Birdemic 2: The Resurrection (2013)

Birdemic 2, alapealkirjaga The Resurrection toob vaatajani õudustäratavaid naerukrampe. Lavastatud ja kirjapandud ei kellegi muu kui Birdemic: Shock and Terrori looja James Nguyeni sule läbi. Kui film algab sama igavalt ja aeglaselt kui esimene osa, siis lõpplahendus on küllaltki ootamatu. Muideks tegelased üritavad filmi teha oma kogemustest. Visuaalsed efektid on lihtsalt halbade filmide tipptase. Kus mujal võiks näha arvutiga modeleeritud kiirabiautot või näiteks autosõidustseene, kus peategelastel ühel hetkel on päikeseprillid ees ja teisel hetkel neid lihtsalt enam ei ole. Või kuidas oleks tapjamillimallikaga? Samas pidutseda näitlejad oskavad, sest need tantsuliigutused ühe kohaliku peo käigus on lihtsalt ennenägematud! Filmis võib vilksamisi näha nii mõneski stseenis ka võttegrupi liikmeid.

Jääb üle oodata ka kolmandat osa, hetkel aga on saadud kätte üks korralik annus efektset filmiklassikat. 9/10

The Gingerdead Man (2005)

Aastast aastasse kuulen inimesi pidevalt vingumas, et Hollywoodil on ideed otsas ning nüüd muud ei tehta kui et vändatakse järgesid ning adapteeritakse kõike, mida adapteerida annab. Esiteks, seda juttu on räägitud juba aegade algusest peale, ning teiseks, ilmselgelt on neil inimestel nägemata selline film nagu The Gingerdead Man. Film, kus mõrvarliku verehimuga pätist saab mõrvarliku verehimuga elav piparkook ei ole teps mitte pärit sellest samast Hollywoodist, millest need vingujad räägivad, oh ei! Siin on ideid isegi natuke liigagi palju ning eks ta ka sellepärast vajub lõppkokkuvõttes siiski päris parajalt perseli. Tõsi, tegemist on ühe täiesti korraliku b-filmiga, ning mulle kui üldiselt sellise saasta fännina see idee istus, ent natuke jäi filmil vajaka ning kuidagi liiga ohutult mängiti see elus piparkoogi asi välja. Justkui oleks kogu süžee kuskil reedeõhtusel pubituuril täis peaga paika pandud ning siis laupäeva hommikul pohmakavines seda kohendatud ning kõik parem kraam välja kougitud. Lugu ise on naeruväärselt lihtne - Gary Busey (kes juba originaalis on natukene piparkooki meenutava näoga) tapab inimesi, võetakse kinni, saab surmanuhtluse, tema keha kremeeritakse ning tuhk segatakse piparkoogitaignasse. Mingi aeg hiljem tehakse eelnimetatud taignast piparkook, kes ärkab ahjus küpsedes ellu ning leiab, et aeg on küps (GET IT?) inimesi tapma hakata. Õnneks satub ta kõige väetimate inimeste kohvikusse kogu filmikunsti ajaloos, sest ühe piparkoogi tapmisega hakkama esialgu ei saada. See on üks neist harukordsetest filmidest, mis on peaaegu nii halb et ta on hea...kuid selle asemel on ta lihtsalt keskpärane. 4/10

The Hobbit: An Unexpected Journey (2012)

 

Eelmise aasta detsembrikuus kinos ära nähtud Kääbik settis päris pikalt, enne kui otsustasin et aeg on blogi varjusurmast taaskord välja tuua ning mõtted kirja panna. Mäletan, et kunagi nooruspõlves sai ka raamatuversiooni loetud, ent kuna sellest oli filmi nägemise hetkeks möödas niivõrd palju aega, siis ei osanud ma ka vahet teha, et millised osad linateosest olid raamatu järgi tehtud ning millised neist olid originaalsed ideed, mis sinna ja tänna vahele pikitud olid. Võib olla ei ole ma piisavalt suur Tolkieni fänn, et vinguma hakata, aga mulle tundus kõik ühtlane ja sujuv, kordagi ei tekkinud muljet et kuhugi vahele on suratud mingi sobimatu pusletükk. Natuke interneti avarustes ringi vaadates tundus üldine arvamus lahku minevat, sest oli neid kes taevani kiitsid ning ka neid kes selle peale sülitasid. Eks ma isegi olin alguses skeptiline, sest see kuidas ühest raamatust sai äkitselt triloogia tegi pisut murelikuks küll. Kui aga kinos film otsa sai ja tiitrid jooksma hakkasid, tekkis samasugune tunne kui esmakordselt Sõrmuste Isandat vaatamas käisin (tookord ei olnud ma isegi teadlik, et tegemist on filmitriloogiaga), kus peale pea et kolmetunnise filmi lõppu olin veidike üllatunud, et asi juba läbi sai. Sarnane lugu leidis aset ka siin ning kaks tundi ja viiskümmend minutit tundusid pigem kui poolteist tundi. Visuaalne ilme oli tänu sellele kiidetud/kardetud kõrgemale kaadrisagedusele alul võõrastav, kuid sellega harjus üpris kiirelt ning lõpuks hakkas see isegi meeldima, sest silmailu oli pea et igas kaadris. Muusika oli grandioosne ning meeldejääv, tegelased ja sündmused huvitavad, film ise meeldiv. Ning Martin Freeman oli täiuslik Bilbo. 8/10

Shrek Forever After (2010)

Kunagiste armastatud lastefilmide ning nende järgede vaatamine täiskasvanueas ei ole just kõige produktiivsem tegevus, sest ainus mis sellest sünnib, on kurbus ning segadus, sest kunagistest humoorikatest ja lõbusatest seiklustest on saanud nüüdseks vaid huumorivaesed haledad varjud. Sellisel viisil avastasin enda jaoks näiteks selle, et riiulis asetseva Madagaskari DVD plaati saaks väga edukalt kasutada näiteks õlleklaasialusena, sest film selle peal on suht mannetu rämps. Aga kuidas on Dreamworksi ühe teise teada ja tuntud filmiseeriaga, mis oli omal ajal tohutul populaarne ja naerupisaraid tekitav? Shreki esimesi seiklusi pole enam pikalt julenud uuesti läbi vaadata, paariaastatagused kogemused kolmanda osaga aga suuremat ohumärki ei tekitanud, seega kui telekasse ilmus sookolli neljas osa Shrek Forever After, otsustasin ta ära vaadata. Ja kas sa näe - film oli täielik pask. Esimese osa kurjast sookollist on saanud pererutiini käes vaevlev roheline klomp, kes tahab kasvõi korra kunagisi hiilgeaegu tagasi. Seda võimaldab talle väike Rumpelstiltskin, kelle kavatsused on aga kurja tagamõttega. Nii satubki Shrek minevikku, kus teda tegelikult ei eksisteeri. Nüüd peab ta aga kõik sõbrad uuesti tagasi võitma ning Fiona uuesti endasse armuma panna, enne kui on liiga hilja. Lugu on üpriski lihtsakoeline ning tänu sellele ka üpriski rumal - räägi mitu korda sa tahad, aga miski takistab Shrekil kolmekümnendat korda aru saamast, et selle reaalsuse Fiona ei ole temaga abielus, ent ikka üritab Shrek igal kohtumiskorral talle nende lastest või muust säärasest rääkida. Lõpplahendus - kuigi vägagi läbinähtav ning juba siis tobedalt mõjuv - on alla igasugust arvestust. Ei olnud siin mingit nalja, ei mingit isikupära, kõik see onasendatu klišeedega ning selle pruuni ollusega, mida keskmine talumees võib südamerahuga kutsuda sõnnikuks. 2/10

Sucker Punch (2011)

Kui ma kunagi esimest korda Sucker Punchi treilerit oli minu esimeseks mõtteks mu pea sees midagi sellist - God damn, this looks FUCKING AWESOME! Muidugi, miks ei oleks pidanud, visuaalselt oli see treiler vapustav, lisaks kõik see action ja möll, huvitav õhkkond, kenad neiud ja päris mõnusalt paugutav muusika. Otse loomulikult lisas asjale vürtsi, vurtsu ja vingu ka Zack Snyderi nimi, kelle resümees olid ees juba mitmed väga head filmid, nagu näiteks Dawn of the Deadi remake ning koomiksil põhinevad 300 ja Watchmen. Tõsi, tegemist oli esimese isikliku teosega tema puhul, kuid asi ei saa ju olla nii hull, eks? Eks??

Nii ja naa, visuaalselt on film jätkuvalt tasemel, eriti just actionit täis stseenide puhul, kus peategelased võitlevad suurte jaapani metallsamuraidega, tapavad androidnatse või jahivad draakoneid. Kahjuks on see stiil aga üheülbaline ning filmi lõpuks on see suhkrune toon, mis filmil on, juba üle visanud. Muusika on õnneks päästev faktor, olles ühtlaselt mõnus ja muhe terve filmi jooksul. Filmi loo idee on huvitav - peategelane, edasi teada kui Babydoll, satub vaimuhaiglasse tänu oma õelale kasuisale. Karmi reaalsuse eest põgeneb Babydoll aga fantaasiamaailma, kus vaimuhaiglast on saanud bordellihõnguline kabareeteater ning Babydolli tantsunumbrid, mis viivad tema ja ta tüdruksõbrad omakorda järgmisesse fantaasiamaailma, on peatselt saamas teatri tõmbenumbriteks. Tüdrukud aga hauvad plaani teatrist põgenemiseks. Asi on justkui suhkruvati sisse kastetud Inception, mis justkui toimib ning ei toimi ka. Neiud on kenad, rollisooritused on rahuldavad, kuigi Carla Gugino aktsent ei peta mitte kedagi, aga tantsunumbritest märulistseenid kipuvad pikale venima ja muutuvad ruttutüütuks kui selgub, et peale esimest paari korda hakkab valem korduma. Style over substance, ehk liha oleks luude ümber rohkem võinud olla, siis oleks ägedam. 6/10

Green Lantern (2011)

Green Lantern ehk siis maakeeli Roheline Latern on järjekordne koomiksikangelane, kes on paberilehtedelt kinolinale reisinud. Tähelepanelikumad (täpsem oleks öelda "nohiklikumad") teist on kindlasti täheldanud, et Rohelise Laterna eestikeelset koomiksit on juba kevadest saati võimalik poes ajalehelettidel märgata ning osta. Koomiksiveergudel on tegelase tegevused üpriski põnevad, filmis jäi aga äktsionist puudu - rohkem keskenduti Hal Jordani ja Carol Ferrise nii-ja-naa armuelule, mitte aga sellele, et planeeti ähvardas suur oht. Ning kui lõpuks võitluseks läks, siis oli seda liiga vähe ja liiga hilja. Arvutieffektidest kogu pandud kostüüm nägi samuti nilbe välja. 5/10

Midnight in Paris (2011)

Midnight in Paris (2011) on lummavalt kaasahaarav fantaasiasugemeis Woody Alleni romantiline komöödia. See on siis see viimane romantiline komöödia pärast eelviimasele eelnevat eelviimast romantilist komöödiat Vicky Cristina Barcelona (2008), mida ma isegi näind puhtalt Scarlett Johanssoni ja selle kurja Javier Bardemi pärast, sest no No Country For Old Men (2007) jättis ikka päris kustumatu jälje ju. A no ja eeleelviimane sama zanri film Woodylt oli Curb Your Enthusiasmi fännidele tuttava Larry Davidiga see Whatever Works (2009), seda olen samuti näind. (Mõlemad W.A. filmid, mida näind, grupeeruvad kuskil sinna 7/10 alla). Vaatluse all olev film on aga täis 20ndate ajastu Pariisi hõngu ja suitsust atmosfääri. Selles on mõnusaid ütlusi nagu "My god, you take an art groupie to a whole new level." või "If it's bad, I'll hate it because of bad writing, if it's good I'll hate it because I'm envious and then I hate it even more. " Ja üks totramaid, a samas k loogilisemaid vabandusi: "Cheap is cheap!". Filmist ei jäänd välja k oma giidirolliga Nicolas Sarkozy laujannast abikaasa Carla Bruni. Naljakas muidugi, et ainsad, kes mõistavad Gili probleemi on sürrealistid. Lõigu lõpetuseks ka üks kena stinger Hemingwaylt: Picasso only thinks that women are to sleep with, or to paint.

Lugu sellest, kuidas kihlatud paar Gil (Owen Wilson), kes on elukutselt kirjanik, ja Inez (Rachel McAdams) saabuvad Pariisi ning justkui juhuse tõttu kohtuvad Inezi kunagise crushi Pauli (Michael Sheen) ja tema naise Caroliga (Nina Arianda). Paul, kui ninatarkne douchebag üritab omale loomupäraselt olukorda ära kasutada ja Inezi üle lüüa, mis tal k tundub, et õnnestub. Gil aga kaob õhtuti Pariisi õhtusumedusse ja ühes sellega müstilistesse seiklustesse paljude 20ndate ajastu loometegelastega. Mis aga täpsemalt aset leiab, seda tasub aga ise vaadata. Filmi ehivad soojad värvid ja mõnus muusika. M.I.P. sisaldab palju huvitavaid dialooge ja lapsena-mänguasjapoes-olemise-efekti. RINOCEUS?! Adrien Brody Rinoosoorosse stseeni peab k lihtsalt nägema. Hinnet kahandasid aga paljud pisidetailid ja mõned statistid, kes üritasid teha näo nagu nad ei oleks kaamerat märganud ja justkui ootaks, et nüüd tuleb actioni järgne CUT!-hüüe. A kuna Woody filmides on üldjuhul kõik stseenid väga mõnusalt realistlikud ja tema muusad k kenad, nagu seekord Inezi kehastav Rachel McAdams ja salapärane-vaata-filmi-et-teada-saada-kes (Marion Cotillard), siis väga palju hinne ei kannatagi ja tuleb ära Woody filmidele kohaselt 1tubli 7/10.

Gilil paistab olevat nii mõndagi huvitavat Picasso maali kohta lisada, mispeale Inez arvab, et ta on laksu all. hõõ-hõõ!

Lubage mul tutvustada oma joomakaaslast.. kumba sa rohkem tahaksid, nainööäääõõõõää?!?

Vaadakä, ma mängin nii hääste viiulit, et ajan isegi ennast nutma. ;D

Lubage ma selgitan, mida Picasso ei taha ise mõista. Sel maalil on naine justkui liiga vulgaarne, ei sobi kohe oma armukest kujutada sellisena.

Ou, tseki seda tooli! pole vaja vist öeldagi, et CHEAP IS CHEAP!

Paul, raisc, jäta see uhcustamine juba!

Your Highness (2011)

Your Highness (2011) on mõnus stonerite seikluskomöödia Pineapple Expressi loojalt, mis parodiseerib tõsiselt tehtud fantaasiafilme.

Sisust nii palju, et vennad Thadeous (Danny McBride) ja Fabious (James Franco) lähevad üheskoos rännakule, et päästa viimase armastatu Belladonna (Zooey Deschanel) kurja võluri Leezari (Justin Theroux) käest. Ilusad eriefektid, pöörased naljad, a ja Natalie oli k kenake, võib vist öelda, et 7/10.


stoned as F
omg! täh pic above is so stoned.

Thor (2011)

Thor sai tegelikult ära vaadatud juba tükk aega tagasi, aga kurat teab miks sellest pajatamata jäi. Ega nüüd nii väga muljetada polegi - käisin vaatasin filmi Kosmose kinos, et säästa enda silmi 3D tüütust ja olematust efektist. Saal oli pime, rahvast oli vähe ning film oli väga mõnus. Oli nii märulit, huumorit, silmailu (aitäh, Natalie Portman!) ning anti taaskord aimu kui suureks Marveli filmiuniversum paisunud on. Vastus on - mõnusalt. Näitlejad, kellest mitmed olid üsnagi nimekad, olid tasemel ning tuli välja, et neeger, kelle üle internet pikalt kurtis oli üks filmi karismaatilisemaid tegelasi. 8/10

Ghost Rider (2007)

Ghost Rider on üks film, millel on niivõrd tohutul hulgal potentsiaali, kuid üpriski pettumustvalmistav teostus. Eepilise momente jagub, seda eriti tänu Sam Elliottile, kes on vist ainuke siin filmis, kes oma tööd natukenegi tõsisemalt võtab. Lisaks annavad ta stseenid filmile juurde pisut verstenilikku maiku, mis on ainult tervitatav nähtus. Kahjuks aga ülejäänud film kahvatub tema kõrval. Probleemid on silmatorkavad - liiga palju näidatakse ekraanil Nicholas Cage'i, liiga vähe aga Ghost Riderit. Actionstseenid saavad kiirelt lõpu ning kaklused erinevaid elemente kehastavate deemonitega kestavad ainult minuti-paar. Ning kuigi Eva Mendez'i dekoltee on üpriski ahvatlev, siis näitlejana ei suuda ta siin filmis küll midagi korralikku korda saata. Ja Cage'i parukas oleks võinud ka normaalsem olla, mitte mingi potisoengu musternäidis. 5/10

The Sorcerer's Apprentice (2010)

The Sorcerer's Apprentice oli minu jaoks tõsine üllatus, sest ma ei uskunud, et tegemist oleks nii hea filmiga. Tõsi, kohati oli ikka väga palju juustuseid kohti, stsenaarium oli kohati liigagi etteaimatav ja huumor oli nii ja naa, kuid film tundus mõnus, eriti just näitlejate tõttu, kes näisid nagu nad oleksid enda asja nautinud ja lihtsalt asja hea tujuga teinud. Muidugi, esimestel minutitel oli Nicholas Cage veidike hirmuäratavalt imelik ja pedofiilianaljad olid kerged tulema, kuid edenedes muutus asi muhedaks. Alfred Molina oli nauditav nagu pea igas filmis kus ta osaline on ning Jay Baruchel ja Toby Kebell olid samuti naljakad, eriti just viimane. Lisapunkte saab ka Star Warsi viide! 7/10

Leeches! (2003)

Leeches! või alternatiivpealkirja järgi "Aegluubis poolalasti mehed" ei olnud absoluutselt õudne, kuid küll oli ta naljakas, sest pole midagi humoorikamat kui steroide kurguni täis musklites mehed vandumas alla nööri otsas veetavatele kummijurakatele ja käpiknukkudele, mis peaksid esindama neidsamu steroide täis olevaid kaane. Ega ausalt öelda ei olnudki päris selge mis filmi eesmärk oli või mis lugu ta rääkis, aga algidee oli juba piisavalt tobe, et ennast vaatama panna. Ning siin oli see lõputwist ka päris ootamatu. Loll, kuid ootamatu. 4/10

Drive Angry 3D (2011)

Kuna juba tükimat aega vedelesid netis mul ühed limpsikino filmivoucherdi, siis otsustasin, et aeg on küps, et need ära kasutada. Mõeldud, tehtud, kassast piletid küsitud ning Drive Angry 3D vaatamine ees ootamas ning noh, ei saa just öelda, et kahetsema peaks. Kindlasti ei olnud tegu täiusliku filmiga ning oli selliseid igavaid hetki ka, aa kui action oli, siis oli seda täie raha eest. Lugu oli tobe, tegelased olid ägedad (Cage'i tegelaskuju oli so-so, sest ei suudetud selgeks teha kas ta on bad-ass pohhuist või hella südamega piinatud hing), eepilisi momente jagus, 3D viskas vahepeal igast prügi näkku...siiski vahepeal oli küll selline tunne, et kurat, tehke midagi. Aga siiski, ainuüksi William Fichtneri pärast tasuks seda vaadata, niivõrd humoorikalt kehastatud Saatana käepikendust pole minu silmad ammu näinud. 7/10

Troll 2 (1990)

Troll 2 on üks neid legendaarseid filme, mille kvaliteet on niivõrd kehv, et see on automaatselt hea. Suurepäraselt puine näitlemine, tahtmatult ülimalt humoorikad tegelased ning nii kehvad efektid, et lausa naeratus tuleb huulile ning päike pilve tagant välja. Ainus nõuanne selle filmi vaatamiseks oleks mõõdukas alkoholi tarbimine - kinoprojektori meeskonna puhul oleks asi peaaegu kontrolli alt väljunud peale teatud joomismängu liiga täpset reeglite järgimist. 4/10

Spider-Man 3 (2007)

Sai siis mingi aeg tagasi ära vaadatud terve Ämblikmehe triloogia, aga kuna esimese kahe kohta pole omaette postituse tegemiseks piisavalt sõnu leida (esimene oli oli päris äge, teine osa oli triloogia parim), siis kolmanda osa kohta võiks juba pikemalt heietada küll. Rahva poolt niigi juba materdada saanud see film küll on ja kõik räägivad kuidas see film imeb, aga tegelikkuses lihtsalt liialdatakse natuke. Film ei olnud halb per se, ta oli lihtsalt väga ambitsioonikas...kuid kahjuks headest mõtetest ei piisa kui esitus keskpärane on.


Näitlejatööd olid okei, actionstseenid olid lahedad, aga kus filmi puudused selgelt esile tõusid, oli jutt. Stooripool oli niivõrd tihe ning seda halvas mõttes. Tegelasi oli liiga palju, mille tõttu jäid nii mõnedki hetked vägagi pealiskaudseks. Seekordseteks vaenlasteks olid Liivamees, Venom NING Harry Osborn lendaval lumelaual. Kui eelmistes osades oli vaenlaste päritolulood hästi kavandatud, siis seekord jättis küll soovida. Venomi sümbioot lihtsalt kukkus taevast alla ning Flint Markost sai Liivamees peale seda kui ta politsei eest põgenedes liiva täis auku kukkus, millega parajasti tehti teaduslikke katseid. Mida nende katsetega loodeti korda saata või mis oli nende eesmärk...vaatajale ei seletata ning see jääb igaveseks ajaks müsteeriumiks. Lisaks sellele otsustati Liivamehe puhul ajalugu ümber kirjutada ning teha hoopis temas onu Beni tapja. Mõnikord mind tõesti tüütab selline mentaliteet, et kõik peavad omavahel olema ühenduses, kas mitte kunagi ei või aset leida olukord, kus Ämblikmees peatab suuri, pahu tegelasi vaid sellepärast et ta on superkangelane ning tema südametunnistus ei luba neil vabalt ringi joosta. No muidugi, eks siin oli natuke küsimus ka Venomi sümbioodis, mis algselt Peter Parkeri keha kattis ja tema emotsioone põhja keeras, kuid siiski oli tegemist kehva loopöördega.


Kui nüüd jutt juba sümbioodile läks, siis sellega kaasnes ka muidugi emo-parkeri sünd. Peter kasvatas endale tuka ning muutus totaalseks playboyks/persevestiks, vastavalt olukorrale. Sellele aitas juba varakult kaasa ka New Yorki haaranud Ämblikmehe-maania, millega ülistati linna ainukest tõelist kangelast. Peter Parker laseb oma egol võimust võtta ning sellega ajab suhted Mary Janeiga keeruliseks, taaskord minnakse lahku ja taaskord saadakse jälle kokku, vahepeal sebib Peter Gwen Stacyga, kes on totaalne fillertegelane ja lihtsalt tuttava nime tõttu filmi lisatud, nagu ka tema isa, kes välgub ekraanil vaid korra või paar.Et aga liini veelgi rohkem sassi ajada, siis juhtub Gweni ekspoiss olema ei keegi muu kui Eddie Brock, kellest saab pärast Venom, kuid kes on persevest juba enne seda. Mingil hetkel löövad Liivamees ja Venom käed, et Ämblikmees maha nottida, aga stseen kus vastav sündmus toimub on naeruväärne - Liivamees näeb Venomit, virutab talle vastu vahtimist arvates et ta on Ämblikmees, siis avastab, et "Hei! Sa polegi Ämblikmees!" ja Venom vastab, et "Tahad lööme ta koos maha?" Liivamees vastab "okei" ja stseen on läbi. Oh jah.


Kurb on mäelda, et tänu stuudiobosside vahelesekkumisele, olid filmitegijad sunnitud loo niivõrd segaseks tegema ja seetõttu kannatab mõlemi vaenlase areng. Vaenlaste hulka ei loe Harry Osborni, sest tema tegelane on lihtsalt naeruväärne. Oleks siis tegu Green Goblini tagasitulekuga, nagu koomiksis, kuid siin otsustatakse panna ta lumelauaga lendama. Vahepeal tekib tal väike mäluauk ja nad on Peteriga jälle sõbrad, siis tuleb ta mälu taaskord tagasi ja nad ei ole enam sõbrad ja siis lõpuks on nad jälle sõbrad. Lõpuvõitlus on selline okei, aga taaskord on ajendiks Mary Janei päästmine nagu esimeses ja teises filmis.

Kui minu tekst tundub olevat segane, siis võib selle põhjustajaks lugeda filmi, mis oli samavõrd sassis ja omadega puntras. Iseenesest oli ju tegu normaalse meelelahutusega, kuid suured ambitsioonid viskasid lõppkokkuvõttes ikkagi filmile kaikaid kodaratesse. Ja sellest on kahju, sest selle segapuntra all on näha meeletut potentsiaali. 6/10

Scott Pilgrim vs. the World (2010)

Scott Pilgrim vs. the World on ametlikult minu uus lemmikfilm. Imelik universum, kus inimeste omavahelised kaklused ei lõppe surmaga, vaid kaotav osapool plahvatab müntideks, veganitel on supervõimed ning amazoni töötajad kasutavad pakkide vedamiseks teiste unenägudes pesitsevaid kiirteid on omaette võrratu nähtus. Ometigi algab kõik nii süütult, esimesed minutid näitavad meile täiesti tavalisi inimesi täiesti tavalises külmas ja lumises Torontos. Või noh, õues on külm ja lumine, nemad istuvad toas ja joovad teed. Lugu ise on meeliülendavalt lihtne ja samas raske seletada - poiss armub müstilisse tüdrukusse, kuid enne kui nad saavad koos olla, peab poiss alistama tüdruku seitse õelat eksi. See aga tähendab tund ja nelikümmend seitse minutit ägedaid kaklus-steene, eriti mõnusat huumorit, ägedaid visuaalseid effekte ning head muusikat. Lisaks filmivaatamisele tuleks ära kuulata mõnus soundtrack ning võimalusel ka koomiksitele pilgu peale viskama. Ning Mary Elizabeth Winstead nägi ülimalt seksikas välja. Võiks öelda, et isegi pisut seksikam kui Death Proofis ning jah, ta oli seal filmis ikkagi cheerleaderi kostüümis. 10/10

4: Rise of the Silver Surfer (2007)

Hoiatus: järgnev postitus sisaldab ohtralt spoilereid, sest tegu ei ole tavalise filmiarvustuse/mölaga, vaid pettunud filmi- ja koomiksisõbra vingumisega selle üle, kuidas 4: Rise of the Silver Surfer suutis olla suur, suur pettumus, vaatamata faktile, et ootused ei olnud kunagi kõrgel.

Kuskohast alustada? No kõige parem oleks muidugi algus, kus me näeme kuidas Sue ja Reed valmistuvad oma pulmadeks, mis millegi tõttu on meedia poolt väga suureks puhutud sündmus ja tuleb välja, et maailmas midagi muud nagu ei toimukski. Isegi suured anomaailiad, mille tõttu sajab Egiptuses lund, Jaapani lahed jäätuvad kinni ning maakoore sisse tekivad suured augud jäävad meedia jaoks tahaplaanile, sest kuulsuste pulmad>oletatav maailmalõpp. Sündmuskohal nähakse ainult üht hõbedast jutti taevas, mis kiirelt kaob, aga natuke sõjaväelaste ja Reed Richardsi tehnikat ning selgub, et tegu on Hõbesurfariga. Nime üle heidetakse muidugi pisut nalja ka kui see välja mõeldakse, aga eks see on ka kõik. Hõbesurfar ise (kellele annab hääle Morphius isiklikult) ei oma mitte mingitki isikupära ning ausalt öelda ei ole temale elu andnud eriefektid samuti mitte midagi erilist.


Kogu filmi jooksul arutavad Imeneliku liikmed oma probleeme - Sue ei taha enam meedia tähelepanu keskmes olla ning lõpuks ometi abielluda (sest, nagu Flubberiski, võtab see neil vähemalt viis korda) ja peale pulmi lõpetada superkangelaseks olemise ja luua kodu ja mida kõike veel. Ideel aga pole mitte mingit jumet, sest see on ju sada protsenti kindel, et tiim jätkab ning kõik see vahepealne draama ei oma mitte mingisugust mõtet! Lisaks teeb asja ka hullemaks see, et pooled näitlejatööd on mannetud, tegelased on isikupäratud ning need, kes ei ole käituvad hoopiski teistsuguselt kui koomiksis! Jessica Alba on täiesti keskpärane näitleja, seega ei tule üllatusena, et Sue Storm on täiesti näotu tegelane, Ioan Gruffud teeb Reed Richardsist totaalse persevesti ning Julian MacMahoni Dr Doom on lihtsalt...gei. Siiski, Chiklis ning Evans (eriti just Evans) saavad oma rollidega suhteliselt hästi hakkama, sest on tabatud just seda mida vaja tabada oli. Nende omavaheline keemia toimib ning tundub tõesti, et on vähemalt üritatud originaalile truuks jääda. Ning, nagu mainitud, saab Evans kõige paremini hakkama.


Chiklise ja Evansi keemiat (ning üldse üleüldist huumorit) üritab stsenaarium ikka pidevalt rikkuda. Vahele topitakse nii palju nõmedaid nalju ja lapsikut pila, et lausa paha hakkab. Väike näide - Evans küsib Chikliselt kuidas too oma pimeda tüdruksõbraga seksivad, kui ta peenis kivist on. Või vähemalt vihjab sellele. Lisaks ka natuke röhitsemishuumorit ja totaalselt pointless stseen sellest kuidas The Thing karu peale karjub. Või möirgab. Ning mitte ainult huumori osas ei astuta ämbrisse, vaid kõigega! Ma juba mainisin, kuidas väga palju rõhutakse Sue ja Reedi pulmade õnnestumisele ja Neliku sisetele pingetele. Lisaks sellele on veel pidev konflikt Reedi ja temalt abipaluva kindrali vahel. Kõige selle juures ununeb Hõbesurfar nagu juba ära. Ning kui teda ka on, siis ega ta midagi filmile juurde ei anna, seda näitab ka juba see, et filmi reaalseks põhivaenlaseks saab taaskord Doktor Doom! Kes mingil müstilisel moel saab oma kestast elusalt välja (vaata eelmise filmi lõpp), saab tänu Surfarile tagasi oma tavalise näo, mis ei ole enam metalli täis NING kelle sõjavägi kutsub appi, et Surfarit peatada! Aga et asi veelgi debiilsemaks teha, lubab sõjavägi, eesotsas eelmainitud kindraliga, Doomil teha katseid kinnipüütud Surfari lauaga. Niisiiis. Kes ei näe selles plaanis viga peab olema konkreetne idioot! Kujutage ette situatsiooni, kus Hitler aitaks Liitlasvägedel teatud sõjalist operatsiooni läbi viia, peale mida teda tänatakse ning öeldakse, et "Täname abi eest, härra Hitler! Me teame, et teil on teatud ajalugu, kuid teie kogemused tulid seekord tõesti kasuks. Nii, kas te oleksite nii lahke ja ootaksite siin ruumis, otse gaasikambri kõrval. Ma toon teile lubatud tasu, aga ma jätan teile seltsiks meie tubli sõduri härra Kaufmanni!"


Lisaks sellele ei tule kellelegi pähe küsida miks Dr. Doom enne Hõbesurfariga ühendust oli võtnud. Ning küsimus ei olnud selles, et sõjavägi poleks teadnud - vastupidi, Doom ise ütles neile! Kus on ajud? Igatahes, Doom on jätkuvalt paha, kuid Nelik taaskord nurjab ta plaanid. Seekord täpsemalt Johnny isiklikult, kes tänu Surfariga kokkupuutumisele sai viiruse (või midagi sarnast), mille tõttu saab ta teiste tiimikaaslastega võimeid vahetada. Lõpplahingus omab ta aga kõigi nelja omi ning loogikat selle taga ei seletata kunagi. Samuti ei mäleta kuidas asi raviti? Kas tegemist oli viitega Super-Skrullile või mitte, aga tema nägemine kunagi tulevikus on kahtlane. Aga sellega ei ole ju kõik veel läbi, Hõbesurfarit mäletate? Tema teenib Galactust, kes tahab Maa ära süüa. Sue saab sellest teada siis kui ta avastab, et Surfar on tegelikult teletups ja suudab oma kõhupeal telekat näidata. Filmi kliimaks on aga kõige mannetum eales, sest teoreetiline suurvaenlane (Doom on sama asi praktikas) ei ole mitte midagi muud kui üks suur pilv, mille Surfar koos endaga õhku laseb. Absoluutselt mitte mingitki püüet ei ole tehtud, et kujutada Galactust sellisena nagu ta koomiksites ilmus!?


See siin üleval on Galactus. Ta ei meenuta kohe mitte kuidagi pilve, kas pole?

Kui nüüd aus olla, siis oli tegemist keskpärase filmiga, mis suutis kohati ka meelt lahutada ning eks tavavaataja saab natuke melelahutust ka. Sellele vaatamata on tegemist filmiga, mis suudab solvata nii filmisõpru kui ka koomiksifänne. 4/10