Death Race 2000 (1975)

Death Race 2000 (1975) on 70ndate keskpaika Paul Barteli lavastatud ja Roger Cormani produtseeritud exploitation, täpsemini isegi carsploitationi teos, mis pakub närvikõdi eelkõige neile, kellele ei meeldiks, et nende lastest või vanaemadest üle sõidetaks (kuigi jah, loetelu on tegelt pikem veel). Selle filmi põhjal tehti k kunagi arvutimäng Carmageddon, mida ilmselt paljud on mängind (a no, kui teised pole, siis mina ikka olen). Sama põhimõttega on see filmgi. Cross-country võidusõit, mille lisatakistusteks on suva kodanikud, keda peab lihtsalt elutuks rammima, et siis väike hit 'n' run skoor saada. Carradine sobib rohkem Kung- Fu masteriks kui auto rooli ja Stallownil on vist elu aeg närvidega probleeme olnud. Kui see kõik kõrvale jätta, siis on tegu tagaajamist täis meelelahutusega, mis teeb küll nalja a jätab kohati k labase mulje. Filmi tunnuslause on suhtselt lihtne - aastal 2000 ei ole autoga allaajamine enam kuritegu, vaid lausa rahvussport.

Filmist nii palju, et peategelane šveitsi doktorite poolt kokku pandud Frankenstein (David Carradine) üritab võita järjekordset surmarallit, et oma trooni kaitsta, tähtis on ju võita, selleks vaja tal skoorida võimalikult palju punkte ajades alla teele ettejuhtuvaid inimesi ning tehes muid trikke, et võistlustules esikohale trügida. Tal on aga uus navigaator (vb et k kaardilugeja), sest kõik eelnevad on hinge heitnud, sedapuhku peab ta sõitma koos Annie Smithiga(Simone Griffeth). Võistlemas on aga k veel kurjust täis ja kogu aeg vinguv Machine Gun Joe Viterbo (Silvester Stallone), kes ei taha mitte alla vanduda ühegi võistlusetapi järel. MG Joe sõidupartneriks on aga vähese taibuga Calamity Jane (Mary Woronov), kelle kohta Joe ütleb kord isegi kartulinägu, kui see teda väga närvi ajab.
A no meelelahutust oli, kuid külmaks jättis see ruuduline pilt, milles ma loodan, et Ruut süüdi ei ole, a teinekord ripin endale blu-ray, et pikselgraafikat vältida, sellest k vähe ebaadekvaatne 4/10.

Ya'll b Gettin stallowned!

Vasaku silma kaotas 95ndal, nina kaotas vist 97ndal. who knows.

Svastika-Matilda koos Herman the Germaniga.

Natüürmort beebiga?

Rehvid veriseks. vrmm vrmm!

Kamoflaaz (ehk et seinaga ühte värvi)

Frankenstayni kummardajad aka vabasurmaminejad.

Viisakamad vs vähemviisakamad lauakombed.

Armastus või siis moodsas keeles nipslip gallery.

Frankenstein, your biggest fan, Stan!

Ilsa, She Wolf of the SS (1975)

Tükk aega tagasi exploitationfilmide tagamaid uurides jäi vastava žanri natsirakukese kohta infot otsides ette selline nimi nagu Ilsa, She Wolf of the SS . Oma kõlava nime tõttu sai film arvutisse tõmmatud, kuid mingil põhjusel jäi ta sinna tükiks ajaks oma vaatamiskorda ootama. Alles peale Kalveri arvustust otsustasin filmi lähimal ajal ära vaadata. Oodates klippide järgi midagi õõvastavat tuli pettuda, sest üldises plaanis oleks justkui tegemist olnud veidra softcore pornoga.



Lugu ise räägib suurt büsti omavast MILFist, kelle kohustuseks on olla natsliku Saksamaa ühe koonduslaagri juht. Vastavas laagris viib ta läbi võikaid eksperimente, mille tulemusena tahab fräulein Ilsa tõestada, et üks korralikult treenitud naine suudab taluda pinget ja valu ja muid stressi tekitavaid faktoreid palju paremini kui üks mees. Mille kuradi pärast on vaja igal ohvril katsete ajal alasti olla ei seletata, Ilsa isegi ei mõtle selle peale ning surub elektriseeritud dildo katsealuste jalge vahele, lõigub ja piitsutab neid, keedab, kurdistab neid ning teeb kõike muud piinarikast. Liigset ning seletamatut paljast naiseihu leidub ohtralt mujalgi, kui laagri karme reegleid rikkunud mees ja naine topless-naissõdurite poolt surnuks piitsutati või kui tähtsale kindralile ainult põlle kehakattena kasutav naine veini toob.



Kuid ega ka Ilsat kehastav Dyanne Thorne riideid seljast heitmata jäta, tema rautab laagri vange ning kui nende sooritus ei ole rahuldav, kaksab neilt vända otsast ning saadab pealinna tuttavale tohtrile oma kollektsiooni tarbeks. Kui laagrisse satub aga blondipäine Wolfe, vahetuvad rollid ning Ilsast saab oma sõltuvuse ohver. Vahelduse mõttes tuleb Ilsal ka oma kodumaad teenida ning virila näoga kindrali näole kuldset dušši pakkuda.



Omamoodi vaatamiselamusega küll tegemist oli, kahjuks vaevasid filmi nii nõrgad näitlejatööd kui ka kohmakad efektid, kus ohvrid suust paksu Rootsi punast välja ajasid, loost muidugi rääkimata. Kergelt sai itsitada tegelaste rämeda saksa aktsendi peale ning kuidas sinna-tänna õhkkonna rõhutamise eesmärgil mõni “Schnell” ja “Achtung” poetati. 4/10

Plusspunkte humoorika lõpulahingu eest. Nii naljakalt halbu efekte pole ammu näinud. Sellel pildil olev mees sai hetk tagasi kuuli kõhtu, mis siis et ühtegi jälge ei ole.