Black Dynamite (2009)

Black Dynamite on vanu blaxploitationfilme mõnusalt parodeeriv ja sõbralikult tögav komöödia, mille suurim võlu ei peitu mitte tema loos, näitlejatöödes ega kaameranurkades, vaid kõikides tahtlikes vigades ja pisidetailides, mis nende avastamise korral suu naerule venitab. Olgu selleks siis kaamerasilma sattunud mikrofonid, tahtlikud jätkuvusvead kaadrite vahetusel või pööraselt labased, ent toimivad naljad. Stsenaarium toimib ning on hea just sellepärast, et ta on taotuslikult halb ja "kehvasti kirjutatud." Selle ümberjutustamisega pole mõtet siin aega kulutada, see on miski, mida tuleb ise avastada. Üldiselt võib aga idee võtta kokku nõnda - viisaka afrosoenguga must mees rebib naisi ja tapab mehi. Väikse miinusena võiks esile tuua üldise väljanägemise - film on kuidagi liigselt pruun. Klannimehed, hoidke oma mõtted endale, ma pidasin silmas seda pruuni filtrit, mis kõik kaadrid nö. "üle värvinud" on. Neid alumisi pilte on sellest saatusest õnneks säästetud. Oleks kogu film nõnda värvikirev, oleks punktike juurde kukkunud. 8/10

The Gingerdead Man (2005)

Aastast aastasse kuulen inimesi pidevalt vingumas, et Hollywoodil on ideed otsas ning nüüd muud ei tehta kui et vändatakse järgesid ning adapteeritakse kõike, mida adapteerida annab. Esiteks, seda juttu on räägitud juba aegade algusest peale, ning teiseks, ilmselgelt on neil inimestel nägemata selline film nagu The Gingerdead Man. Film, kus mõrvarliku verehimuga pätist saab mõrvarliku verehimuga elav piparkook ei ole teps mitte pärit sellest samast Hollywoodist, millest need vingujad räägivad, oh ei! Siin on ideid isegi natuke liigagi palju ning eks ta ka sellepärast vajub lõppkokkuvõttes siiski päris parajalt perseli. Tõsi, tegemist on ühe täiesti korraliku b-filmiga, ning mulle kui üldiselt sellise saasta fännina see idee istus, ent natuke jäi filmil vajaka ning kuidagi liiga ohutult mängiti see elus piparkoogi asi välja. Justkui oleks kogu süžee kuskil reedeõhtusel pubituuril täis peaga paika pandud ning siis laupäeva hommikul pohmakavines seda kohendatud ning kõik parem kraam välja kougitud. Lugu ise on naeruväärselt lihtne - Gary Busey (kes juba originaalis on natukene piparkooki meenutava näoga) tapab inimesi, võetakse kinni, saab surmanuhtluse, tema keha kremeeritakse ning tuhk segatakse piparkoogitaignasse. Mingi aeg hiljem tehakse eelnimetatud taignast piparkook, kes ärkab ahjus küpsedes ellu ning leiab, et aeg on küps (GET IT?) inimesi tapma hakata. Õnneks satub ta kõige väetimate inimeste kohvikusse kogu filmikunsti ajaloos, sest ühe piparkoogi tapmisega hakkama esialgu ei saada. See on üks neist harukordsetest filmidest, mis on peaaegu nii halb et ta on hea...kuid selle asemel on ta lihtsalt keskpärane. 4/10

This Is the End (2013)

Viimasel ajal on mõned üksikud inimesed kurtnud, et Kinoprojektori blogi seisab juba pikemat aega tühjana ning uusi postitusi siia pole tekkinud. Tulin uurima, ja vahi - viimane postitus tehti märtsikuus! Sellel niinimetatud "vaikuseperioodil"on juhtunud nii mõndagi ningfilmide vaatamine on olnud sellel aastal üpriski teisejärguline, olgu see siis kas õnneks või kahjuks. Ometigi on ette juhtunud nii mõnigi pärl, millest tahaks kirjutada kas mõne pikema kirjatüki või siis ühe lihtsama muljetuse, nii nagu siin blogis ennegi nähtud - paar rida teksti, pildid, hinne ja kõik. Eks siis üritame varjusurmast (taaskord?) välja tuua.

Selle nädala alguses sai ära nähtud selline tore linateos nagu seda oli This Is the End. Paelus ta mind juba siis kui kunagi varem need treilerid kinodes jooksma hakkasid (jumal teab millal see veel oli). Tundus selline hästi mõnus ja muhe värk ja kuna mulle tegijate-näitlejate tiim juba varasematest projektidest suhteliselt hästi peale olid läinud, siis polnud nagu mingit erilist probleemi selle kinnojõudmine ära oodata ning siis pilk peale visata.

Lugu lihtne ja muhe - Seth Rogen ja semud on James Franco juures pidu panemas kui äkitselt jõuab kohale maailmalõpp, koos taevast allasadava tulevihma ja kõige muu säärasega. Head inimesed tõusevad sinise valguseviha sees taevasse, James Franco pool pidutsevad kuulsused jäävad aga oma lunastust ootama. Suurem osa filmi tegevusest leiab aset Franco majas, kuigi lõpuminutitel üritatakse ka väljaspool seda ellujäämisoskuseid rakendada. Kahjuks oli seda Franco pool passimist niivõrd palju, et pisut kippus asi üksluiseks juba muutuma. Õnneks oskasid mehed omavahelise keemia toimima panna ning niivõrd korralikus koguses (mõnevõrra labast, ent tabavat) huumorit toota, et igav ei hakkaks. Heliriba oli ka väga äge. Muhe film, mis ühekordseks vaatamiseks on enam kui piisav. Eriti praegusel juhul, kui ma avastasin et see Futurama viimane  hooaeg on suhteliselt huumorivaene. 8/10

P.S. Michael Cera teeb elurolli. Danny McBride on jätkuvalt naljakas. Channing Tatum on paljude naiste jaoks rikutud.

Shrek Forever After (2010)

Kunagiste armastatud lastefilmide ning nende järgede vaatamine täiskasvanueas ei ole just kõige produktiivsem tegevus, sest ainus mis sellest sünnib, on kurbus ning segadus, sest kunagistest humoorikatest ja lõbusatest seiklustest on saanud nüüdseks vaid huumorivaesed haledad varjud. Sellisel viisil avastasin enda jaoks näiteks selle, et riiulis asetseva Madagaskari DVD plaati saaks väga edukalt kasutada näiteks õlleklaasialusena, sest film selle peal on suht mannetu rämps. Aga kuidas on Dreamworksi ühe teise teada ja tuntud filmiseeriaga, mis oli omal ajal tohutul populaarne ja naerupisaraid tekitav? Shreki esimesi seiklusi pole enam pikalt julenud uuesti läbi vaadata, paariaastatagused kogemused kolmanda osaga aga suuremat ohumärki ei tekitanud, seega kui telekasse ilmus sookolli neljas osa Shrek Forever After, otsustasin ta ära vaadata. Ja kas sa näe - film oli täielik pask. Esimese osa kurjast sookollist on saanud pererutiini käes vaevlev roheline klomp, kes tahab kasvõi korra kunagisi hiilgeaegu tagasi. Seda võimaldab talle väike Rumpelstiltskin, kelle kavatsused on aga kurja tagamõttega. Nii satubki Shrek minevikku, kus teda tegelikult ei eksisteeri. Nüüd peab ta aga kõik sõbrad uuesti tagasi võitma ning Fiona uuesti endasse armuma panna, enne kui on liiga hilja. Lugu on üpriski lihtsakoeline ning tänu sellele ka üpriski rumal - räägi mitu korda sa tahad, aga miski takistab Shrekil kolmekümnendat korda aru saamast, et selle reaalsuse Fiona ei ole temaga abielus, ent ikka üritab Shrek igal kohtumiskorral talle nende lastest või muust säärasest rääkida. Lõpplahendus - kuigi vägagi läbinähtav ning juba siis tobedalt mõjuv - on alla igasugust arvestust. Ei olnud siin mingit nalja, ei mingit isikupära, kõik see onasendatu klišeedega ning selle pruuni ollusega, mida keskmine talumees võib südamerahuga kutsuda sõnnikuks. 2/10

Iron Sky (2012)

Ülelahenaabrite poolt kokku klopsitud Iron Sky premise on huvitav - aastal 1945, nähes et asjad veavad siiski viltu, põgenevad natsid kuu peale ning nüüd ootavad parimat aega, et kunagine planeet lõplikult vallutada. Natside kuubaasi avastavad kaks astro/kosmonauti, kes kuu peale maanduvad (miks, ei tea). Üks neist tapetakse, teine eskorditakse aga baasi. Peale seda kui ellujäänul kiiver peast tõmmatakse avastavad natsid, et nende vang on mustanahaline. Imelikul kombel on paljud vägagi üllatunud ning okei, osad on tõesti ainult elu kuu peal näinud ning maa asjadest midagi ei tea, aga kui niinimetatud Maa ekspert samuti kohkub musta meest nähes, siis tekib küsimusi küll. Peaks ju neegrite kontseptsioon ka natsidele tuttav olema, mitte ainult ei olnud vastava rassi esindajad olemas Euroopas, vaid käisid natsid ise ju ka Aafrkas müdistamas. Kui seal ühtegi neegrit silma ei hakanud, siis on küll imelik. Ja kuna kuu peal oli ka vanemaid härrasid, prouasid, siis poleks raske olnud neil nähtust kinnitada, et "see on ju neeger, meil omal ajal oli neid Maa peal külluses!" Kuid minnes edasi - lugu iseenesest ei ole midagi huvitavat ning kui üle saada idee totrusest, siis lisaks kuunatsidele ei paku film midagi muud - üritatakse nalja visata Sarah Palini üle, kellest siin saanud Ameerika president, üritatakse teha torkeid maailmapoliitika pihta, ent kõik naljad on juba aastate jooksul ära leierdatud ning ainult harva suudab film mõjuda värskena. Näitlejatööd on sellised enam-vähem, pildikvaliteet oli aga kena, seega vähemalt oli silmal ilus vaadata. Muusika oli hea ning  üks väga hea Põhja-Korea nali oli ka. 5/10

Birdemic: Shock and Terror (2010)

Nii mitmedki inimesed meenutavad Alfred Hitchcocki kui geniaalset filmirežissööri ning seda ka õigusega - mees on loonud suurepäraseid teoseid, mis annavad inspiratsiooni paljudele uutele tulijatele filmimaailmas. Tõenäoliselt on Birdemic: Shock and Terror sarnane juhtum, kus filmi režissöör istus üksinda kodus, vaatas Hitchcocki filmi "Linnud" ning mõtles, et "Hei, nüüd kus käes on arvutite ajastu ning võimalus effektide loomiseks tohutul hulgal paremad...äkki peaksin ka mina midagi säärast looma!" Ning seda ta tegi, ilmavalgust nägi Birdemic - film, millest kiirgab sellist geniaalsust millelaadset pole nähtud peale seda, kui inimeste huviorbiiti ilmus The Room. Siinkohal pole aga tegu mitte ainulthalva näitlemisega, vaid kõike seda rikastavad arvutiga loodud linnud, mis näevad välja justkui oleks nad MS painti kasutades kokku klopsitud. Lugu ise järgmine - pervert istub kohvikus, piilub naisi ning jookseb ühele neist järele, sest ta on lihtsalt nii ilus. Sinisilmne neiu leiab, et selles pole midagi imelikku, paar avastab, et nad käisid koos koolis ning mingist hekest nad hakkavad käima. Mees, edukas tarkvara müüja (kes hobikorral tegutseb päikesepaneelidega), ning neiu, keskpärase välimusega modell, otsustavad suhte järgmisele tasemele viia,veedavad öö koos...ning järgmisel hommikul ründavad neid (ning kõiki teisi inimesi) linnud. Miks? Keegi ei tea. Kõigele muule lisaks on vist kogu film lindistatud kõige esimese filmimist võimaldava mobiiltelefoniga, sest kvaliteet on kohutav. Lisame kompotile veel suures koguses kohutavat näitlemist ning lõpptulemuseks on film, millest paremaid, kvaliteetsemaid asju võib ka youtube vahendusel näha. Aga väga lõbus oli. 8/10

30 Minutes or Less (2011)

30 Minutes or Less (2011) on Ruben Fleischeri viimane lavastajatöö pärast filmi Zombieland (2009). Tuleb tõdeda, et Zombieland osutus ikkagi paremaks. Filmi tegid nauditavaks mõningased jaburad ütlused nagu "Sometimes fate pulls out his big old cock and slaps you right in the face!" Või siis dialoog Dwayne'i ja Travise vahel, kus esimene ütleb: "I taught myself how to eat pussy and cut my own hair, mis järel teine vastab absurdse combolahendina: "I taught myself how to eat pussy hair". Ega mida sa veel Danny McBride'ilt ootaks, kui absurdset ning võimalikult ignorantset hoiakut. Nagu ütleks Kenny Powers: "You're fuckin' out, I'm fuckin in!". Ülejäänd huumor oli nagu liiglabane ja keskmise ameeriklase jaoks rõkkamapanev, a eurooplase maitse jaoks juba aegund ja lohakas (vinguvad girlymanid: Jesse Eisenberg ja Aziz Ansari).

Film sellest, kuidas 2 + 2 = C4. Nimelt 2 laisklevat tüüpi: egotsentrik Dwayne (Danny McBride) ja tema aeglase taibuga semu Travis(Nick Swardson) otsustavad korraldada pangaröövi, a selleks on neil vaja kedagi, kes nende eest töö ära teeks. Saatuse tahtel leitakse üks panniga sõitev pitsapoiss Nick (Jesse Eisenberg) ja tema kooliõpetajast sõber Chet (Aziz Ansari), kes siis peavad toime panema väikepanga röövi ja maksma sulidele $ 100 000 või muidu...

Action oli küll hollywoodilikult hästi lahendatud, a film ise jäi nagu paljuski puudu, küll aga kiidan heliriba ja lõpulugu ja title sequence oli k päris äge, a ikkagist üks keskpärane 5/10.

Masterplan

Mõmmz got shook!

Who you bangin there? Nobody! Ok-ok, it's Jason Vorhees.

Midnight in Paris (2011)

Midnight in Paris (2011) on lummavalt kaasahaarav fantaasiasugemeis Woody Alleni romantiline komöödia. See on siis see viimane romantiline komöödia pärast eelviimasele eelnevat eelviimast romantilist komöödiat Vicky Cristina Barcelona (2008), mida ma isegi näind puhtalt Scarlett Johanssoni ja selle kurja Javier Bardemi pärast, sest no No Country For Old Men (2007) jättis ikka päris kustumatu jälje ju. A no ja eeleelviimane sama zanri film Woodylt oli Curb Your Enthusiasmi fännidele tuttava Larry Davidiga see Whatever Works (2009), seda olen samuti näind. (Mõlemad W.A. filmid, mida näind, grupeeruvad kuskil sinna 7/10 alla). Vaatluse all olev film on aga täis 20ndate ajastu Pariisi hõngu ja suitsust atmosfääri. Selles on mõnusaid ütlusi nagu "My god, you take an art groupie to a whole new level." või "If it's bad, I'll hate it because of bad writing, if it's good I'll hate it because I'm envious and then I hate it even more. " Ja üks totramaid, a samas k loogilisemaid vabandusi: "Cheap is cheap!". Filmist ei jäänd välja k oma giidirolliga Nicolas Sarkozy laujannast abikaasa Carla Bruni. Naljakas muidugi, et ainsad, kes mõistavad Gili probleemi on sürrealistid. Lõigu lõpetuseks ka üks kena stinger Hemingwaylt: Picasso only thinks that women are to sleep with, or to paint.

Lugu sellest, kuidas kihlatud paar Gil (Owen Wilson), kes on elukutselt kirjanik, ja Inez (Rachel McAdams) saabuvad Pariisi ning justkui juhuse tõttu kohtuvad Inezi kunagise crushi Pauli (Michael Sheen) ja tema naise Caroliga (Nina Arianda). Paul, kui ninatarkne douchebag üritab omale loomupäraselt olukorda ära kasutada ja Inezi üle lüüa, mis tal k tundub, et õnnestub. Gil aga kaob õhtuti Pariisi õhtusumedusse ja ühes sellega müstilistesse seiklustesse paljude 20ndate ajastu loometegelastega. Mis aga täpsemalt aset leiab, seda tasub aga ise vaadata. Filmi ehivad soojad värvid ja mõnus muusika. M.I.P. sisaldab palju huvitavaid dialooge ja lapsena-mänguasjapoes-olemise-efekti. RINOCEUS?! Adrien Brody Rinoosoorosse stseeni peab k lihtsalt nägema. Hinnet kahandasid aga paljud pisidetailid ja mõned statistid, kes üritasid teha näo nagu nad ei oleks kaamerat märganud ja justkui ootaks, et nüüd tuleb actioni järgne CUT!-hüüe. A kuna Woody filmides on üldjuhul kõik stseenid väga mõnusalt realistlikud ja tema muusad k kenad, nagu seekord Inezi kehastav Rachel McAdams ja salapärane-vaata-filmi-et-teada-saada-kes (Marion Cotillard), siis väga palju hinne ei kannatagi ja tuleb ära Woody filmidele kohaselt 1tubli 7/10.

Gilil paistab olevat nii mõndagi huvitavat Picasso maali kohta lisada, mispeale Inez arvab, et ta on laksu all. hõõ-hõõ!

Lubage mul tutvustada oma joomakaaslast.. kumba sa rohkem tahaksid, nainööäääõõõõää?!?

Vaadakä, ma mängin nii hääste viiulit, et ajan isegi ennast nutma. ;D

Lubage ma selgitan, mida Picasso ei taha ise mõista. Sel maalil on naine justkui liiga vulgaarne, ei sobi kohe oma armukest kujutada sellisena.

Ou, tseki seda tooli! pole vaja vist öeldagi, et CHEAP IS CHEAP!

Paul, raisc, jäta see uhcustamine juba!

Super (2010)

Super (2010) on jõuline ja veidralt äge James Gunni kirjutatud ja lavastatud action-komöödia, mis vürtsitatud veriste elementidega ja muidugi mõista koomiksifänlusega (MUST WATCH!). Ilmselt on see Gunni parim ja ühtlasi k humoorikaim kirjutis, pärast Dawn of the Dead (2004) kahasse skriptimist George A. Romeroga. Gunni viimane filmitükk oli inimkeha-üle-kontrolli-võtvate-kaanilaadsete-tulnukkoletistega Slither (2006). Super tundub juba loomu poolest parem olevat, olgugi, et ma pole Slitherile silma peale veel saand. Gunni hilisem telesari PG Porn on aga hüsteeriliselt naljakas, eriti see Helpful Bus'i sketš sealt, kes pole näind, siis lisatud väike link. Dwight Schrute as a crime fighter?!

Lugu Frank Darbo (Rainn Wilson) nimelisest tüübist, kes ärkab iga hommik üles täpselt sama unenägu nähes ning k

elle seaduslik naine Sarah (Liv Tyler) juba enam ammu ta vastu mingeid tundeid üles ei näita. Sarah ellu trügib teravkeelne uimastiäritseja Jacques või noh JOCK (Kevin Bacon), Frank üritab oma naist tagasi võita, aga nutujõud pole kaugeltki nii tugeva mõjuga kui Jock ning tema vihased kamraadid. Frankile tuleb aga appi jumalakäsi ja tüüp otsustab oma kodulinnas kuritegevusele piiri panna, mõeldes endale idiootse nime ja võttes superkangelase kostüümi. Filmi raamistik on mõnusalt jabur komöödia, mis haakub ootamatu jõhkruse ja verevalamisega, mis teeb kogu kompoti nauditavaks on see tuima Franki vs energeetilise koomiksipoe müüjanna Libby (Ellen Page) ekraanikeemia. Mõnus muusika (see super catchy LALALALA), hea ülesehitus, no mõtlen, et 8/10.

Õnnestunud maskeeruja -

"It's not a fake beard. It's really real. This is my hair growin' out of my face!"

Crimson Bolt voolib ette priceless näoilmeid!

All Jesus Network. boobs outside of marriage. no no no!

You supposed to b a dog person?! (this is why iDont trust cops)

Now why you had to piss a nigga off?! bad, Crimson, real bad!:..D

Alla 14 keelatud! splatter action!hihi

osake sellest üliVingest animatsioonist, mida alguses näha võib.

Easy A (2010)

Easy A oli üpriski nauditav komöödia, võib olla võimendas tema huumorit ka see, et peale seda sai Hall Pass peale pandud ning too tundus (ning ka oli) Easy A kõrval palju mannetum. Samas suutis film ka iseseisvalt mitmeid kordi naerupahvakuid ning mehelemist esile kutsuda. Eelkõige tuleks tänada peategelast ning toetavate tegelaste (tüdruku vanemad ja sõbrad) omavahelist keemiat. Olivia (Emma Stone) valetab oma sõbrannale, et selle asemel et temaga reisile minna kohtus ta hoopis ühe noormehega, kes temalt süütuse võttis. Üks vale viib teiseni ning peatselt on Olivia kooli peal teada-tuntud kui prostituut. Selle peale laseb aga Olivia käiku plaani, et oma mainet taastada. Emma Stone teeb päris muheda soorituse ning jättis vähemalt mind ootama uut Ämblikmehe filmi, kus ta astub Gwen Stacy rolli. Win! 8/10

Hall Pass (2011)

Hall Pass oli üks täiesti tavaline Ameerika komöödia, mis kõlbab väga hästi ühekordseks vaatamiseks. Abielumees (Owen Wilson) saab oma naise käest vaba nädala, mille jooksul võib ta teha kõike, mida hing ihkab, sealhulgas ka magada võõraste naistega. Sama võimaluse saab ka tema parim sõber (Jason Sudeikis) ning koos oma sõpradega astuvad nad vastu ühele vägagi huvitavale ja humoorikale nädalale...seda vähemalt teoorias. Praktikas jäi huumorist aga palju puudu, stsenaarium oli nõrk ning nalja eriti ei tehtud. Stephen Merchant oli filmi kõige nauditavam osa, kuid kahjuks oli teda seal liiga vähe. Lisaks oli filmis liiga palju paljaid peeniseid ja liiga vähe paljaid tisse. 5/10

Horrible Bosses (2011)

Horrible Bosses (2011) on mõnus must komöödia, sellest kuidas on võimalik, et kellelgi teisel võib olla palju hullem ülemus kui Sul. Naljad olid vahepeal üsnagi ootamatud (hea, et ma trailerit polnud enne suvatsenud kiigata), mis tegi vaatamiselamuse paremaks. Sai naerda, irnuda ja itsitada piisavalt, kuna dialoogid omasid ning situatsioonikoomikat jätkus küll ja veel (a jah, ega's küll küllale liiga ei tee, as they say). Värskendav oli näha Colin Farrellit ignorantse douchebagi rollis, ses osas võiks tuua paralleele Tom Cruisei kehastusega filmist Tropic Thunder (2008), aint et Tomi roll ei näind ette hermafrodiitsete Aasia päritolu hooradega ringiaelemist. YACK!

Lugu kolme sõbra, Nicki (Jason Bateman), Kurti (Jason Sudeikis) ja Dale'i (Charlie Day), ühistest püüdlustest oma bossidest, Dave Harken (Kevin Spacey), Bobby Pellitt (Colin Farrell), Julia Harris (Jennifer Aniston), vabaneda. Filmis teeb väikse rolli k Jamie Foxx, kes peaks kõigi eelduste kohaselt Tarantino uues filmis Django Unchained (2012) nimikarakterit kehastama :O Soundtrack oli k hea, tegevust jätkus, ainult, et Dale'i tüütu karakter kiskus veits hinnet alla, seega 7/10.

Your Highness (2011)

Your Highness (2011) on mõnus stonerite seikluskomöödia Pineapple Expressi loojalt, mis parodiseerib tõsiselt tehtud fantaasiafilme.

Sisust nii palju, et vennad Thadeous (Danny McBride) ja Fabious (James Franco) lähevad üheskoos rännakule, et päästa viimase armastatu Belladonna (Zooey Deschanel) kurja võluri Leezari (Justin Theroux) käest. Ilusad eriefektid, pöörased naljad, a ja Natalie oli k kenake, võib vist öelda, et 7/10.


stoned as F
omg! täh pic above is so stoned.

Tucker & Dale vs Evil (2010)

Tucker & Dale vs Evil (2010) on traditsioonilise summer-campin-trip-slasher-flicki pea peale pööratud kuid vägagi õnnestunud versioon, mille stsenaariumi autoriks ja lavastajaks on Hollywoodis veel suhtselt tundmatu Eli Graig. Mõnusalt absurdse ülesehitusega naerupahvakuid esilekutsuv meistriteos, mida sünnib vaadata nii üksi kui k sõprade või pere seltsis.


Lugu sellest, kuidas noored sõidavad telkima ja leiavad eest kahtlase välimusega maakad, Tucker (Alan Tudyk) ja Dale (Tyler Labine), kes pealtnäha õelad, a tegelt kõigest oma äsja ostetud suveonni suunduvad suure südamega puhkajad tüübid. Edasi järgneb sündmusteahel, kust ei puudu ei huumor ega vägivald. Juhuse läbi hakkavad noorukid surema naljakal kombel ja Tucker ning Dale kahtlustavad, et tegu on hullumeelsete emolastega. Segane lugu selgelt nähtuna, mida julgen soovitada kõigile tavapärasest slasherist tüdinuile, seega 7/10.

The Hangover Part II

Esimene Pohmakas oli minu maitse jaoks vägagi nauditav huumor. Tegelased olid huvitavad ja veidrad, situatsioonid naljakad ning üldine valem, kuigi juba klišeehõnguline, tundus sellegipoolest värskena. Kohe kui kuulsin, et järjeidee oli olemas juba enne esimese filmi ilmumist...ei kõlanud siiski just väga julgustavana. Siiski, siht oli alates sellest hetkest kindel - selle filmi vaatan kinos ära.

Kaks aastat hiljem jõudis Pohmakas number 2 kinodesse, kuid ind oli kadunud. Esimene treiler oli humoorikas isegi teisel vaatamisel, kuid filmi täies pikkuses nähes jõudis kohale, et ega lisaks nendele naljadele polegi filmis rohkem eriti huumorit. Tegelased olid samad, situatsioonid niisamuti, vaid koht oli muutunud - Las Vegasest olid poisid siirdunud Bangoki ööellu. Juhtus asju, väljalöödud hammas vaehtus näotätoveeringuga, laps ahviga ja muud säärast, kuid põhisüžee jäi samaks. Selles polnud aga probleem, sest iga viimne kui üks teadis, et sama asi juhtub taas ning ideeliselt see ka toimis. Nõrgaks kohaks jäi seekord stsenaarium, mis kahvatus esimese osa kõrval. Siiski, mõned üksikud naljad toimisid täies mahus ning samuti oli keset filmi sattunud üks üsnagi tempokas ja nauditav tagaajamissteen. Kahjuks aga sellest ei piisanud ning nagu järgede puhul üldiselt kombeks, jääb selle seeria parimaks filmiks esimene osa. 6/10