Revenge of the Sith (more like revenge of the shit, amirite? okei, nali) oli eeltriloogia kõige parem film, kuigi mõnes mõttes ei ole see kompliment. Siiski on see uuema generatsiooni tähesõdade filmidest ainuke, mis suudab natukenegi originaaltriloogia kandadele astuda. Loos on näpuotsaga draama (ning päris draamat, mitte ainult seda tehislikku love-paska), action on parem kui eelmistes filmides ning jumal tänatud, Anakin on natuke vähem vingus emopedekas, kui ta enne oli. Võimalik, et põhjuseks on soengumuutus. Aga kõik see ei tähenda, et film veatu oleks. Spoilers ahead, olge te hoiatatud!
Lugu on kindlasti paranenud, enam ei ole sellel sellist debiilset kosmose New Yorgi mekki küljes, vaid jäädakse ikka enda loodud universumi piiridesse ja ei ajata mingit good-cop, bad-cop rutiini ega muud säärast. Siiski on (nagu kombeks) terve hunnik auke ja muid vigu, mis natuke mõttetegevusele (selle filmi(seeria) puhul harv nähtus) kaikaid kodaratesse viskavad. Ning muidugi kõige suurem viga on see, et tegevus areneb liiga ruttu ja Anakini tee Jõu tumedale poolele võtab ebareaalselt vähe aega. Seda on IMDB boordidel küllalt kaitstud ning mõnes mõttes on neil ka õigus, et elus võib juhtuda asju, mis panevad su välkkiirelt oma maailmavaateid muutma, aga see ei tähenda et tema käitumine loogikat omaks. Anakin näeb unes, et Padme sureb, räägib oma suure semu Palpantine'iga, kes vihjab talle et ta on Sith lord (üllatus-üllatus) ning Anakin on põhimõtteliselt paugupealt valmis tegema kõike mida too ütleb. Asja rikub aga veelgi enam fakt, et George Lucas ei oska jätkuvalt oma tegelasi kirjutada ja Anakin on kõige silmakirjalikum tegelane EVAR! Mida ma sellega mõtlen? Vaatame ära vahepealse pildi ja ma räägin.
Niisiis. Pole vast minig üllatus, et ühel hetkel tuleb Palpantine'i tõeline identiteet päevavalgele ning jedirüütlid lähevad kohale, et temaga arved klaariks teha. Palpa teeb kärmelt osadega üks-null ning järgneb duell Mace Winduga. Mace teeb Palpa relvituks ning asub tema eluküünaltr kustutama, siis aga jõuab kohale Anakin ning ütleb, et: "Ei! Tappa on vale!" Okei, täiesti õige jutt...oota nüüd! Kes oli see ühekäeline jedi, kes filmi alguses Dooku pea võrra lühemaks tegi? Su kaksikvend? Seega on ANakin kas tõsiselt kahepalgeline või totaalne debiil. Ning sellest debiilikust saab Darth Vader. Priima. Seega, tapmine on vale, aga inimese käe otsast raiumine (mis on mingipärast saaga läbiv teema) ja ta relvituks tegemine, et Palpa saaks ta aknast välja lüüa, on okei. Jumal küll. Aga mis sellest enam, let's go slaughter some children now!
Kui tegelastest veel rääkida, siis Lucas jätkab oma joont ja kirjutab villaneid ikka ja jälle ainult lahedusfaktori alusel. Nii on ka seekord kui areenile astub badass poolrobot Kindral Grievous, kelle tausta me ei tea ja ei saagi teadma, vähemalt mitte filmist. Kas tõesti on nii raske mõelda välja üks tegelane ja sellega tööd teha? Oleks kasvõi jätnud Darth Mauli ellu esimeses filmis, tutvustanud natuke ta backgroundi ning siis pannud ta viimases filmis Obi-Wan Kenobiga viimset duelli pidama. Obi-Wan oleks olnud, et: "Bithc, you killed my master!" ja järgnenud oleks eepiline mõõgavehklemine. Muidugi, ei saa öelda, et ükski neist pahalastest poleks olnud lahe, aga nad on niiiii ühedimensioonilised, et paha hakkab. Kuid kui positiivsest küljest läheneda, siis mulle jätkuvalt meeldis Ewan McGregori esitus ning seekord oli tema ja Anakini vaheline keemia peaaegu paigas, kuigi täiuslik hetk tuleb siiski teises filmis (ja seerias).
Ning viimane äramainimist vääriv moment on muidugi Darth Vaderi esimene ekraaniletõus. Fännid ootasid midagi eepilist, aga selle asemel said nad memmeka, kes oma surnud tüdruksõbra järgi nuttis ja siis ühe draamatilise NOOOOOOOOO! kuuldavale lasi. Asja teeb veelgi iroonilisemaks fakt, et viis minutit tagasi tahtis ta teda ära tappa!!!! Consistency much, George??
Vot nii. Ning siiski oli ta hea piisavalt hea film. Müstilised 7/10.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar