaks. Graafika on ilus, though. 6/10

teisipäev, 23. veebruar 2010

The Grudge (2004)



The Grudge on üks mu lemmikumaid filme õudusžanris. Mitte et ta oleks hea ning et ameeriklaste versioon oleks kuidagigi jaapanlaste omast kõrgemal positsioonil, aga kõik see peidetud huumor ning head mälestused, mis mul selle filmiga seonduvad, kaaluvad kõik pahad küljed ülesse. Mäletan, kui seda kunagi kinos sai käidud vaatamas, mõned inimesed elasid ikka mõnusalt kaasa, lastes kuuldavale mõningad ehmatuskilked ning peale üsnagi keskpärast cliffhanger-lõppu, kostis üle saali üks üdini pettumust täis kõvahäälne "Näh!" Aitäh, you made my day...that day...? 7/10

esmaspäev, 22. veebruar 2010

The Evil Dead (1981)



The Evil Dead oli lihtsalt pure awesomeness. Pisike eelarve, kuid suurepärane visioon + Bruce Campell võrdub suurepärase filmiga. Raske on lihtsalt sõnu leida. 9/10

pühapäev, 21. veebruar 2010

Drag Me to Hell (2009)



Drag Me to Hell mulle igastahes meeldis, nägi selline ilus ja kena välja ning kui vaja, siis ka hästi rõva ja kole. Samuti oli piisavas koguses ehmatusi (kuid siiski puudus enamjaolt pinge) ning vahetevahel sattus sekka ka paras ports huumorit, mis siiski musta värvi juhtus olevat.

Sam Raimi oli mulle ennegi tuttav tüüp, aga tuleb ausalt tunnistada, et Evil Dead'i triloogia oli mul enne seda filmi nägemata. Siiski oli tore näha, et oma venna poetamine filmidesse, millega ta ise seotud on, ei ole kuhugi kadunud. High five, Ted! You are awesome! 8/10

laupäev, 20. veebruar 2010

Friday the 13th (2009)



Friday the 13th remake peitis oma staatust remake'ina kuradima hästi, sest eelkäijaga oli ühiseid jooni ikka üpris vähe, kui esimestel minutitel esimese filmi lõpp välja arvata. Ning muidugi Jason. Ülejäänu oli selline täiesti tavaline tiinekahorror, kus kari noori joovad, jahivad kanepit, lippavad alasti ringi ja nii edasi. Lisa kompotti veel hunnik steretüüpset nalja, lamedad ja isikupäratud karakterid ning voila! Üks täiesti ajuvaba film näitab oma nägu. Siiski oli visuaalne pool üsna äge ning noh...Jasoni nägemine võttis südame soojaks. Suht hea "lülita ajud välja" meelelahutus tegelt.

Ühe hea nalja märgiks siiski ära. Nimelt ütleb üks neeger, et hakkab muusikuks, mille peale üks blond tšikk küsib kas too hakkab räpiga tegelema? Neeger teeb vihase näo ette ja kommenteerib blondi märkust rassistliku olevat. Blond kohmetub, vabandab ja küsib siis, et millega auväärt neegernoormees siis tegelema hakkab? Neeger vaikib, muheleb ja siis vastab: "Räpiga." Kuldne. 6/10

reede, 19. veebruar 2010

BASEketball (1998)



BASEketball on läbi aegade üks mu lemmikumaid filme, seal leidub nii labaseid, kuid sellegi poolest väga hästi toimivaid nalju, suurepäraseid tegelasi ning otse loomulikult ka Trey Parker ja Matt Stone. Kogu see kooslus toimib nii hästi, et kohe kahju on filmile täispunkte mitte panna. Kahjuks leidub filmist üks stseen, mis mulle isiklikult kunagi istunud pole ning ülejäänud filmi üpriski kehvasti istub. Siisi on tegemist hea meelelahutusega. 9/10

neljapäev, 18. veebruar 2010

Year One (2009)



Year One oli taaskord üks täiesti vaadatav komöödia. Eks muidugi oleks võinud jällegi asju paremini teha, aga ajaviiteks kõlbab täitsa muhedalt. Taaskord kiitust näitlejatele - Michael Cera oskab oma loomuliku olemise/ebaloomuliku näitlemise taaskord tööle panna ning Jack Black muudab asja sama lahedaks nagu iga projekt kus tema käpp sees on. 6/10

kolmapäev, 17. veebruar 2010

Superbad (2007)



Superbad oli veelgi muhedam komöödia, kui seda oli eelmainitud Ananassiekspress, sest asi mõjus kuidagi loomulikumana ning nohiklike keskkoolipoistega oli lihtsam samastuda kui pühapäevanarkaritega. Natuke naeru, natuke äratundmisrõõmu tuttavate situatsioonide näol ning palju muudki, eriti kuldseteks osutusid Michael Cera ontlik Evan, kes tundus niivõrd loomutruu nagu poleks talle stsenaariumit kätte antudki ning kogu asi tuli käigu pealt; samamoodi ka Christopher Mintz-Plasse veelgi nohiklikuma Fogelliga, keda ilmselgelt oli filmis liiga vähe. We want more McLovin! 8/10

teisipäev, 16. veebruar 2010

Pineapple Express (2008)



Pineapple Express tundus alguses suhteliselt totter film, aga lõppkokkuvõttes oli tegu ühe täiesti vahva savukomöödiaga, mida kõlbaks julgelt ka rohelise kõrvale vaadata. Tegelaskujud olid muhedad ning eriti sümpaatseks jäi James Franco luuserlik diiler. Action oli veidike tahumatu, kuid huumorit leidus piisavalt, et nõrgad kohad natukenegi ära peita. 7/10

esmaspäev, 15. veebruar 2010

Step Brothers (2008)


Step Brothers oli umbes nagu Elf, ainult et kogu päkapikuteema oli välja jäetud ning ühe meestita asemel oli kaks. Kui Elf oli veel vähegi normaalne film, siis Step Brothers oli suhteliselt vaimuvaene, kehvasid nalju täis ning kogu film oli lihtsalt piinlik. Absurd on tore, kuid seda tuleb osata teha. See film ei olnud aga hästi tehtud ja isegi lühike Seth Rogeni cameo ning paar üksikut nalja ei suutnud seda päästa. 3/10

pühapäev, 14. veebruar 2010

District 9 (2009)


District 9 oli mu vaatamisele kuuluvate filmide nimekirjas päris pikalt, kuid alati on miski ette tulnud, mõni muu film mu huvi varastanud või lihtsalt pole vastavat tunnet olnud. Nüüd aga, kui film lõpuks nähtud on, tuleb eneselt küsida, et miks ma sellega niivõrd kaua ootasin? Tegu oli ju kuratlikult hea filmiga, mis pani tegelastele kaasa elama ning peale masendavat algust tuli vägisi ikkagi õnnelikku lõppu oodatud.


Lugu Maale tulnud represseeritud tulnukatest oli puudutav ning pakkus ka mõtlemisainet. Tegelased olid head, aga natuke jäi siiski arenguruumi. Mõned tegelased olid viidud ekstreemsusteni; juba alguminutitest peale oli näha kes olid totaalsed persevestid ning mis nende saatus olema saab. Mõned aga olid väga muutlikud, eriti just peategelane, kellele sai algusminutitel kaasa tunda, siis vihata, siis kaasa tunda, siis vihata, siis kaasa tunda, siis vihata...Tulnukpapa ja tema lapse omavahelist suhtlust oli samuti tore jälgida, kuigi seda oli suhteliselt vähe näha.


Algusminutitel veerema lükatud mockumentary stiil oli hästi mõnus ning seetõttu oli üleminek tavalisele kinematograafiale kuidagi kohmakas ja kohatu, kuid õnneks oli sellega harjumine kiire. Kasutati ägedaid kaameranurkasid, action oli üpriski äge ning kokkuvõtlikult oli tegu, nagu juba varem mainitud sai ikka suht kõva filmiga. 9/10