esmaspäev, 16. juuli 2012

The Avengers (2012)


The Avengers jõudis kinodesse maikuus, mina jõudsin seda vaatama minna kaks kuud hiljem. Ma ei ole kindel miks ma seda edasi lükkasin, sest olin ma ju piisavalt igalt poolt kuulunud, et "Hei, kas sa Tasujaid oled juba näinud? S*taks äge film oli!" Enne ilmumist üritasin ennast samuti säästa, jättes põhimõtteliselt iga väljasoleva treileri või videoklipi vaatamata. See oli raske, kuid ma sain sellega hakkama. Ning lõppkokkuvõttes oli see seda väärt, sest mitte ükski nali ei olnud minu jaoks treilerite pooltära rikutud ning elamus oli uus ja värske. Ning milline elamus see oli! Kes veel ei tea (mõnel veidral kombel), siis The Avengers on kulminatsioon Marveli eelnenud filmidele - The Incredible, Captain America, Thor ning muidugi kõikde poolt armastatud Raudmees, mis kogu projekti  vundamendi alla ladus. Lugu on järgnev - kogu maailma ähvardab oht, mida dirigeerib Loki, ning Sam..tähendab, Nick Fury kutsub kokku kõik kangelased, kellega eelnevalt kokku puutunud on, et see hädaoht likvideerida. Lugu on lihtne, naiivne, üheülbaline ning äärmiselt tõhus, tootes suuremal hulgal mõnusat märulit ning muhedat huumorit. Kõrvalainena tekkis muidugi siia-sinna mõni küsitav plot-hole, millele võis tänu filmi üldisele kõrgele kvaliteedile läbi sõrmede vaadata, lisaks olid need suure pildi seisukohalt vaadates üpriski tähtsusetud. Joss Whedon sai hakkama meistriteosega...omas žanris, muidugi. Tasujad ei ole mingi kõrgklassi kvaliteetdraama, mis igal viimsel planeedi asunikul silmist pisaraid kisub, kuid rikkaliku märulifilmina on ta enam kui soovitatav. Tasujad on see kõige ehedam koomiksifilm - mitmekülgne, värviküllane, sündmusterohke, ning mis kõige tähtsam, ei mingit emotsemist oma surnud vanemate üle. 10/10


teisipäev, 3. juuli 2012

The Dark Knight Returns




Kes meist ei teaks sellist superkangelast nagu seda on Batman - nahkhiirekostüümis mööda pimedaid tänavaid luurav mees on aastakümnete jooksul korra edukalt majja löönud, teda kardavad kõik kurjategijad ning pole olemas meest, kes oleks temast parem detektiiv. Kuid mis juhtub siis, kui aeg võtab oma ning isegi superkangelased jäävad vanaks? Sellele küsimusele üritab vastata Frank Milleri The Dark Knight Returns, Batmani lugude üks paremikke.

See koomiks ise nägi ilmavalgust aastal 1986; aegadel, mil Frank Milleri nimi oli Batmani fännide seas au sees. Lisaks sellele, et Batmanist on saanud vana mees ning tema kostüüm on hetkel varnas rippumas, on valitsus sundinud pensionile minema pea et iga viimse kui superkangelase, välja arvatud Supermani. Sellega tulenevalt on Gotham Citys võimust võtnud kurjategijad ning elanikud elavad ennast Mutantideks kutsuva jõugu hirmus. Kui aga pildile ilmub üks Batmani vanadest vaenlastest, on see Bruce Wayne'i jaoks viimane tilk karikasse ning nahkhiiremees leiab 55-aastasena uue elu.

Visuaalselt on koomiks silmarõõmu pakkuv, seda just Milleri äratuntava veidra, kuid toimiva stiili tõttu. Loosse mahub nii mõnigi pööre, mille kohta isegi M. Night Shyamalan hüüaks: "What a twiiiist!" On nii tõuse kui langusi, kurbi kui ka rõõmsaid hetki. Lugu paneb ennast lugema, sest tahes-tahtmata tekib huvi, et milliste raskustega vana superkangelana maadlema peab, et võit siiski koju tuua. Kellele Batman meeldib, sellele kohustuslik, kellele koomiksid meeldivad neile niisamuti. Kellele mõlemad vastukarva on, siis...jumal aidaku teid.