Ma olen alati arvanud, et olgu ühe filmiseeria järjed nii kohutavad kui tahes, siis esimest osa ei suudeta ikkagi ära rikkuda, aga võta näpust - Saag 3D sai sellega hakkama ning peale kõne all oleva filmi nägemist vaatan ma paratamatult esimest osa teistsuguse pilguga. Muidugi oli esimene osa esmasel vaatamiskorral kõige parem just oma värskuse ja müstilisuse tõttu, aga nähtavasti on filmitegijad võtnud nõuks iga osaga seda salapära kergitada ning uusi asju vanade sündmustega niivõrd kehvalt kokku haakida, et õudne. Taaskord näeme uusi tegelasi, kes on kas Jigsaw spetsialistid politseivägedes ning vanu tegelasi, kes ainult hetkeks ekraanile hüppavad (Tobin Bell on seekord vaid ühes stseenis figureeriv). Lugu on kehv, lõksud on igavad (ning taaskord kohati ka loogikavabad), gore on muidugi jätkuvalt rõve, näitlejatööd on pea et olematud, lugu on niivõrd etteaimatav et õudne... kuid see kõik on tühine selle kõrval, et 3D selles filmis on pea et OLEMATU! Kokku võiks loetleda nii umbes 5 stseeni, kus 3D ka natukenegi kasutada üritati, kuid kõige huvitavam effekt piirnes sellega, et filmi subtiitrid tundusid näole lähemal olevat. Saag 3D on ehe näide kuidas teha 3D filmi - tee sitasti, aga raha jookseb. 4/10
1 kommentaar:
wööRd!
a ja see k et subtiitrid võiksid nagu olla erinevatel kaugustel, kui erinevad tüübid räägivad, that'd be kick ass:D
Postita kommentaar