Augustikuu esimene täisnädal on nüüdseks möödanik ning on aeg ka Kinoprojektoril vaikselt suvepuhkuserežiimilt tagasi "päris ellu" tulla. Et aga ennast mitte ära väsitada kohe suure hurraaga, maksame enne lühidalt ära mõned kalavõlad ja teeme kiirelt juttu filmidest, mis suve jooksul nähtud, kuid senini kirja panemata, enne kui naaseme nendele radadele, mida mööda viimastel päevadel tallatud on.
Prince of Persia: The Sands of Time põhineb samanimelisel videomängul ning tegemist on hea mänguga. Vägagi hea mänguga. Seega pole ka ime, et lootused seekord veidike kõrgemad olid ning silmad lootsid näha seda päeva, mil videomängude põhjal ka üks korralik film tehakse, mida häbi vaadata pole. Ning, oh imet, minu soov täitus, sest PoP oli täiesti korralik seiklusfilm, kus sai huumorit, mõnusat äktsionit, silmal oli ilus vaadata, lugu oli täiesti normaalne ning näitlejad said oma tööga rahuldavalt hakkama. Kinos käies sain elamus ja nautisin filmi, seega asi läks korda.
Siiski, norida tahaks ka natuke ning seda loo arvelt. Kuigi teoreetiliselt oli kõik nagu paigas, siis praktikas ujus pinnale kaks viga: esimene neist on Dastani ja printsessi vaheline keemia, mis on väga, väga klišeeline ja juba väga vana teema; teine viga avaldub aga selles kui ettearvatav film olla võib, osasid loojuppe võib juba miilikauguselt märgata, pahad tegelased on juba enne kinno tulemist teada (ilma et oleks kusagilt lugenud) ning lõpp...no ütleme nii, et pea igas filmis/sarjas/raamatus (häbitu üldistamine), kus mängus on ajamasin või muu särrane vahend on lõpplahendiks see, et kõik vahepeal persekeeratud asjad saavad ühe suure ajas tagasi minemisega lahendatud.
Sellele vaatamata jäin mina vägagi rahule. 8/10
2 kommentaari:
Videomängul maiäss. Telekamängul ikka.
No kuna "videomäng" on üldine termin, siis ma viga ei näe.
Postita kommentaar