Viimasel ajal on silma jäänud asjaolu, et Sherlock Holmesi uusim film on saanud pea et igalt poolt vastu pükse ning käivad jutud, et seekordne uusversioon ei kõlba kuhugi ja isegi kui vaadata sobikski, siis on ta kõikide teiste tõlgenduste kõrval ikka suhteliselt nutune. Lisaks olevat ta veel homoseksuaalse alatooniga ning Guy Ritchie režissöörikäsi olevat nüriks muutunud.
Ju olen siis ma nende väheste hulgas, kellele film meeldis ning kellele vigu vähe silma jäi. Lugu oli mõnus, alguses ehk veidike võõrastav, kuna stsenaristid otsustasid sekka lisada ka veidike maagiat, kuid lõppude lõpuks tundus asi toimivat. Näitlejad olid vägagi sümpaatsed, eriti positiivse üllatuse tegi Jude Law, keda siiamaani olen mina näinud enamjaolt siiski tüüpiliste playboyde või muidu iluspoisside rollis. Robert Downey Jr. oli samuti nauditav, olgugi et Holmes ei olnud seekord sajaprotsendiline härrasmees; Mark Strongi võimetes ei saanud samuti kordagi kahelda. Vaid Rachel McAdamsi Irene Adler oli suhteliselt hädine ning rikkus üldist pilti.
Londoni visuaalne pool oli mõnus ning natuke oli lisatud sinna-tänna ka õhkõrnu steam punk elemente, seda kahjuks aga liiga vähe. Eriti meeldis veel soundtrack. Üleüldiselt meeldiv film ning vaataks teine kordki. 8/10
Salajutt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar