Attack of the Clones (2002)

Kaugel, kaugel galaktikas kaua aega tagasi (kuid mingil kombel siiski tulevikus)tuli mees nimega George Lucas lagedale plaaniga teha seebiseriaal, mis leiaks aset kosmoses. Kolm filmi hiljem tuli tõdeda, et seebikast asja ei saanud, seega tuli uue triloogia kallale asuda, et oma varasemat viga parandada ning peale nelja üritust õnnestus mehel paaritada Mehhiko seep ja kosmosepoliitika - sündinud oli Star Wars II: Attack of the Clones. Ütleme nii, et kui sa valid oma peaosadesse näitlejaid lihtsalt selle alusel, et nad näevad koos nunnud välja, siis on sinu peas ikka midagi väga valesti. Kahjuks George nii aga tegi ja selle tõttu kehastab hirmuäratavat peatselt hirmuäratavaks Darth Vaderiks saavat Anakin Skywalkerit...Hayden Christensen, kuigi valida oleks olnud hoopis ka Ryan Phillippe, Paul Walker või Colin Hanks (kes oleks olnud an awesome choice, btw). Ju siis ei sobinud ükski nendest tüüpidest Natalie Portmani armukest mängima.


Ning just selles peitubki selle filmi kõige suurem probleem - enamus ajast keskendutakse just Padme Amidala ja Anakin Skywalkeri "keelatud armastuse" poolt tekitatud pingete esitamisele. Anakin üritab terve filmi jooksul Padme pükstesse pääseda, kasutades selleks kõikvõimalikke võtteid, üks juustusem ja klišeelisem kui teine. Padme on aga pipar ning kardab, et see ei ole tema poliitilise karjääri tõttu võimalik. Ometigi leiab ta samal ajal piisavalt aega, et töölt kõrvale viilida ning olla Anakini jaoks totaalne tilliõrritaja, käia temaga piknikel, hoida käest kinni, jalutada ning siis öelda, et "Dude, it is never going to happen. Sorry." Oh jumal, näidake mulle actionit, näidake mulle actionit, NÄIDAKE MULLE ACTIONIT!!!!!!!


Ja action tuleb. Ning näeb kohati tõesti äge välja, aga tihtilugu laskub liigselt ekstreemsustesse. Nagu näiteks stseen, kus Obi-Wan ja Anakin kihutavad läbi linna, jahtides palgamõrtsukat, hüpates oma sõidukist välja kindla surma suunas, hüpates aknast välja kindla surma suunas ning olla üleüldse pidevalt surmasuus. Mõõgavõitlused on ägedad ning ma pean tunnistama, et mulle meeldib lõpupoole aset leidev suur showdown jedirüütlite ning droidie ja lendavate tüüpide vahel. Samuti on ka natuke äge Yoda ja Dooku (kes on Dooku? Nagu päriselt) võitlus.


Mis siinkohal aga totaalselt takerdub, on lugu. Taaskord tuleb mainida, et liiiiiiiiga palju on seda romantilist paska ning kui ohjad anatksegi minu lemmiktegelase Obi-Wani kätte (keda lihtsalt suurepäraselt kehastab Ewan McGregor ning ma ei tee nalja, ma naudin tema Obi-Wani) siis muutub asi üheks täiesti suvaliseks Steven Seagali filmiks. Tegevus viib teda küll ööklubisse (!?!?!?) ning kohvikusse, kus tema tavalise tänavajorsi kõnemaneeri omav tulnuksõber talle underground informatsiooni jagab. Päriselt? Sellist juustu George kirjutabki kui talle vabad käed anda? Jumal küll miks ta taaskord stsenaariumi kirjutamist teiste kätte ei jätnud?! Ning taaskord on tegelaste edasiarendus ja kirjutamine lihtsalt kohutav. Anakin oli esimeses osas nagu inglike, nüüd on temast saanud aga pidevalt vinguv teismeline, kes igatseb emmet. Filmi keskel tuuakse sisse Krahv Dooku (keda kehastab Christopher Lee ja olgem ausad, kes ei tahaks näha CLi sith lordina?), kellest mina jätkuvalt ei tea mitte midagi, sest film ei seleta piisavalt tema päritolu, motiive ning kus kuradi kohast ta üldse välja ilmus!?!? Dialoogi oli enamjaolt samuti kohutav, seda enamjaolt turteltuvide suust tuleva teksti näol. Osad, mis mulle meeldisid, olid väikesed sõnavahetused Obi-Wani ja Anakini vahel, kuigi sarkasm ja naljaheitmine oli tihtilugu liiga ülke võlli keeratud. Keemia oli seal, aga mitte päris see mida ma ootasin.

What is wrong with your face!?!?!?! Email me for a pizzaroll.

Mida ma üldiselt oskan öelda? See oli eeltriloogia (ning loomulikult kogu saaga) kõige viletsam film, sel puudus see tähesõdade šarm ning olustik, olid küll mõned head hetked, aga lõppkokkuvõttes tõmbas kogu see (halvasti kirjutatud) armulugu ülejäänud filmile vee peale. 3/10


P.S. Mäletate kui ma ütlesin, et Star Warsi kõige madalam punkt saavutati eeltriloogia esimeses osas? Noh, kujutage ette filme, kus eriti ei sobiks peerunalja teha. The Phantom Menace seda aga tegi.

P.P.S. Kel huvi, siis tasub uurida RedLetterMedia ülevaateid Youtube vahendusel, tema Star Warsi videod on ülinaljakad.