Kuvatud on postitused sildiga ajalugu. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga ajalugu. Kuva kõik postitused

kolmapäev, 8. veebruar 2012

The Pianist (2002)

The Pianist (2002) on šokeeriv ja vastikult tõepärane ajaloodraama II maailmasõjaaegsest juutide tagakiusamisest Poolas. Kurikuulsa režissööri Roman Polanski (kelle sulest veel ilmund Chinatown (1974), Rosemary's Baby (1968) ja Ghostwriter (2010) - to name a few) vändatud kahe ja poole tunnine filmilugu baseerub suuresti juudisoost muusiku Wladyslaw Szpilmani elul, aga segatud on k Polanski enda lapsepõlve juhtumisi. Peaosatäitja kaotas kaalu spetsiaaldieediga ning müüs oma korteri, auto ning keeldus TV vaatamisest - kõik selleks, et lihvida oma rollisooritust ja saavutada vajalik mindstate. Film teenis omal ajal 3 Oscarit - esimene parima peaosatäitmise eest Adrian Brody arvele, teine Roman Polanskile parima lavastajatöö eest ja kolmas parima kohandatud stsenaariumi Ronald Harwoodile. Meeldejäävaimad kohad olid tiibadega ratastool, asfaldisupp ja konksus ninaga näitleja konksus sõrmedega klaverisoollood.

W. Szpilman (Adrian Brody) mängib parasjagu klaverit linti, kui algab linnade pommitamine..Imepäraselt juhtub, et klaverimängur kohtab raadiomajas ühte naisfänni Dorotat (Emilia Fox), kellega areneb tugevam sõprus, mis võis päästa k tema elu, umbmäärases mõttes siiski (ei maksaks sündmustest veel ette rutata). Natsid hakkavad vaikselt juute märgistama käepaelaga ning ehitatakse üks geto Warsawisse. Edasi kulgeb kõik juba hinge kinni hoides, kuna teos on mõnus thriller, mis ei tohiks jätta külmaks kedagi, kes sellele oma pilgu peale heidab kui Kanter ketast, siis ikka üsna kaasahaaravalt. Nagu ütleb filmi tunnuslause - "Music was his passion. Survival was his masterpiece," siis EI ACTALE! 10/10

Vaade Warsawi getole, ühele vähestest getodest, kust puudusid mustanahalised räpparid, jus sayin.

Hi, guys! We be doin' some fly-bys!

Szpilman arendamas vaikselt oma DJ-skilli.

Adrien Brody winning an Oscar® for The Pianist -
http://www.youtube.com/watch?v=8HgWANva9Xk

pühapäev, 3. aprill 2011

Caligula (1979)

Caligula (1979) on üpriski ebaharilik ajaloofilm, milles sisaldub kõige rohkem tõtt ilmselt selles, et Vana-Rooma oli tõesti paganlik Rooma, kus inimesed janunesid vere ning liha järele ja seda juba küllaltki perverssel moel. Need, kes olid ausad, mõisteti surma, kes aga ebaausad, said elu täiel rinnal nautida. Sõna homofoob puudus leksikonist, kui veel tseesar Tiberius pidas nii naisi kui mehi oma armukestena. Usuti, et see, kes sureb, näeb Isist, viljakuse jumalannat. Filmi lavastasid Tinto Brass ja Bob Guccione. On üsnagi hästi näha, et Guccione tahtis selle filmiga pornot massidesse suunata, kasutades Malcolm McDowelli näitlejameisterlikkust ja rõhuvat vägivalda, sisaldades küllaga mees- ja naissuguorganeid ning verd ja soolikaid. Mida oli veel väga naljakas näha, et inimesed pelgasid palavikku nagu katku, joostes pakku kui prussakad päevavalguses.

Film siis endise Rooma tseesari Tiberiuse (Peter O'Toole) valitsusaja lõpust ning sellele järgneva valitseja Caligula (Malcolm McDowell) elu ilust ja valust. Caligula üritab valitsejaks saades abielluda oma õe Drusillaga (Teresa Ann Savoy) , keda ta väga armastab, nagu ikka päris päris palju, et lihtsalt õena teda hoida. Kuna aga Roomas ei ole veel lubatud intsestsuhted, mis tollal olid ainuüksi Egiptuses seaduslikult peetavad, siis tuleb Caligulal leida endale teine naine, keda ta saaks endale seaduslikuks abikaasaks võtta ning, kes sünnitaks talle sealjuures veel ka lapse. Õnnelikuks väljavalituks osutub liiderlik ja hurmav Caesonia (Helen Mirren), keda Drusilla kohe mitte ei taha tseesarile soovitada (ilmselgelt tegu armukadedusega ja vähese litsakustasemega ta õe poolt, et mitte heaks kiita Caesoniat). Loomulikult ei puudu ka salakavalaid vandenõusid sepitsevaid senatimehi nagu nt see naljaka nimega lohh Longinus (John Steiner).
Film ise oli üsna kehva ülesehitusega, niisiis ei McDowelli suurepäraselt veenev rollisooritus Caligulana ega ka võidukas 69-t sisaldav lesbistseen ei suutnud päästa seda kahe- ja pooletunnist filmi, nõnda ka skoor kuskil seal 6/10.

Longinus kaadris (hähäähäääh).

Hobusega voodis. whaa-whaaad?!

Väike nipple-cripple võõra mehe naisega.

Õde ja vend intsesti ülistavas harmoonias.

Mingi kummaline värdjas kuldse sugutipea embuses. Friikish- äint it?!

Riideid pelgav Helen Mirren. Ütleks, et täitsa kombekas poosis. x)

Ja veel üks Longinus.

reede, 18. märts 2011

The King's Speech (2010)



The King's Speech oli tõesti hea film, kuid kas ta oli ka väärt Oscarit? Mm, ei. Tema võit tundus rohkem ohutu lahendusena kui võitu väärt filmiga, justkui oleks Oscari toonud just nimekas näitlejatekogum või kurva tooniga lugu, mitte iga detaili täiuslik koostöö. Siiski tuleb tunnistada, et näitlejatöö oli tõsiselt nauditav, eriti meeldis Geoffrey Rush. Eks kohati oli ka langusi pinges ning tuli ette ka igavaid hetki, aga lõppkokkuvõttes oli elamus täiesti olemas. Lihtsalt ta ei olnud täiuslik. 7/10