neljapäev, 23. detsember 2010

Serpico (1973)

Serpico (1973) oli hämmastavalt hea elulooline draamafilm. Olen kord isegi näind Al Pacinot mängimas legendaarse surmadoktori Jack Kevorkiani rollis, samuti suurepärases, tõesti sündinud lool põhinevas, telefilmis You Dont Know Jack (2010) (lihtsalt üks väike lisasoovitus edaspidiseks). Tüüp keda Pacino kehastas pidi olema vist kõige meeldivaim ment, keda ma, tele- ja/või kinoekraanil, eales näind olen. Marihuaana suitsetamisstseen oli päris meeliülendavalt ebareaalne nagu mingi õhus hõljuv otsmikusagar (kuidas siis teistmoodi kindlaks teha, mis lõhn ja maitseomadused sel on, kui mitte terve klassitäiega rookiedega koos savu teha:D)."Täh's sum good shit!" .lol. Terav kõnepruuk, mõnus huumor ja suht playa hoiak oli Pacinol ses filmis. Soundtrack midagi väga erilist ei pakkund, kuna puudus see shaftilik theme music, sellest oli isegi et veits kahju, kiskus tunnet tsipa tagasi, nagu jalutada elueesmärkide poole sundseisuslikus moonwalkis. Naljakas, et võmme jagati riietuse alusel kahte: uniformed & plainclothesmen. hah. Nagu ütles Ruut, "Plainclothesmen to the rescue!" XD haha!

See eluloofilm on Frank Serpico (Al Pacino) uudishimulikust politsei-kadeti-põlvest kuni sügava pettumuseni New Yorki politseitöös. Kvaliteetfilm, mida vaataks kordi ja veel. Vägagi korralik 8/10.

Spell it right!needless to say more.

Is it Clifton Collins Jr. ? (WELL, YOU DECIDE! vol1)

SERPIFIED DAMAGE! ..aka söörpsmääsh!

Is it R.A. The Rugged Man ? (WELL, YOU DECIDE! vol2)

Bon Jovi võiks oma lüürikat veits ümber teha (laiendaks veits kuulajaskonda või nii) :D

"JÕHKER VUNTS, SÖÖRP!"..followed by tha response you can see above D:

Look at my horse, my horse is amazin'! ..Shut up woman, get up my horse.D

It's like you gon' shit sum bricks after she has licked ya dick. ..n shit.xD

N-tähega jupats, ehk et mitte nigdzet vaid et "nig", nagu Ruut ütles, et kohane sellisele.D:DXD

Ok, nüüd me teame, kust Tauno Kangro on oma swaggeri saand. xD

Is it Jack Sparrow ? (WELL, YOU DECIDE! vol3)

Yo, check my mouse, it has mad grippin' skillz. Oh, you can't turn yo eyez off of my hat?! Trick!

esmaspäev, 20. detsember 2010

The Skeleton Key (2005)

The Skeleton Key (2005) oli täitsa mõnus vaatamiselamus. Teadmata midagi eelnevalt filmist kui sellisest, otsustasin ta ära vaadata ja ilma treilerit nägemata (mis rikub lihtsalt kogu teema ära) tundus pilt palju terviklikum kui obsessiivkompulsiivsete häiretega hasartmõistatatustelahendaja pusle (yeah, I said it). Tavatutes mõõtmetes mööda New Orleansi soomülkaid kulgev kummituslugu. Filmi idee oli nagu täitsa hea, aga teostus mõneti kehvavõitu, kuid siiski kõik suutis jätta sellise mõtlemapaneva ja sügava mulje. A see eest heliriba oli puhtam kui Peeter Sauli abikaasa maopuhastus jäädvustatuna plaadile. :D Kõik see orkestraalne osa (score) oli vürtsiks lisatud eraldiseisvate lugudega (tracks) nii hästi komponeeritud, et oli tõesti meeldiv kuulata ja kõik läks kokku ideaalselt. (Maggi Idea-aalselt)xD

Lugu ise oli sellest, kuidas üks noor voodihaigetest vanurite (mitte segi ajada praeguse perekonnaõpetuse õpikutes defineeritud seose vanuritega) põetaja Caroline (Kate Hudson), otsustab pärast mitmete patsientide suremist minna eramajja halvatud mehe, Ben (John Hurt)'i hooldajaks. Caroline saab enda kätte maja skeleton key, ehk võtme, mis avab kõiki lukke/tube, see võti aga tekitab juba esimesel päeval tas segadust ning ta mõistab, et majaga on seotud mingi süngem saladus. Mis see saladus oleks, jääb kõigil endal välja uurida ja juurida. Lugu oli intrigeeriv, muusika paljulubav, kaamerat oli kasutatud efektiivselt, kahjuks olid mõned kohad aga veidravõitu ning osa neist ehmatuskohtadest oli liiga ettearvatavalt planeeritud, et hinnang jääb siis 7/10.

E nagu ENEMY, ehk et iga autojuhi vaenlane, tühi paak.Hah.a

Live Fast, Die Young! Omamoodi irooniline, et vanurite hooldamine ei ole just kõige väledamat sorti hobi. xD

Ja mis veelgi iroonilisem?! See võti, mis peaks kõik lukud avama, ei tee lahti seda taba, mis Kate'il kaelas on, ehk et CRY ME A HUDSON RIVER!xD (.. so täh I could land a paperplane on it, n I don' mean a money carryin' air transports).

Diggin' In The Crates (D.I.T.C) aka Melo-Kate. Oi, sa väike nõelajas nõelake, mine ikka vakku.LOL


Uu,
Green Goblin D::D

Ma võinuks peaaegu veenduda, et ma nägin just SLUGi (Atmosphere'ist) tegemas Luke (Peter Sarsgaard)'i rolli LUUKEREVÕTMES, .:D (MOMMA ALWAYS TOLD ME A LADY WHO LETS A MAN INSIDE OF HER ROOM, IS NO LADY)

John Hurt got HURT. even paralyzed :/

Dem rich niggus, havin' poor white kids.

kolmapäev, 1. detsember 2010

The Condemned (2007)



The Condemned oli igatpidi pettumust valmistav film. Actionfilmi kohta oli actionit vähevõitu, thrilleri osa pealt oli aga pinge lausa olematu. Lisaks muidugi fakt, et originaalsust oli filmil vähem kui jalutul saapaid. Kellele nimi Battle Royale tuttav on, see ehk juba teab mida ma silmas pean, aga kes veel tutvust pole teinud (kas siis filmi, raamatu või mangaversiooniga) tehku seda kinlasti. Battle Royale'i premise oli lihtne - valitsuse käsul valitakse välja suvaline klassitäis noori ning sunnitakse neid mängima mängu, mille eesmärgiks on väljuda sellest elusana. See omakorda tähendab, et ellujäämiseks tuleb teised tappa. Juba idee ise annab väga hea draamaelemendi jaoks palju ruumi, kuid igasugune võimalus mingisugusekski tegelas- ja stooriarenduseks lasti potist alla, kui otsustati kamp süütuid noori asendada peotäie surmamõistetud kriminaalidega. Kaastunne kadus ning asendus ükskõiksusega, samuti ei andnud (kehvasti kirjutatud) peategelane põhjust talle kaasa elada; Steve Austin näitas maadlejale omast näitlemisoskust ning seega oli Vinnie Jonesi tegelaskuju (selle filmi kõige villainim villain) just see kellele lõpuks pöialt hoida. Kuna Vinnie oskas oma rolli mõnuga võtta ja lihtsalt asju üle võlli pööras, oli ta vabalt selle filmi kõige nauditavam osa.

Viimastel meetritel üritas film luua seda "hetke", kus üritati olla moraalijüngrid, kuid kuna terve ülejäänud film oli paras hunnik paska, kukuti ka selle üritusega mõnuga perseli. The Condemned ei olnud midagi muud, kui üks ebaõnnestunud ja igav kloon. 3/10

reede, 19. november 2010

Devil (2010)


Ma usun, et ma ei olnud ainus inimene, kes sai M. Night Shyamalani loo põhjal vändatud horror-thrillerit Devil nähes positiivse üllatuse osaliseks. On ju mehe viimase aja looming olnud üsnagi kehvavõitu, kui mitte öelda et lauspask. Seekord oli tegemist aga üpriski põneva looga - viis inimest jäävad lifti kinni ning juhtuma hakkava müstilised asjad. On raske filmi kirjeldada ilma paljastamata põnevaid twiste või muud säärast, aga olgu öeldud, et mõni neist oli üpriski etteaimiatav, mõni stooriliintundus aga peale pikemat mõtlemist lausa mõttetuna. Siiski, olgu otseselt või kaudselt, kuid üle pika aja oli tegemist taaskord M. Nighti filmiga, kus oli parajalt müsteeriumi ning mis ei imenud sitta. 7/10

kolmapäev, 17. november 2010

Batman Begins (2005)


Kes meist ei teaks Batmani? Lugu noorukist, kelle vanemad tema silme ees tapetakse ning kes siis kurjuse vastu nahkhiirekostüümis võitlema hakkab, on ju eepiline. Ning sarnaselt ka mitmeid kordi nähtud. Ometigi oli Batmani filmiseeria tulevik peale Joel Schumacheri campihõngulisi filme üpriski tume, mis tähendas seda, et aeg oli küps taaskord nullist alustada. Seekord võttis ohjad enda kätte Christopher Nolan, kelle käe all valminud seeria esimene osa Batman Begins jäi üpriski paljudel enne The Dark Knighti nägemist vaatamata. Sama lugu oli ka minu puhul, kuid õnneks töötavad mõlemad filmid hästi ka individuaalsel tasandil, teineteisest sõltumata. TDK jääb aga juba sellepärast Beginsile alla, sest lugu tundus kuidagi tihedam ning filmi hoidis ülal rohkem kui ainult üks suurepäraselt kehastatud villain. Kahju on aga sellest, et Scarecrow tegemisi kuidagi vähe ekraanile jõudis ning tema motiivid kahtlaseks jäid. Siiski, hea film on hea. 8/10

teisipäev, 16. november 2010

28 Weeks Later (2007)


28 Weeks Later sai mängima pandud kohe peale esimese osa lõppu, küll aga on kirjutamine hilisemaks jäänud. Järjefilm tõi endaga kaasa mitmeid muutusi, suurimaks neist vast režissööri vahetumine, see aga tõi filmi rohkem sellist ameerikalikku maitset ja värvi. Selle põhjuseks ei olnud ainult ameerika näitlejate importimine, vaid ka loo ülesehitus ja voolavus tundus kuidagi teistsugusena ning tuttavlikumana. Seekord ei hoitud elavate surnutega kokku, vaid lükati neid lausa kuhjade kaupa ekraanile. Sellega kaasnes muidugi action, aga kadus esimeses osas olev salapärasuse element. Tegelased olid täiesti uued ning samamoodi ka sündmused, sisse segati sellist tüüpilist ameerika jalaga perse huumorit. Kuid see ei tähenda, et tegemist oleks olnud kehva filmiga, lihtsalt kõik oli kuidagi liiga tuttav ja osad lahendused tundusid "ohututena." Samuti tõstataks küsimuse - miks on enamus varateismelised poisid filmides pikkade juustega? Kas see on moevärk? 6/10

pühapäev, 14. november 2010

Saw 3D (2010)


Ma olen alati arvanud, et olgu ühe filmiseeria järjed nii kohutavad kui tahes, siis esimest osa ei suudeta ikkagi ära rikkuda, aga võta näpust - Saag 3D sai sellega hakkama ning peale kõne all oleva filmi nägemist vaatan ma paratamatult esimest osa teistsuguse pilguga. Muidugi oli esimene osa esmasel vaatamiskorral kõige parem just oma värskuse ja müstilisuse tõttu, aga nähtavasti on filmitegijad võtnud nõuks iga osaga seda salapära kergitada ning uusi asju vanade sündmustega niivõrd kehvalt kokku haakida, et õudne. Taaskord näeme uusi tegelasi, kes on kas Jigsaw spetsialistid politseivägedes ning vanu tegelasi, kes ainult hetkeks ekraanile hüppavad (Tobin Bell on seekord vaid ühes stseenis figureeriv). Lugu on kehv, lõksud on igavad (ning taaskord kohati ka loogikavabad), gore on muidugi jätkuvalt rõve, näitlejatööd on pea et olematud, lugu on niivõrd etteaimatav et õudne... kuid see kõik on tühine selle kõrval, et 3D selles filmis on pea et OLEMATU! Kokku võiks loetleda nii umbes 5 stseeni, kus 3D ka natukenegi kasutada üritati, kuid kõige huvitavam effekt piirnes sellega, et filmi subtiitrid tundusid näole lähemal olevat. Saag 3D on ehe näide kuidas teha 3D filmi - tee sitasti, aga raha jookseb. 4/10

teisipäev, 9. november 2010

28 Days Later (2002)


Mulle meeldivad zombiefilmid ning 28 Days later ei ole siinpuhul mitte mingisugune erand. Juba lugu on üpriski kütkestav - grupp aktiviste üritavad teatud laborist päästa katseloomi, kuid loomad kannavad enneolematut viirust, mis tänu aktivistide tööle mööda Londonit levima hakkab. 28 päeva hiljem ärkab haiglas üles Jim (keda kehastab taaskord tasemel Cillian Murphy) ning avastab ennast tühjast maailmast. Haigla on mahajäetud ning tänavad tunduvad olevat tühjad. Pimeduse langedes aga kohtub Jim Londoni tänavate uute valitsejatega, kelleks on elavad surnud. Tema õnneks suudab Jim kohtumise tänu paarile ellujääjale üle elada ning peale paari väikest käiku viib nende tee nö."Pühale maale"; kohta, kuhu viirus veel levinud ei ole. Filmi keerdkäigud on päris toredad, näitlejatööd head ning üleüldiselt on tegu huvitava looga, mis siis et elavaid surnuid natuke rohkem ekraanil näha oleks tahtnud.

Natuke aega tagasi esilinastus selline seriaal nagu "Walking Dead", mis samamoodi kasutab sarnast võtet, kus peategelane haiglas ärgates enese zombiede poolt valitsevas maailmas leiab, kuid siinpuhul ei ole tegu häbitu mahavehkimisega, vaid lihtsalt õnnetu juhusega. Nimelt oli WD koomiksi autor lugu algselt niimoodi plaaninud, kuid kahjuks jõudis Danny Boylei film enne välja tulla. Koomiksiautor Robert Kirkman otsustas aga enda algust mitte muuta ning nüüd on meil tervelt 2 sarnase algusega zombie-eepikat.

WD sari on väga hea ning samamoodi on hea ka Danny Boyeli film 28 Päeva Hiljem. 8/10

kolmapäev, 3. november 2010

Due Date (2010)



Due Date oli päris mõnus komöödia, mis pakkus kamaluga naljakaid kohti ning mõnusat keemiat Robert Downey Jr.i ja Zach Galifianakise vahel. Iga natukese aja tagant jõudis ekraanile järjekordne epiline moment ning kinorahvas reageeris vastavalt. Siiski ei olnud kompott täiuslik, sest natuke pakuti etteaimatavaid stooriliine ning kaheldava väärtusega Jamie Foxxi. Sellele vaatamata oli tegemist mõnusa kinoelamusega, mis jättis peale lõppu naeratuse suule. 8/10

esmaspäev, 25. oktoober 2010

1408 (2007)



Kui nüüd aus olla, siis ma ei ole kunagi ühtegi Stephen Kingi raamatut lugenud, küll olen aga näinud üpriski palju filme, mis tema raamatutel või lühilugudel põhinevad. 1408 on üks neist juhtudest. Loo peategelaseks on John Cusacki poolt kehastatud Mike Enslin, kes kirjutab raamatuid kummiustest ja poltergeistidest ise nendesse mitte uskudes. Ühel päeval viib tema uurimustöö järgmise raamatu jaoks aga ühte New Yorgi hotelli, mille tuba numbriga 1408 omab huvitavat ajalugu. Inimesed, kes tuppa õhtul sisenevad, sealt hommikul enam elavana ei välju. Küüniline Mike arvab, et tegemist on kuulujutuga ning veenab hotelliomanikku, et too lubaks Mike'il öö selles toas veeta. Kuid juba tuppa sisenedes avastab Mike, et on aeg paranormaalseid nähtuseid uskuma hakata. Filmi esimene pool kruttis mõnusalt pinget ning hotellitoas aset leidvad sündmused pakkusid huvi, kuid siis hakkas lugu laiali valguma, sisse topiti ka peategelase kurba elu. Surnud tütar, seniilne isa ning lahus elav naine olid elemendid, mis siinkohal suhteliselt nõrgaks jäid ning ilma nendeta (kui hotellitoa tegemisi oleks rohkem jälgitud) oleks film kraadi võrra parem olnud. Samuti olid loo pöörded ja käänakud miili tagant näha ja väga etteaimatavad. Siiski, nii kaua kui asi toimis asi toimis ning oleks tehtud teisi otsuseid või natuke rohkem lihvi antud asjale, siis oleks 1408 rohkemat kui üks neist filmidest, kus mängib Samuel L. Jackson. 6/10

neljapäev, 14. oktoober 2010

Spider-Man 3 (2007)



Sai siis mingi aeg tagasi ära vaadatud terve Ämblikmehe triloogia, aga kuna esimese kahe kohta pole omaette postituse tegemiseks piisavalt sõnu leida (esimene oli oli päris äge, teine osa oli triloogia parim), siis kolmanda osa kohta võiks juba pikemalt heietada küll. Rahva poolt niigi juba materdada saanud see film küll on ja kõik räägivad kuidas see film imeb, aga tegelikkuses lihtsalt liialdatakse natuke. Film ei olnud halb per se, ta oli lihtsalt väga ambitsioonikas...kuid kahjuks headest mõtetest ei piisa kui esitus keskpärane on.


Näitlejatööd olid okei, actionstseenid olid lahedad, aga kus filmi puudused selgelt esile tõusid, oli jutt. Stooripool oli niivõrd tihe ning seda halvas mõttes. Tegelasi oli liiga palju, mille tõttu jäid nii mõnedki hetked vägagi pealiskaudseks. Seekordseteks vaenlasteks olid Liivamees, Venom NING Harry Osborn lendaval lumelaual. Kui eelmistes osades oli vaenlaste päritolulood hästi kavandatud, siis seekord jättis küll soovida. Venomi sümbioot lihtsalt kukkus taevast alla ning Flint Markost sai Liivamees peale seda kui ta politsei eest põgenedes liiva täis auku kukkus, millega parajasti tehti teaduslikke katseid. Mida nende katsetega loodeti korda saata või mis oli nende eesmärk...vaatajale ei seletata ning see jääb igaveseks ajaks müsteeriumiks. Lisaks sellele otsustati Liivamehe puhul ajalugu ümber kirjutada ning teha hoopis temas onu Beni tapja. Mõnikord mind tõesti tüütab selline mentaliteet, et kõik peavad omavahel olema ühenduses, kas mitte kunagi ei või aset leida olukord, kus Ämblikmees peatab suuri, pahu tegelasi vaid sellepärast et ta on superkangelane ning tema südametunnistus ei luba neil vabalt ringi joosta. No muidugi, eks siin oli natuke küsimus ka Venomi sümbioodis, mis algselt Peter Parkeri keha kattis ja tema emotsioone põhja keeras, kuid siiski oli tegemist kehva loopöördega.


Kui nüüd jutt juba sümbioodile läks, siis sellega kaasnes ka muidugi emo-parkeri sünd. Peter kasvatas endale tuka ning muutus totaalseks playboyks/persevestiks, vastavalt olukorrale. Sellele aitas juba varakult kaasa ka New Yorki haaranud Ämblikmehe-maania, millega ülistati linna ainukest tõelist kangelast. Peter Parker laseb oma egol võimust võtta ning sellega ajab suhted Mary Janeiga keeruliseks, taaskord minnakse lahku ja taaskord saadakse jälle kokku, vahepeal sebib Peter Gwen Stacyga, kes on totaalne fillertegelane ja lihtsalt tuttava nime tõttu filmi lisatud, nagu ka tema isa, kes välgub ekraanil vaid korra või paar.Et aga liini veelgi rohkem sassi ajada, siis juhtub Gweni ekspoiss olema ei keegi muu kui Eddie Brock, kellest saab pärast Venom, kuid kes on persevest juba enne seda. Mingil hetkel löövad Liivamees ja Venom käed, et Ämblikmees maha nottida, aga stseen kus vastav sündmus toimub on naeruväärne - Liivamees näeb Venomit, virutab talle vastu vahtimist arvates et ta on Ämblikmees, siis avastab, et "Hei! Sa polegi Ämblikmees!" ja Venom vastab, et "Tahad lööme ta koos maha?" Liivamees vastab "okei" ja stseen on läbi. Oh jah.


Kurb on mäelda, et tänu stuudiobosside vahelesekkumisele, olid filmitegijad sunnitud loo niivõrd segaseks tegema ja seetõttu kannatab mõlemi vaenlase areng. Vaenlaste hulka ei loe Harry Osborni, sest tema tegelane on lihtsalt naeruväärne. Oleks siis tegu Green Goblini tagasitulekuga, nagu koomiksis, kuid siin otsustatakse panna ta lumelauaga lendama. Vahepeal tekib tal väike mäluauk ja nad on Peteriga jälle sõbrad, siis tuleb ta mälu taaskord tagasi ja nad ei ole enam sõbrad ja siis lõpuks on nad jälle sõbrad. Lõpuvõitlus on selline okei, aga taaskord on ajendiks Mary Janei päästmine nagu esimeses ja teises filmis.

Kui minu tekst tundub olevat segane, siis võib selle põhjustajaks lugeda filmi, mis oli samavõrd sassis ja omadega puntras. Iseenesest oli ju tegu normaalse meelelahutusega, kuid suured ambitsioonid viskasid lõppkokkuvõttes ikkagi filmile kaikaid kodaratesse. Ja sellest on kahju, sest selle segapuntra all on näha meeletut potentsiaali. 6/10

laupäev, 2. oktoober 2010

Scott Pilgrim vs. the World (2010)


Scott Pilgrim vs. the World on ametlikult minu uus lemmikfilm. Imelik universum, kus inimeste omavahelised kaklused ei lõppe surmaga, vaid kaotav osapool plahvatab müntideks, veganitel on supervõimed ning amazoni töötajad kasutavad pakkide vedamiseks teiste unenägudes pesitsevaid kiirteid on omaette võrratu nähtus. Ometigi algab kõik nii süütult, esimesed minutid näitavad meile täiesti tavalisi inimesi täiesti tavalises külmas ja lumises Torontos. Või noh, õues on külm ja lumine, nemad istuvad toas ja joovad teed. Lugu ise on meeliülendavalt lihtne ja samas raske seletada - poiss armub müstilisse tüdrukusse, kuid enne kui nad saavad koos olla, peab poiss alistama tüdruku seitse õelat eksi. See aga tähendab tund ja nelikümmend seitse minutit ägedaid kaklus-steene, eriti mõnusat huumorit, ägedaid visuaalseid effekte ning head muusikat. Lisaks filmivaatamisele tuleks ära kuulata mõnus soundtrack ning võimalusel ka koomiksitele pilgu peale viskama. Ning Mary Elizabeth Winstead nägi ülimalt seksikas välja. Võiks öelda, et isegi pisut seksikam kui Death Proofis ning jah, ta oli seal filmis ikkagi cheerleaderi kostüümis. 10/10

kolmapäev, 22. september 2010

V for Vendetta (2006)


V for Vendetta oli üpriski lahe, kuid samas ei oska ma filmi kohta midagi kommenteerida. Hugo Weavingu näitlejatöö oli äge, tänu millele sai Vst kohe mitu kraadi kõvem tegelane kui ta koomiksis tundus. Visuaalne pool oli äge, lugu oli okei, Portmani kiilakas pea niisamuti ja...sellega kõik ka piirneb. Film oli tegelikult päris hea, kuid samas mitte midagi sellist millest pikalt räägiks või mis kohe erinevaid emotsioone tekitab. Seda oli lihtsalt huvitav vaadata ja mõnikord sellest piisab. 7/10

kolmapäev, 15. september 2010

Paper Heart (2009)


Kui ma esimest korda Paper Hearti treilerit nägin, siis ma lootsin palju rohkem. Aga nagu alati, siis ka sel korral oli treiler petlik ning päris filmil oli kordades vähem huumorit, šarmi ja üleüldiselt puudus see miski, mis oleks hoidnud mõtted erksad ja silmad ekraanil. Muidugi, eks ohumärkie oli juba enne, ei ole romantika eriti just minu teema, kuid siiski ootasin Michael Cera osalusel veidike enamat. Aga kuna mockumentary peategelaseks oli Charlyne Yi, kes mängis fiktsionaalselt ennast armastuse otsinguil, siis sealt tulid ka eelmainitud puudujäägid, sest temas ei ole mitte midagi šarmikat ega humoorikat (mis on irooniline, kuna tegemist on väidetavalt koomikuga) vaid iga kord kui ta ekraanil oli, tundsin ma rohkem igavust. Filmi helgemad hetked leidsid aset kui intervjueeriti "päris" inimesi, kes rääkisid huvitavaid jutte oma armastusest. Üleüldsiselt oli aga tegu keskpärase filmiga, millest isiklikult lootsin rohkemat. 5/10

esmaspäev, 13. september 2010

4: Rise of the Silver Surfer (2007)


Hoiatus: järgnev postitus sisaldab ohtralt spoilereid, sest tegu ei ole tavalise filmiarvustuse/mölaga, vaid pettunud filmi- ja koomiksisõbra vingumisega selle üle, kuidas 4: Rise of the Silver Surfer suutis olla suur, suur pettumus, vaatamata faktile, et ootused ei olnud kunagi kõrgel.

Kuskohast alustada? No kõige parem oleks muidugi algus, kus me näeme kuidas Sue ja Reed valmistuvad oma pulmadeks, mis millegi tõttu on meedia poolt väga suureks puhutud sündmus ja tuleb välja, et maailmas midagi muud nagu ei toimukski. Isegi suured anomaailiad, mille tõttu sajab Egiptuses lund, Jaapani lahed jäätuvad kinni ning maakoore sisse tekivad suured augud jäävad meedia jaoks tahaplaanile, sest kuulsuste pulmad>oletatav maailmalõpp. Sündmuskohal nähakse ainult üht hõbedast jutti taevas, mis kiirelt kaob, aga natuke sõjaväelaste ja Reed Richardsi tehnikat ning selgub, et tegu on Hõbesurfariga. Nime üle heidetakse muidugi pisut nalja ka kui see välja mõeldakse, aga eks see on ka kõik. Hõbesurfar ise (kellele annab hääle Morphius isiklikult) ei oma mitte mingitki isikupära ning ausalt öelda ei ole temale elu andnud eriefektid samuti mitte midagi erilist.


Kogu filmi jooksul arutavad Imeneliku liikmed oma probleeme - Sue ei taha enam meedia tähelepanu keskmes olla ning lõpuks ometi abielluda (sest, nagu Flubberiski, võtab see neil vähemalt viis korda) ja peale pulmi lõpetada superkangelaseks olemise ja luua kodu ja mida kõike veel. Ideel aga pole mitte mingit jumet, sest see on ju sada protsenti kindel, et tiim jätkab ning kõik see vahepealne draama ei oma mitte mingisugust mõtet! Lisaks teeb asja ka hullemaks see, et pooled näitlejatööd on mannetud, tegelased on isikupäratud ning need, kes ei ole käituvad hoopiski teistsuguselt kui koomiksis! Jessica Alba on täiesti keskpärane näitleja, seega ei tule üllatusena, et Sue Storm on täiesti näotu tegelane, Ioan Gruffud teeb Reed Richardsist totaalse persevesti ning Julian MacMahoni Dr Doom on lihtsalt...gei. Siiski, Chiklis ning Evans (eriti just Evans) saavad oma rollidega suhteliselt hästi hakkama, sest on tabatud just seda mida vaja tabada oli. Nende omavaheline keemia toimib ning tundub tõesti, et on vähemalt üritatud originaalile truuks jääda. Ning, nagu mainitud, saab Evans kõige paremini hakkama.


Chiklise ja Evansi keemiat (ning üldse üleüldist huumorit) üritab stsenaarium ikka pidevalt rikkuda. Vahele topitakse nii palju nõmedaid nalju ja lapsikut pila, et lausa paha hakkab. Väike näide - Evans küsib Chikliselt kuidas too oma pimeda tüdruksõbraga seksivad, kui ta peenis kivist on. Või vähemalt vihjab sellele. Lisaks ka natuke röhitsemishuumorit ja totaalselt pointless stseen sellest kuidas The Thing karu peale karjub. Või möirgab. Ning mitte ainult huumori osas ei astuta ämbrisse, vaid kõigega! Ma juba mainisin, kuidas väga palju rõhutakse Sue ja Reedi pulmade õnnestumisele ja Neliku sisetele pingetele. Lisaks sellele on veel pidev konflikt Reedi ja temalt abipaluva kindrali vahel. Kõige selle juures ununeb Hõbesurfar nagu juba ära. Ning kui teda ka on, siis ega ta midagi filmile juurde ei anna, seda näitab ka juba see, et filmi reaalseks põhivaenlaseks saab taaskord Doktor Doom! Kes mingil müstilisel moel saab oma kestast elusalt välja (vaata eelmise filmi lõpp), saab tänu Surfarile tagasi oma tavalise näo, mis ei ole enam metalli täis NING kelle sõjavägi kutsub appi, et Surfarit peatada! Aga et asi veelgi debiilsemaks teha, lubab sõjavägi, eesotsas eelmainitud kindraliga, Doomil teha katseid kinnipüütud Surfari lauaga. Niisiiis. Kes ei näe selles plaanis viga peab olema konkreetne idioot! Kujutage ette situatsiooni, kus Hitler aitaks Liitlasvägedel teatud sõjalist operatsiooni läbi viia, peale mida teda tänatakse ning öeldakse, et "Täname abi eest, härra Hitler! Me teame, et teil on teatud ajalugu, kuid teie kogemused tulid seekord tõesti kasuks. Nii, kas te oleksite nii lahke ja ootaksite siin ruumis, otse gaasikambri kõrval. Ma toon teile lubatud tasu, aga ma jätan teile seltsiks meie tubli sõduri härra Kaufmanni!"


Lisaks sellele ei tule kellelegi pähe küsida miks Dr. Doom enne Hõbesurfariga ühendust oli võtnud. Ning küsimus ei olnud selles, et sõjavägi poleks teadnud - vastupidi, Doom ise ütles neile! Kus on ajud? Igatahes, Doom on jätkuvalt paha, kuid Nelik taaskord nurjab ta plaanid. Seekord täpsemalt Johnny isiklikult, kes tänu Surfariga kokkupuutumisele sai viiruse (või midagi sarnast), mille tõttu saab ta teiste tiimikaaslastega võimeid vahetada. Lõpplahingus omab ta aga kõigi nelja omi ning loogikat selle taga ei seletata kunagi. Samuti ei mäleta kuidas asi raviti? Kas tegemist oli viitega Super-Skrullile või mitte, aga tema nägemine kunagi tulevikus on kahtlane. Aga sellega ei ole ju kõik veel läbi, Hõbesurfarit mäletate? Tema teenib Galactust, kes tahab Maa ära süüa. Sue saab sellest teada siis kui ta avastab, et Surfar on tegelikult teletups ja suudab oma kõhupeal telekat näidata. Filmi kliimaks on aga kõige mannetum eales, sest teoreetiline suurvaenlane (Doom on sama asi praktikas) ei ole mitte midagi muud kui üks suur pilv, mille Surfar koos endaga õhku laseb. Absoluutselt mitte mingitki püüet ei ole tehtud, et kujutada Galactust sellisena nagu ta koomiksites ilmus!?


See siin üleval on Galactus. Ta ei meenuta kohe mitte kuidagi pilve, kas pole?

Kui nüüd aus olla, siis oli tegemist keskpärase filmiga, mis suutis kohati ka meelt lahutada ning eks tavavaataja saab natuke melelahutust ka. Sellele vaatamata on tegemist filmiga, mis suudab solvata nii filmisõpru kui ka koomiksifänne. 4/10

laupäev, 11. september 2010

Machete (2010)


Mina ei ole veel Palgasõdureid näinud, küll olen ma aga kuulnud et seda nimetatakse kõige mehisemaks filmiks eales. Ei tohi aga ära unustada fakti, et vastava tiitli sai ta enne kui kinodesse oli marssinud Machete ning mitte miski ei ole mehisem kui 66 aastane kuri mehhiklane kuhjade kaupa laipasid tekitamas ja kamaluga noori naisi sebimas. Mitte miski.

Machete on esimene Grindhouse'i treileritest, mis filmiks muutus ning tegi seda päris hästi. Filmis oli mõnusat actionit, head kildu ning kuhjaga silmailu. Täiuslik film siiski ei olnud, loos jäid mõned elemendid üpriski nõrgaks, alustades pisiasjadest nagu tüüpiline kättemaksu lugu ja lõpetades suhteliselt mannetu moraaliga, mille kohaselt on immigrandid Ameerika edu võti. Olgu öeldud, et siinkohal ei võta ma poliitiliselt sõna, vaid lihtsalt märgin ära et selline pisike immigratsioonisõda tundus kohati laisa loojutustamisena. Siiski mitte nii väga et filmi ära oleks rikkunud. Teine asi mis närima jäi, oli osade tegelaste väga vähene või pea et olematu areng. Nii juhtus näiteks Tom Savini ja Lindsay Lohani tegelaskujudega, kes olid filmis lihtsalt laheduse ja alastuse mõttes. Seda saab eriti öelda just viimase kohta, sest kui Lohani tegelaskuju ei andnud filmile eriti midagi ning kui tütarlaps oma filmitöö kolme päevaga tehtud saab, siis ega sealt pole muidugi ka midagi loota. Õnneks kaalutakse nõrgad hetked üle sellistega, kus Trejo kasutab teise mehe soolestikku, et korrust vahetada või kus üliseksikas Jessica Alba dušši võtab.

Machete ei olnud nii muhe kui seda oli Planet Terror, aga siiski kuratlikult mehine ning üldkokkuvõttes mõnus kinofilm. 8/10

neljapäev, 2. september 2010

Inception (2010)


Inception sai ära nähtud juba tükk aega tagasi ning nüüd kui elamused enam nii värsked ei ole, vaid jõudnud juba vaikselt settida ja seedida, on ka paras aeg kirja panna mis ma tast siis õigupoolest arvasin. No mis teha, mulle meeldis. Siiski ei olnud tegemist sellise mindfuckiga nagu foorumites ja muudes kohtades lubati, stoori oli kohati etteaimatav, idee ei olnud üldse nii värske kui osad juntsud seda suure suuga kuulutasid ja mida kõike veel. Õnneks oli tegemist ainult pisivigadega, sest tegemist oli nauditava teosega.


Näitlejatööd olid mõnusad, Leo oli tasemel (ning on viimasel ajal üldse mulle istuma hakanud, tore et mees on paksuks ja karvaseks muutunud ning ei ela enam oma Titanicu ajast pärit nunnuduse rasvade peal), Tom Hardy ja Joseph Gordon-Lewitti omavahelist keemiat oli huvitav jälgida ning viimast oli veel eriti tore jälgida, kes samuti on saamas minu silmis nö. "päris" näitlejaks, sest viimased mälestused temast on "3. kivi päikesest" aegadest pärit. Lisaks meenutas ta oma väljanägemisega ekraanil üpriski palju varalahkunud Heath Ledgerit.


Kuigi sellist vaimustust ei tekkinud nagu mõnel, et maksimumpunkte visata, siis 8 punna saab film küll, kasvõi juba selle pärast kui palju humoorikat järelkaja ta tekitanud on. 8/10