Star Wars: The Clone Wars on esimene täispkk animatsioon, mis kinolinadele jõudnud on ning tuleb tunnistada, et mingil moel ta mulle meeldis. Seekord on vingumist ehk vähem, sest kokkuvõtlikult on olustik tunduvalt parem kui ta üheski eeltriloogia filmis olnud on. Peale filmi tuleks ära vaadata ka (hetkelgi käimasolev) samanimeline seeria, sest film jääb seeriale pikalt alla. Selle põhjustajaks on aga kaks suur, suurt viga. Kuid enne kui nendeni jõuan, räägime enne positiivsetest asjadest.
Paljude poolt kritiseeritud graafiline pool oli mulle meeltmööda, eriti pärast eeltriloogiat, kus pea et iga stseen oli niivõrd paksult CGId täis topitud, et oli raskusi aru saada, mis ekraanil parasjagu toimumas on. Lisaks nägid tegelased kohati isegi mõnusamad välja kui nad seda filmis tegid, eelkõige just Anakin, kelle soeng ei meenuta enam seksuaalselt segaduses oleva emopoisi oma. Seega saluteerin animatsiooni, sest see tundus justkui samm tagasi paremate aegade poole, kus ei olnud tähtis terve ekraan paska täis toppida. Muidugi oli ka selliseid kohti (ja ka seerias tulevikus), kuid siiski on asjad siin paremini realiseeritud. Teine positiivne asi, mis mulle väga meeldis (ning mis taaskord sarjas aina paremaks läheb) on ANakini ja Obi-Wani vaheline keemia. Ma tean, et ma olen sellest korduvalt rääkinud, kuid see on oluline aspekt. Esimest korda on tunne, et need kaks on ka päriselt parimad sõbrad, mitte et üks on lahe mees ja teine on vingus pedekas, kellele mitte miski ei kõlba. Seda keemiat võimaldavad suures osas just head näitlejatööd, Matt Lanter on sada korda parem Anakin kui Hayden kunagi olla saaks ning James Arnold Taylor teeb head tööd Obi-Wani osa täites, häbistamata Alec Gunessi ja Ewan McGregori sooritusi. Hästi huvitav on ka jälgida peategelaste ja kloonide vahelist (ning kloonide omavahelist) suhtlemist.Aga...
Vead on olemas ning nad on suured. Esmaseks on muidugi lugu, mis ei sobi kohe mitte kuidagi ei filmi vedavaks teguriks ega...mitte kuskile, kui aus olla. Jutt sellest, kuidas jedirüütlid peavad päästma sithide käest Jabba the Hutti poja(!?) on lausa vastuhakkavalt debiilne, lisaks on sari nii palju erinev, käsitledes palju tõsisemaid teemasid. Lisaks muidugi veel fakt, et Jabbal on transvestiidist onu...oh, jumal, kui õudne. Ometigi algas asi paljulubavalt, kloonide ja droidide omavaheline mõõduvõtmine oli päris huvitav, aga siis tõmmati tempo maha. Action oli siiski tegelikult üpriski rahuldav. Aga stooripool rikkus ka seda, toppides Jabba poega igale poole. Teine probleem on aga veelgi hullem ning tema nimeks on Ahsoka Tano. Paljud fännid võrdlevad teda Jar Jar Binksiga, kuid mina mitte. Võttes arvesse, et Jar Jar mulle lapsena isegi meeldis ja tundus ka nüüd vaadates peaaegu normaalsena, siis Ahsoka on minu taluvuse piiri kordades ületanud.
Huvitav on see, et filmist on õppust võetud, sest seriaalis on Ahsoka tunduvalt talutavam tegelane ning kohati isegi meeldiv tegelane. Kuid filmis...oh õudust. Iga teine lause tema suust lihtsalt nõretab sarkasmist, ta räägib pidevalt Anakinile vastu, ta mõnitab ja naerab tema üle ja mida kõike veel. Hei Ahsoka, Penn tahab sulle midagi öelda!!!
Tegemist ei ole just hea filmiga, sest iseseisvalt ta ei tööta. Loll stoori ja Ahsoka esimesed ekraaniminutid rikuvad juba asja päris mõnusalt, sellegipoolest on tore kuulda kasvõi droidide omavahelist debiilset dialoogi, mis on küll lapsik, kuid eks seda ole mingil hetkel terve Star Warsi universum. Ja olgem ausad, hullem kui peerunali see ikka ei ole. Keskpärane film, mis ebaõnnestub mõnes elemendis, kuid teeb jälle osad asjad õigesti. 5/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar