reede, 1. märts 2013

A Good Day to Die Hard (2013)


Nagu viimasel ajal juba kombeks on saanud, siis lasen nähtud filmidel üsna kaua settida, enne kui blogisse nende kohta ka mingi kirjatükk ilmub. Sama juhtus ka uue Die Hardi filmi puhul - nähtud sai ta juba valentinipäeval, mil film esilinastus, kuid ei leidnud endas seda jõudu, et blogileht avada ja vinguma hakata. Just nimelt, vinguma, sest film oli suhteliselt halb ning hea näide sellest, kuidas üks täiesti korralik seeria ära lörtsida. Muidugi oleks ju ühelt korralikult Hollywoodi "munad seinale" märulilt raske oodata mingit sügavmõttelist lugu, ent sel korral mindi lati alt ikka niivõrd paraja varuga läbi, et maapinnas olid sügavad vaod. John McClane otsib oma poega, kes väidetavalt on Venemaal vangis. Kuna John on pensio...tähendab, puhkusel, siis pole tal midagi paremat teha, kui et rõõmsal meelel meie idanaabrite juurde jalutada ja oma poja leidmisel kõik pea peale pöörata. Ei lähe kaua aega mööda kui John pistab oma nina sinna, kuhu see ei kuulu (nagu tavaliselt) ning siis järgneb terve rida sündmuseid, kus lendavad kuulid, kõlavad lasud, leiavata aset suurejoonelised plahvatused, hüpatakse kõrghoonetest alla ja muud säärast. Märul on tegelikult ju päris tore ja lahutab ühe keskmise kinokülastaja meelt küll ja küll, ent kõik see on nagu teisejärguline, sest kõik on tegelased...on lihtsalt niivõrd sitasti kirjutatud. John on konkreetne pohhuist, kellel pole sooja ega külma, mis tema ümber toimub, peaasi et saaks pahasid tulistada ja autodega rallitada, sealhulgas tohutul hulgal süütuid inimesi ohtu seades. Tema poeg, Jack, on munn, kes põlgab oma isa niivõrd palju, et kasutab ainult tema eesnime. Seda tuletatakse igas kaadris meelde, et nende suhe ei ole korras, sest Jacki iga teine lause viitab oma isale nimepidi, garanteerides selle, et teile ei lähe mitte kunagi meelest ära mis Willise tegelaskuju nimi ikkagi on. Ja siis on veel pahad tüübid, kes on täiesti suvalised jobud, plot twistid on korraks huvitavad, ent lõppkokkuvõttes siiski mitte midagi erilist. Film ise on suhteliselt lühike, seega lugu liigub kiiresti ja tundub väga imelikult. Aga noh, internetis käivad jutud, et kuues osa tuleb ka veel Willisega. Ja kui tahetakse seitsmendat teha, siis pole vaja kaugelt otsida, sest John McClane on olemas, kuna sümboolselt kantakse nimi tema pojale üle. Aga et see jutt ei oleks üdini negatiivne, siis oli filmis paar ägedat asja kah. Üks leidis aset lõpustseenis, kmis sisaldas ühte suurt plahvatust, ühte hüpet ning Johni keskmist sõrme. Teine on alloleval pildil. 4/10