Näljamängud, täpsemalt just see kõnealune filmiversioon, oli minu huviorbiidis vahelduva eduga vaat et pool aastat. Võib olla olin endale asja liigselt üles haipinud, võib olla lootsin liigselt, et elamus on sama hea kui näiteks Battle Royale'i puhul (millest olen ära näinud nii filmi kui ka lugenud raamatut JA 15-osalise mangaseeria), aga kui lõpuks film nähtud sai, pidin pettuma. Ei olnud ta põnev, ei olnud ta kütkestav. Teema oli kulunud ning äranähtud. Mitte ainult Battle Royale ei teinud seda juba, kuid ka tunduvalt halvem film The Condemned (millest on vist isegi meie blogis juttu tehtud). Tõsi, raamatu autor väidab, et teose loomise ajal polnud tal eelnimetatud teos(t)est aimugi, aga isegi pisut teistsugune lähenemine ei päästnud filmi. Näljamängude maailm võis olla ju kontraste täis, asustatud rikaste poolt, kes olid veidrad ning vaeste poolt, kes olid silmnähtavalt vaevatud, aga kokkuvõttes jättis see kahe ekstreemsuse ülistamine pigem tobeda mulje. Jah, seal oli mõte taga, ent seda kanti kehvasti edasi. Lugu ise oli väga, väga etteaimatav. Kaameratöö oli kohutav - kelle idee see alguspoole shaky cami värk oli, on paras jobu. Aga näitlejatööd mulle meeldisid, eriti Woody Harrelson. 5/10
Kuvatud on postitused sildiga sci-fi. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga sci-fi. Kuva kõik postitused
esmaspäev, 21. jaanuar 2013
kolmapäev, 24. oktoober 2012
Prometheus (2012)
Prometheus on visuaalselt kirgas ja kergelt "spooky" filmike. Meeldis, et Ridley Scott on tagasi oma kosmosetapjate elukate juures kui oma laste hälli kõrval, vaikselt, nii tasahilju seda kiigutamas ja siis juba tugevamate tõugetega. Mõistagi meeldivad Ridleyle naisprotagonistid rohkem kui mehed. Kas võib olla ka, et Ridley Scott mockib vaikselt James Cameroni ja tema Avatari (not sure yet, but would b laughable tho)? Sama laafabl, kui see South Parki clip temast - vajuta siia, et seda nüüd näha. Tegelased on naljakavõitu, eriti robocop David, Guypearceilike näojoontega vanamees ja neeger nimega Janek. Janek eelkõige seetõttu, et tal nii uhke nimi on ja ta esitab ajaloo ühe võimsama pickup-line'i, nii et kõigile meesvaatajatele edastaks väikse hoiatuse - siiit saab te uus kohtinguelu alguse!!! Arvestades filmile hoogu sisse lükkavat sündmust võiks selle Promiitiuse asemel ümber nimetada k täitsa Promilliuseks, vaadake film läbi ja kohe olete muga nõus.hihii hih All the jokes aside, tegu oli kaasahaarava thrilleriga, mis ei jäta külmaks nagu õlu päikese käes hoida.
Aga lugu siis sellest, kuidas teadlased lähevad aastal 2091 mingile salapärasele planeedile, et sealt leida inimkonda puudutavatele küsimustele vastuseid ja olla tunnistajaks ajaloo sünnile. Kõik ei lähe päris täpselt nagu planeeritud ja nõnda juhtub, et Kaks eksponatsiooni eestvedajat, kellest üks paistab tulevat Myth Bustersi saatest:) (see naisolevus noh, dõaa!), suudavad tekitada peadmurdva kaose, seda üheskoos totaka robotiga, mainimata veel ka pruunikat poissi Janekit ning Charlize "lumekuninganna n shi" Theronei. Film oli hoogurebiv ja tundeküllane, kuigi liiga palju karjumist oli, a esitluslaadilt 8/10.
Kõik on skeptilised, kas tegu on päris uriiniga või on seal hoopis midagi muud?!
Bioloog hammustab keelde
Toimub helgemate peade põtkumine
Väike lõõtspillide ühingu tribuut Janeki poolt..
Ja Charleze Therone on hämmingus, kas Janek mängis pilli täitsa ise või toimus see kõik maki pealt?!
Diskokuul hajutab masterplaani. TSKI VIDEO k DAVIDI KOHTA - klicK!!
Mõnes asjakohasemad memekad ka siia:
GO WATCH THIS! NOW! OR GET IT FROM HERE!
reede, 19. oktoober 2012
Rise of the Planet of the Apes (2011)
Rise of the Planet of the Apes oli päris normaalne film ühekordseks õhtuseks arvutist vaatamiseks. Tegemist on põhimõtteliselt eellooga kunagisele Ahvide Planeedi filmile, teate küll, see kus Marky Mark mängis. Õnneks on aga see film siin tunduvalt põnevam kui too eelnimetatu. Lugu lihtne, ent piisavalt paeluv - James Franco tegelane töötab laboris alzheimeri ja muude ajutõvede ravimi kallal (tagamõtteks ravida enda mäluvaest isa), mida katsetatakse ahvide peal, kelle aju ravimi tõttu areneb kohutava kiirusega. Põgenenud märatseva ahvi tõttu pannakse aga kogu turg kinni ning väikese emata ahvipoja (kelle nimeks saab Caesar) avastanud doktor viib viimase endale koju hoiule. Aja jooksul avastab ta, et tolle ahvi intelligents on kõrgel tasemel ning muudkui tõuseb. Muidugi jääb aga ahv ühel hetkel ühiskonnale jalgu ning peale seda kui ta vihahoos naabrimehe sõrme küljest naksab, visatakse ta ahvide vanglasse, või noh, varjupaika, kus töötab ka Draco Malfoy (seitse aastat võlurite koolis ning ikkagi koristad pärast ahvisitta, tough luck). Kuna aga tark ahv on tark, siis otsustab Caesar, et aeg on uttu tõmmata ning hakkab planeerima põgenemisplaani. Järgneb hunnik põnevust, tobedust, ahvimärulit ning muidugi ka imal lõpp. Ahjaa, mingi hetk hakkab ringi liikuma mingi viirus, mis inimesi tapma hakkab (sellele vihjatakse), ent mis ahvid puutumatuna hoiavad. Suhteliselt etteaimatav film, kuid suudab päris hästi meelt lahutada.7/10
reede, 5. oktoober 2012
Iron Sky (2012)
Ülelahenaabrite poolt kokku klopsitud Iron Sky premise on huvitav - aastal 1945, nähes et asjad veavad siiski viltu, põgenevad natsid kuu peale ning nüüd ootavad parimat aega, et kunagine planeet lõplikult vallutada. Natside kuubaasi avastavad kaks astro/kosmonauti, kes kuu peale maanduvad (miks, ei tea). Üks neist tapetakse, teine eskorditakse aga baasi. Peale seda kui ellujäänul kiiver peast tõmmatakse avastavad natsid, et nende vang on mustanahaline. Imelikul kombel on paljud vägagi üllatunud ning okei, osad on tõesti ainult elu kuu peal näinud ning maa asjadest midagi ei tea, aga kui niinimetatud Maa ekspert samuti kohkub musta meest nähes, siis tekib küsimusi küll. Peaks ju neegrite kontseptsioon ka natsidele tuttav olema, mitte ainult ei olnud vastava rassi esindajad olemas Euroopas, vaid käisid natsid ise ju ka Aafrkas müdistamas. Kui seal ühtegi neegrit silma ei hakanud, siis on küll imelik. Ja kuna kuu peal oli ka vanemaid härrasid, prouasid, siis poleks raske olnud neil nähtust kinnitada, et "see on ju neeger, meil omal ajal oli neid Maa peal külluses!" Kuid minnes edasi - lugu iseenesest ei ole midagi huvitavat ning kui üle saada idee totrusest, siis lisaks kuunatsidele ei paku film midagi muud - üritatakse nalja visata Sarah Palini üle, kellest siin saanud Ameerika president, üritatakse teha torkeid maailmapoliitika pihta, ent kõik naljad on juba aastate jooksul ära leierdatud ning ainult harva suudab film mõjuda värskena. Näitlejatööd on sellised enam-vähem, pildikvaliteet oli aga kena, seega vähemalt oli silmal ilus vaadata. Muusika oli hea ning üks väga hea Põhja-Korea nali oli ka. 5/10
esmaspäev, 16. juuli 2012
The Avengers (2012)
The Avengers jõudis kinodesse maikuus, mina jõudsin seda vaatama minna kaks kuud hiljem. Ma ei ole kindel miks ma seda edasi lükkasin, sest olin ma ju piisavalt igalt poolt kuulunud, et "Hei, kas sa Tasujaid oled juba näinud? S*taks äge film oli!" Enne ilmumist üritasin ennast samuti säästa, jättes põhimõtteliselt iga väljasoleva treileri või videoklipi vaatamata. See oli raske, kuid ma sain sellega hakkama. Ning lõppkokkuvõttes oli see seda väärt, sest mitte ükski nali ei olnud minu jaoks treilerite pooltära rikutud ning elamus oli uus ja värske. Ning milline elamus see oli! Kes veel ei tea (mõnel veidral kombel), siis The Avengers on kulminatsioon Marveli eelnenud filmidele - The Incredible, Captain America, Thor ning muidugi kõikde poolt armastatud Raudmees, mis kogu projekti vundamendi alla ladus. Lugu on järgnev - kogu maailma ähvardab oht, mida dirigeerib Loki, ning Sam..tähendab, Nick Fury kutsub kokku kõik kangelased, kellega eelnevalt kokku puutunud on, et see hädaoht likvideerida. Lugu on lihtne, naiivne, üheülbaline ning äärmiselt tõhus, tootes suuremal hulgal mõnusat märulit ning muhedat huumorit. Kõrvalainena tekkis muidugi siia-sinna mõni küsitav plot-hole, millele võis tänu filmi üldisele kõrgele kvaliteedile läbi sõrmede vaadata, lisaks olid need suure pildi seisukohalt vaadates üpriski tähtsusetud. Joss Whedon sai hakkama meistriteosega...omas žanris, muidugi. Tasujad ei ole mingi kõrgklassi kvaliteetdraama, mis igal viimsel planeedi asunikul silmist pisaraid kisub, kuid rikkaliku märulifilmina on ta enam kui soovitatav. Tasujad on see kõige ehedam koomiksifilm - mitmekülgne, värviküllane, sündmusterohke, ning mis kõige tähtsam, ei mingit emotsemist oma surnud vanemate üle. 10/10
teisipäev, 17. jaanuar 2012
Super 8 (2011)
Super 8 (2011) on hea vaatamiselamus kõigile 80ndate Steven Spielbergi filmifännidele kui ka neile, kel meeldiks korra tagasi lapsepõlve vaadata ja ekraanil nähtule kaasa elada. Tegu on väga hea ülesehitusega thrilleri sugemetega koguperefilmiga, mille eriefektid ei jäta kedagi külmaks. Nagu Star Trek (2009) korral, läks k selle filmi puhul eriefektidel ja reaalsusel vahetegemine kaelamurdvaks ülesandeks. J.J. Abrams on näidanud, et filmid, mida tema endale ülesandeks lavastada võtab, saavad endale sõna otseses mõttes kõrge tähelennuga sündmustiku. J.J. Abrams seletab ära, mis teda filmide juures köidab ning, kust ja kuidas ta oma ideid ammutab, mõne aasta taguses TEDx kõnes.Visuaalneelamus sellest, kuidas varajases teismeeas Joe (Joel Courtney) ja Charles (Riley Griffiths) tahavad filmi teha, kuidas see neil vahepeal peaaegu et õnnestub ja kuidas nende kodulinnas hakkab järsku müstilisi asju juhtuma. Põnevat vaatamist. 8/10
"Liigub, kiigub"
Gängiliikmete kogunemine sündmuspaigal.
Ment tuli uurima, kas koertel hakkas tõesti juba jooksuaeg.(Muide, Kelvin oli J.J. Abramsi vanaisa nimi)
pühapäev, 13. november 2011
Green Lantern (2011)

Green Lantern ehk siis maakeeli Roheline Latern on järjekordne koomiksikangelane, kes on paberilehtedelt kinolinale reisinud. Tähelepanelikumad (täpsem oleks öelda "nohiklikumad") teist on kindlasti täheldanud, et Rohelise Laterna eestikeelset koomiksit on juba kevadest saati võimalik poes ajalehelettidel märgata ning osta. Koomiksiveergudel on tegelase tegevused üpriski põnevad, filmis jäi aga äktsionist puudu - rohkem keskenduti Hal Jordani ja Carol Ferrise nii-ja-naa armuelule, mitte aga sellele, et planeeti ähvardas suur oht. Ning kui lõpuks võitluseks läks, siis oli seda liiga vähe ja liiga hilja. Arvutieffektidest kogu pandud kostüüm nägi samuti nilbe välja. 5/10
laupäev, 26. märts 2011
Blue Harvest (2007)

Blue Harvest oli Family Guy Star Warsi paroodiaseeria kõige helgem osa, sest see oli tehtud aegadel, mil tehti Star Warsi nalju Family Guy tegelastega, mitte lihtsalt Family Guy nalju Star Warsi universumis. Muidugi, oli ka siin tobedaid hetki, kuid siiski oli pearõhk tähesõdadel ning naljad olid isegi head. Animatsioon oli tasemel, nagu ikka. 6/10
kolmapäev, 16. märts 2011
The Stuff (1985)

The Stuff ei olnudki nii eepiliselt kehva, kui ma algselt ootasin ja isegi lootsin, kuid vaadata oli lõbus sellegi poolest. Võib olla mängisid osalist rolli ka selleks hetkeks omandatud promillid, kuid film oli mõnusalt muhe. Juba lugu ise oli niivõrd naeruväärne, et seda mitte nautida oleks olnud võimatu. Kamp kaevureid leiavad töö käigus maakorest välja tungivat ainet, mis osutub söödavaks ning on väga maitsev. See otsustatakse müüki paisata, kuid tuleb välja, et see hakkab inimesi muutma ning ainult üks väike poiss suudab kiusatusele vastu panna. Kergeid paralleele sai tõmmata Troll 2ga, kuid õnneks (või kahjuks) oli The Stuff kõrgemal positsioonil. Kuulda sai nii muhedaid dialoogijuppe kui ka näha, kuidas ühe neegri pea plahvatas...peaaegu. 6/10
teisipäev, 15. märts 2011
Leeches! (2003)

Leeches! või alternatiivpealkirja järgi "Aegluubis poolalasti mehed" ei olnud absoluutselt õudne, kuid küll oli ta naljakas, sest pole midagi humoorikamat kui steroide kurguni täis musklites mehed vandumas alla nööri otsas veetavatele kummijurakatele ja käpiknukkudele, mis peaksid esindama neidsamu steroide täis olevaid kaane. Ega ausalt öelda ei olnudki päris selge mis filmi eesmärk oli või mis lugu ta rääkis, aga algidee oli juba piisavalt tobe, et ennast vaatama panna. Ning siin oli see lõputwist ka päris ootamatu. Loll, kuid ootamatu. 4/10
reede, 18. veebruar 2011
It's a Trap (2010)

It's a Trap on hale vari sellest hiilgusest, mida Family Guy nimega kunagi seostada võis. Naljad puuduvad, tegelased on ebameeldivad ning juba avatiitrites tunnistatakse üles, kui pohhui tegijatel kogu asjast on. Animatsioon oli siiski suhteliselt äge. 2/10
kolmapäev, 16. veebruar 2011
Batman: Gotham Knight (2008)

Batman: Gotham Knight oli midagi sellist, mis sündis peale Animatrixi edu - jaapani ja ameerika helged pead tegid ajurünnaku ja mõtlesid, et "ohhoo, teeme jälle nii, et jaapanlased teevad ameeriklastele ühe multikakogumiku!" Ja no, miks ka mitte, sest BGK oli suhteliselt okei teos, lihtsalt veidike tahumata külgedega. Nahkhiirele annab hääle vanast Batmani multikast tuttav Kevin Conroy, animatsiooni tase on suhteliselt ühtlane, lood on vahelduva tasemega ning vahel võib isegi igavavõitu hakata, kuid üldjoontes võib siiski nagu rahule jääda. 7/10
kolmapäev, 9. veebruar 2011
A Clockwork Orange (1971)

A Clockwork Orange on geniaalne film, mis suudab olla ühekorraga piisavalt lihtne, et tema sõnumit mõista, kuid piisavalt raske, et seda korralikult ja arusaadavalt teistele edastada. Malcolm McDowell teeb suurepärase rollisoorituse, suutes olla nii dramaatiline, kui ka nauditavalt humoorikas, ilma et film labaseks muutuks. Lugu on põnev, kaameratöö suurepärane ning lõpptulemus kuratlikult nauditav. 9/10
teisipäev, 9. november 2010
28 Days Later (2002)

Mulle meeldivad zombiefilmid ning 28 Days later ei ole siinpuhul mitte mingisugune erand. Juba lugu on üpriski kütkestav - grupp aktiviste üritavad teatud laborist päästa katseloomi, kuid loomad kannavad enneolematut viirust, mis tänu aktivistide tööle mööda Londonit levima hakkab. 28 päeva hiljem ärkab haiglas üles Jim (keda kehastab taaskord tasemel Cillian Murphy) ning avastab ennast tühjast maailmast. Haigla on mahajäetud ning tänavad tunduvad olevat tühjad. Pimeduse langedes aga kohtub Jim Londoni tänavate uute valitsejatega, kelleks on elavad surnud. Tema õnneks suudab Jim kohtumise tänu paarile ellujääjale üle elada ning peale paari väikest käiku viib nende tee nö."Pühale maale"; kohta, kuhu viirus veel levinud ei ole. Filmi keerdkäigud on päris toredad, näitlejatööd head ning üleüldiselt on tegu huvitava looga, mis siis et elavaid surnuid natuke rohkem ekraanil näha oleks tahtnud.
Natuke aega tagasi esilinastus selline seriaal nagu "Walking Dead", mis samamoodi kasutab sarnast võtet, kus peategelane haiglas ärgates enese zombiede poolt valitsevas maailmas leiab, kuid siinpuhul ei ole tegu häbitu mahavehkimisega, vaid lihtsalt õnnetu juhusega. Nimelt oli WD koomiksi autor lugu algselt niimoodi plaaninud, kuid kahjuks jõudis Danny Boylei film enne välja tulla. Koomiksiautor Robert Kirkman otsustas aga enda algust mitte muuta ning nüüd on meil tervelt 2 sarnase algusega zombie-eepikat.
WD sari on väga hea ning samamoodi on hea ka Danny Boyeli film 28 Päeva Hiljem. 8/10
kolmapäev, 22. september 2010
V for Vendetta (2006)

V for Vendetta oli üpriski lahe, kuid samas ei oska ma filmi kohta midagi kommenteerida. Hugo Weavingu näitlejatöö oli äge, tänu millele sai Vst kohe mitu kraadi kõvem tegelane kui ta koomiksis tundus. Visuaalne pool oli äge, lugu oli okei, Portmani kiilakas pea niisamuti ja...sellega kõik ka piirneb. Film oli tegelikult päris hea, kuid samas mitte midagi sellist millest pikalt räägiks või mis kohe erinevaid emotsioone tekitab. Seda oli lihtsalt huvitav vaadata ja mõnikord sellest piisab. 7/10
esmaspäev, 13. september 2010
4: Rise of the Silver Surfer (2007)

Hoiatus: järgnev postitus sisaldab ohtralt spoilereid, sest tegu ei ole tavalise filmiarvustuse/mölaga, vaid pettunud filmi- ja koomiksisõbra vingumisega selle üle, kuidas 4: Rise of the Silver Surfer suutis olla suur, suur pettumus, vaatamata faktile, et ootused ei olnud kunagi kõrgel.
Kuskohast alustada? No kõige parem oleks muidugi algus, kus me näeme kuidas Sue ja Reed valmistuvad oma pulmadeks, mis millegi tõttu on meedia poolt väga suureks puhutud sündmus ja tuleb välja, et maailmas midagi muud nagu ei toimukski. Isegi suured anomaailiad, mille tõttu sajab Egiptuses lund, Jaapani lahed jäätuvad kinni ning maakoore sisse tekivad suured augud jäävad meedia jaoks tahaplaanile, sest kuulsuste pulmad>oletatav maailmalõpp. Sündmuskohal nähakse ainult üht hõbedast jutti taevas, mis kiirelt kaob, aga natuke sõjaväelaste ja Reed Richardsi tehnikat ning selgub, et tegu on Hõbesurfariga. Nime üle heidetakse muidugi pisut nalja ka kui see välja mõeldakse, aga eks see on ka kõik. Hõbesurfar ise (kellele annab hääle Morphius isiklikult) ei oma mitte mingitki isikupära ning ausalt öelda ei ole temale elu andnud eriefektid samuti mitte midagi erilist.

Kogu filmi jooksul arutavad Imeneliku liikmed oma probleeme - Sue ei taha enam meedia tähelepanu keskmes olla ning lõpuks ometi abielluda (sest, nagu Flubberiski, võtab see neil vähemalt viis korda) ja peale pulmi lõpetada superkangelaseks olemise ja luua kodu ja mida kõike veel. Ideel aga pole mitte mingit jumet, sest see on ju sada protsenti kindel, et tiim jätkab ning kõik see vahepealne draama ei oma mitte mingisugust mõtet! Lisaks teeb asja ka hullemaks see, et pooled näitlejatööd on mannetud, tegelased on isikupäratud ning need, kes ei ole käituvad hoopiski teistsuguselt kui koomiksis! Jessica Alba on täiesti keskpärane näitleja, seega ei tule üllatusena, et Sue Storm on täiesti näotu tegelane, Ioan Gruffud teeb Reed Richardsist totaalse persevesti ning Julian MacMahoni Dr Doom on lihtsalt...gei. Siiski, Chiklis ning Evans (eriti just Evans) saavad oma rollidega suhteliselt hästi hakkama, sest on tabatud just seda mida vaja tabada oli. Nende omavaheline keemia toimib ning tundub tõesti, et on vähemalt üritatud originaalile truuks jääda. Ning, nagu mainitud, saab Evans kõige paremini hakkama.

Chiklise ja Evansi keemiat (ning üldse üleüldist huumorit) üritab stsenaarium ikka pidevalt rikkuda. Vahele topitakse nii palju nõmedaid nalju ja lapsikut pila, et lausa paha hakkab. Väike näide - Evans küsib Chikliselt kuidas too oma pimeda tüdruksõbraga seksivad, kui ta peenis kivist on. Või vähemalt vihjab sellele. Lisaks ka natuke röhitsemishuumorit ja totaalselt pointless stseen sellest kuidas The Thing karu peale karjub. Või möirgab. Ning mitte ainult huumori osas ei astuta ämbrisse, vaid kõigega! Ma juba mainisin, kuidas väga palju rõhutakse Sue ja Reedi pulmade õnnestumisele ja Neliku sisetele pingetele. Lisaks sellele on veel pidev konflikt Reedi ja temalt abipaluva kindrali vahel. Kõige selle juures ununeb Hõbesurfar nagu juba ära. Ning kui teda ka on, siis ega ta midagi filmile juurde ei anna, seda näitab ka juba see, et filmi reaalseks põhivaenlaseks saab taaskord Doktor Doom! Kes mingil müstilisel moel saab oma kestast elusalt välja (vaata eelmise filmi lõpp), saab tänu Surfarile tagasi oma tavalise näo, mis ei ole enam metalli täis NING kelle sõjavägi kutsub appi, et Surfarit peatada! Aga et asi veelgi debiilsemaks teha, lubab sõjavägi, eesotsas eelmainitud kindraliga, Doomil teha katseid kinnipüütud Surfari lauaga. Niisiiis. Kes ei näe selles plaanis viga peab olema konkreetne idioot! Kujutage ette situatsiooni, kus Hitler aitaks Liitlasvägedel teatud sõjalist operatsiooni läbi viia, peale mida teda tänatakse ning öeldakse, et "Täname abi eest, härra Hitler! Me teame, et teil on teatud ajalugu, kuid teie kogemused tulid seekord tõesti kasuks. Nii, kas te oleksite nii lahke ja ootaksite siin ruumis, otse gaasikambri kõrval. Ma toon teile lubatud tasu, aga ma jätan teile seltsiks meie tubli sõduri härra Kaufmanni!"

Lisaks sellele ei tule kellelegi pähe küsida miks Dr. Doom enne Hõbesurfariga ühendust oli võtnud. Ning küsimus ei olnud selles, et sõjavägi poleks teadnud - vastupidi, Doom ise ütles neile! Kus on ajud? Igatahes, Doom on jätkuvalt paha, kuid Nelik taaskord nurjab ta plaanid. Seekord täpsemalt Johnny isiklikult, kes tänu Surfariga kokkupuutumisele sai viiruse (või midagi sarnast), mille tõttu saab ta teiste tiimikaaslastega võimeid vahetada. Lõpplahingus omab ta aga kõigi nelja omi ning loogikat selle taga ei seletata kunagi. Samuti ei mäleta kuidas asi raviti? Kas tegemist oli viitega Super-Skrullile või mitte, aga tema nägemine kunagi tulevikus on kahtlane. Aga sellega ei ole ju kõik veel läbi, Hõbesurfarit mäletate? Tema teenib Galactust, kes tahab Maa ära süüa. Sue saab sellest teada siis kui ta avastab, et Surfar on tegelikult teletups ja suudab oma kõhupeal telekat näidata. Filmi kliimaks on aga kõige mannetum eales, sest teoreetiline suurvaenlane (Doom on sama asi praktikas) ei ole mitte midagi muud kui üks suur pilv, mille Surfar koos endaga õhku laseb. Absoluutselt mitte mingitki püüet ei ole tehtud, et kujutada Galactust sellisena nagu ta koomiksites ilmus!?

See siin üleval on Galactus. Ta ei meenuta kohe mitte kuidagi pilve, kas pole?
Kui nüüd aus olla, siis oli tegemist keskpärase filmiga, mis suutis kohati ka meelt lahutada ning eks tavavaataja saab natuke melelahutust ka. Sellele vaatamata on tegemist filmiga, mis suudab solvata nii filmisõpru kui ka koomiksifänne. 4/10
neljapäev, 2. september 2010
Inception (2010)

Inception sai ära nähtud juba tükk aega tagasi ning nüüd kui elamused enam nii värsked ei ole, vaid jõudnud juba vaikselt settida ja seedida, on ka paras aeg kirja panna mis ma tast siis õigupoolest arvasin. No mis teha, mulle meeldis. Siiski ei olnud tegemist sellise mindfuckiga nagu foorumites ja muudes kohtades lubati, stoori oli kohati etteaimatav, idee ei olnud üldse nii värske kui osad juntsud seda suure suuga kuulutasid ja mida kõike veel. Õnneks oli tegemist ainult pisivigadega, sest tegemist oli nauditava teosega.

Näitlejatööd olid mõnusad, Leo oli tasemel (ning on viimasel ajal üldse mulle istuma hakanud, tore et mees on paksuks ja karvaseks muutunud ning ei ela enam oma Titanicu ajast pärit nunnuduse rasvade peal), Tom Hardy ja Joseph Gordon-Lewitti omavahelist keemiat oli huvitav jälgida ning viimast oli veel eriti tore jälgida, kes samuti on saamas minu silmis nö. "päris" näitlejaks, sest viimased mälestused temast on "3. kivi päikesest" aegadest pärit. Lisaks meenutas ta oma väljanägemisega ekraanil üpriski palju varalahkunud Heath Ledgerit.

Kuigi sellist vaimustust ei tekkinud nagu mõnel, et maksimumpunkte visata, siis 8 punna saab film küll, kasvõi juba selle pärast kui palju humoorikat järelkaja ta tekitanud on. 8/10
kolmapäev, 11. august 2010
Hot Tub Time Machine (2010)

Hot Tub Time Machine tundus esmapilgul piisavalt tobe, et naljakas olla. Juba konseptsioon ise - mullivann mis inimesi kogemata ajas tagasi viib - kõlab justkui oleks tegijad enda üle nalja visanud ja öelnud, et "kas me tõesti tuleme lagedale sellise debiilse ideega?" Ja seda nad tegid.
Väga paljud inimesed võrdlevad seda filmi Pohmakaga, mis pole just vale, sest mõjutusi on näha ning eks mõlemis filmis jälitatakse oma varem tehtud samme, mis kadunud meelest kas mäluaugu või vanaduse tõttu. Samuti on huumor üpriski samasugune. Või siis õigemini - üritab olla samasugune, sest tihtilugu kukuvad naljad perseli ja selliseid eredamaid hetki on vähe. Näitlejad olid enam-vähem tasemel, kuid Rob Corddry tegelaskuju suutis mulle juba alguses närvidele käia. Õnneks oli tema peaneliku ainuke nõrk lüli ja John Cusack, Clark Duke ja Craig Robinson olid tasemel. Fun fact - nii siin kui ka The Hangoveris sooritab seerias The Office osalev näitleja laulunumbri.
Lugu oli asja juures kõige nõrgem, tobenaljakast üldideest hoolimata. Mitte ainult keskpärase huumori tõttu, vaid sama vea pärast, mis vaevas ka Prince of Persiat - lugu algab sellega, et näidatakse kui perses elu peategelastel on, seejärel minnakse ajas tagasi ja - sel hetkel selgub (või isegi varem), et mingil hetkel muudetakse minevikku, et tulevik enda jaoks roosiliseks muuta.
Aga noh, meelt suutis lahutada küll. 6/10
teisipäev, 29. juuni 2010
Star Wars: The Clone Wars (2008)

Star Wars: The Clone Wars on esimene täispkk animatsioon, mis kinolinadele jõudnud on ning tuleb tunnistada, et mingil moel ta mulle meeldis. Seekord on vingumist ehk vähem, sest kokkuvõtlikult on olustik tunduvalt parem kui ta üheski eeltriloogia filmis olnud on. Peale filmi tuleks ära vaadata ka (hetkelgi käimasolev) samanimeline seeria, sest film jääb seeriale pikalt alla. Selle põhjustajaks on aga kaks suur, suurt viga. Kuid enne kui nendeni jõuan, räägime enne positiivsetest asjadest.

Paljude poolt kritiseeritud graafiline pool oli mulle meeltmööda, eriti pärast eeltriloogiat, kus pea et iga stseen oli niivõrd paksult CGId täis topitud, et oli raskusi aru saada, mis ekraanil parasjagu toimumas on. Lisaks nägid tegelased kohati isegi mõnusamad välja kui nad seda filmis tegid, eelkõige just Anakin, kelle soeng ei meenuta enam seksuaalselt segaduses oleva emopoisi oma. Seega saluteerin animatsiooni, sest see tundus justkui samm tagasi paremate aegade poole, kus ei olnud tähtis terve ekraan paska täis toppida. Muidugi oli ka selliseid kohti (ja ka seerias tulevikus), kuid siiski on asjad siin paremini realiseeritud. Teine positiivne asi, mis mulle väga meeldis (ning mis taaskord sarjas aina paremaks läheb) on ANakini ja Obi-Wani vaheline keemia. Ma tean, et ma olen sellest korduvalt rääkinud, kuid see on oluline aspekt. Esimest korda on tunne, et need kaks on ka päriselt parimad sõbrad, mitte et üks on lahe mees ja teine on vingus pedekas, kellele mitte miski ei kõlba. Seda keemiat võimaldavad suures osas just head näitlejatööd, Matt Lanter on sada korda parem Anakin kui Hayden kunagi olla saaks ning James Arnold Taylor teeb head tööd Obi-Wani osa täites, häbistamata Alec Gunessi ja Ewan McGregori sooritusi. Hästi huvitav on ka jälgida peategelaste ja kloonide vahelist (ning kloonide omavahelist) suhtlemist.Aga...

Vead on olemas ning nad on suured. Esmaseks on muidugi lugu, mis ei sobi kohe mitte kuidagi ei filmi vedavaks teguriks ega...mitte kuskile, kui aus olla. Jutt sellest, kuidas jedirüütlid peavad päästma sithide käest Jabba the Hutti poja(!?) on lausa vastuhakkavalt debiilne, lisaks on sari nii palju erinev, käsitledes palju tõsisemaid teemasid. Lisaks muidugi veel fakt, et Jabbal on transvestiidist onu...oh, jumal, kui õudne. Ometigi algas asi paljulubavalt, kloonide ja droidide omavaheline mõõduvõtmine oli päris huvitav, aga siis tõmmati tempo maha. Action oli siiski tegelikult üpriski rahuldav. Aga stooripool rikkus ka seda, toppides Jabba poega igale poole. Teine probleem on aga veelgi hullem ning tema nimeks on Ahsoka Tano. Paljud fännid võrdlevad teda Jar Jar Binksiga, kuid mina mitte. Võttes arvesse, et Jar Jar mulle lapsena isegi meeldis ja tundus ka nüüd vaadates peaaegu normaalsena, siis Ahsoka on minu taluvuse piiri kordades ületanud.

Huvitav on see, et filmist on õppust võetud, sest seriaalis on Ahsoka tunduvalt talutavam tegelane ning kohati isegi meeldiv tegelane. Kuid filmis...oh õudust. Iga teine lause tema suust lihtsalt nõretab sarkasmist, ta räägib pidevalt Anakinile vastu, ta mõnitab ja naerab tema üle ja mida kõike veel. Hei Ahsoka, Penn tahab sulle midagi öelda!!!
Tegemist ei ole just hea filmiga, sest iseseisvalt ta ei tööta. Loll stoori ja Ahsoka esimesed ekraaniminutid rikuvad juba asja päris mõnusalt, sellegipoolest on tore kuulda kasvõi droidide omavahelist debiilset dialoogi, mis on küll lapsik, kuid eks seda ole mingil hetkel terve Star Warsi universum. Ja olgem ausad, hullem kui peerunali see ikka ei ole. Keskpärane film, mis ebaõnnestub mõnes elemendis, kuid teeb jälle osad asjad õigesti. 5/10
esmaspäev, 28. juuni 2010
Revenge of the Sith (2005)

Revenge of the Sith (more like revenge of the shit, amirite? okei, nali) oli eeltriloogia kõige parem film, kuigi mõnes mõttes ei ole see kompliment. Siiski on see uuema generatsiooni tähesõdade filmidest ainuke, mis suudab natukenegi originaaltriloogia kandadele astuda. Loos on näpuotsaga draama (ning päris draamat, mitte ainult seda tehislikku love-paska), action on parem kui eelmistes filmides ning jumal tänatud, Anakin on natuke vähem vingus emopedekas, kui ta enne oli. Võimalik, et põhjuseks on soengumuutus. Aga kõik see ei tähenda, et film veatu oleks. Spoilers ahead, olge te hoiatatud!

Lugu on kindlasti paranenud, enam ei ole sellel sellist debiilset kosmose New Yorgi mekki küljes, vaid jäädakse ikka enda loodud universumi piiridesse ja ei ajata mingit good-cop, bad-cop rutiini ega muud säärast. Siiski on (nagu kombeks) terve hunnik auke ja muid vigu, mis natuke mõttetegevusele (selle filmi(seeria) puhul harv nähtus) kaikaid kodaratesse viskavad. Ning muidugi kõige suurem viga on see, et tegevus areneb liiga ruttu ja Anakini tee Jõu tumedale poolele võtab ebareaalselt vähe aega. Seda on IMDB boordidel küllalt kaitstud ning mõnes mõttes on neil ka õigus, et elus võib juhtuda asju, mis panevad su välkkiirelt oma maailmavaateid muutma, aga see ei tähenda et tema käitumine loogikat omaks. Anakin näeb unes, et Padme sureb, räägib oma suure semu Palpantine'iga, kes vihjab talle et ta on Sith lord (üllatus-üllatus) ning Anakin on põhimõtteliselt paugupealt valmis tegema kõike mida too ütleb. Asja rikub aga veelgi enam fakt, et George Lucas ei oska jätkuvalt oma tegelasi kirjutada ja Anakin on kõige silmakirjalikum tegelane EVAR! Mida ma sellega mõtlen? Vaatame ära vahepealse pildi ja ma räägin.

Niisiis. Pole vast minig üllatus, et ühel hetkel tuleb Palpantine'i tõeline identiteet päevavalgele ning jedirüütlid lähevad kohale, et temaga arved klaariks teha. Palpa teeb kärmelt osadega üks-null ning järgneb duell Mace Winduga. Mace teeb Palpa relvituks ning asub tema eluküünaltr kustutama, siis aga jõuab kohale Anakin ning ütleb, et: "Ei! Tappa on vale!" Okei, täiesti õige jutt...oota nüüd! Kes oli see ühekäeline jedi, kes filmi alguses Dooku pea võrra lühemaks tegi? Su kaksikvend? Seega on ANakin kas tõsiselt kahepalgeline või totaalne debiil. Ning sellest debiilikust saab Darth Vader. Priima. Seega, tapmine on vale, aga inimese käe otsast raiumine (mis on mingipärast saaga läbiv teema) ja ta relvituks tegemine, et Palpa saaks ta aknast välja lüüa, on okei. Jumal küll. Aga mis sellest enam, let's go slaughter some children now!

Kui tegelastest veel rääkida, siis Lucas jätkab oma joont ja kirjutab villaneid ikka ja jälle ainult lahedusfaktori alusel. Nii on ka seekord kui areenile astub badass poolrobot Kindral Grievous, kelle tausta me ei tea ja ei saagi teadma, vähemalt mitte filmist. Kas tõesti on nii raske mõelda välja üks tegelane ja sellega tööd teha? Oleks kasvõi jätnud Darth Mauli ellu esimeses filmis, tutvustanud natuke ta backgroundi ning siis pannud ta viimases filmis Obi-Wan Kenobiga viimset duelli pidama. Obi-Wan oleks olnud, et: "Bithc, you killed my master!" ja järgnenud oleks eepiline mõõgavehklemine. Muidugi, ei saa öelda, et ükski neist pahalastest poleks olnud lahe, aga nad on niiiii ühedimensioonilised, et paha hakkab. Kuid kui positiivsest küljest läheneda, siis mulle jätkuvalt meeldis Ewan McGregori esitus ning seekord oli tema ja Anakini vaheline keemia peaaegu paigas, kuigi täiuslik hetk tuleb siiski teises filmis (ja seerias).

Ning viimane äramainimist vääriv moment on muidugi Darth Vaderi esimene ekraaniletõus. Fännid ootasid midagi eepilist, aga selle asemel said nad memmeka, kes oma surnud tüdruksõbra järgi nuttis ja siis ühe draamatilise NOOOOOOOOO! kuuldavale lasi. Asja teeb veelgi iroonilisemaks fakt, et viis minutit tagasi tahtis ta teda ära tappa!!!! Consistency much, George??
Vot nii. Ning siiski oli ta hea piisavalt hea film. Müstilised 7/10.
Tellimine:
Postitused (Atom)


















