laupäev, 23. mai 2009

From Dusk Till Dawn (1996)


From Dusk Till Dawn võib väga vabalt olla minu uus lemmikfilm ning võin juba varakult ära öelda, et teosele kukuvad maksimumpunktid ja kuuleb ainult kiidusõnu. Nautisin igat hetke ja tagantjärele kiitsin iseennast, et olin jätnud ta varem vaatamata (arvutis oli ta juba pikemat aega seisnud), sest peale pikka ja väsitavat päeva oli see film justkui vihm peale põuda. Film pakkus kõike – põnevust, huvitavaid ja sümpaatseid tegelasi, märulit ning parajal hulgal huumorit. Kõike seda pakuvad ja kombineerivad režissööritoolis istuv Robert Rodriguez ja stsenaariumi kirjutanud Quentin Tarantino (idee pärineb originaalis Robert Kurtzmanilt, kes maksis Tarantinole, et too lühiloo põhjal stsenaariumi kirjutaks).



Film justkui pakuks kaks erinevat lugu, tegemist siis nö. 2-in-1 paketiga. Algusminutid lubavad kaasahaaravat põnevikku, mille keskmes on kaks seaduse eest põgenevat venda koos pantvangi võetud perega ning nii umbes tund aega seda ka pakutakse, poole filmi pealt keeratakse aga kõik pea peale ja tegelased pannakse vastamisi üleloomulike olenditega. Kompotile lisatakse vürtsi hea muusika ning humoorikate tegelastega, eesotsas tüübiga, kelle pükstest hüppab välja peenisekujuline revolver.


Näitlejatööd olid samuti head. George Clooney oli parajalt badass tüüp ning Quentin Tarantino, kes tavaliselt oma filmides keskpärasena on tundunud, jättis siin oma psühhopaadirolliga vägagi sümpaatse mulje. Harvey Keitel, kes samuti just Tarantino filmides (vaatamata faktile, et ta on hea näitleja) on jäänud minu jaoks külmaks, muutus siin aga sümpaatseks habemikuks.


Kokkuvõtvalt oli tegemist väga head lugu omava filmiga ning vastava tandemi ja pulpkino austajatele on see kohustuslik tükk. Nagu lubatud – 10/10.




Leia viis erinevust.

3 kommentaari:

Cochrane ütles ...

Jah, igati nõus. Tegu on tõepoolest tasemel filmiga. Kahjuks, kuigi ootuspäraselt, ei saa sama öelda selle järje kohta. Kolmandat pole näinud, kuid ega seegi võrdlust välja kannata.

ruut ütles ...

Ma olen otsustanud teist ja kolmandat osa mitte vaadata, et mitte elamust rikkuda.

Ralf ütles ...

Järjed võid südamerahus kõrvale panna kuid Full Tilt Boogie dokumentaal on küll mõnus.

MA NÄGIN SEDA FILMI KINOS! Kah üks lemmikuid ja olin täiesti ogar kui nägin, et CC Plaza seda Verise Volbri raames näitab. Terve publik möirgas naerda ja elas muidu kaasa. Kahju, et enam selliseid ei tehta.