kolmapäev, 25. november 2009

Inglourious Basterds (2009)


Selle postitusega olen suht meelega kaua oodanud, sest ootasin et QT uusima filmi tekitatud elamused imbuksid ning et saaks ikka korralikult nähtud asju analüüsida. Tõenäoliselt tuleb sellest ka meie blogi ajaloo kõige pikem post, kuigi ma teen kõik endast oleneva ja üritan ennast tagasi hoida.

Esimene kord nägin treilerit kuskil aasta alguses ning momentaalselt tekkis mentaalne erekas ning augustikuu tundus nii kuradi kauge olevat. Iga kord peale seda kui kinno sattusin ja treilerit nägin oli sees nii hea ja soe tunne, samas oli ka ootusärevust ja pingekruvimist. Rääkimata sellest, et treilerit sai ka netist kõvasti käiatud. Nii mittemidagiütleva ja samas niivõrd kõneka klipiga oli tegu, et rõve lausa. Igasugustest edasistest klippidest ja piltidest ja muust jamast aga loobusin, et endale võimalikult vähe spoilerdada, et kui päev lõpuks käes on, siis saab film täiesti puhtalt lehelt alustades vaadatud.

Kui asi aga kinodesse jõudis, siis üritasin natuke kannatada, et mitte sigatäis saalis kossitada, kus osa rahvast omavahel möliseb ja lõugab ja lägastab nii et vähe ei ole. Filmi jõudsin vaatama nädalaid hiljem, avastades et film tõmbab jätkuvalt lademes rahvast kohale, õnneks mitte nii palju, seega ruumi oli ja kõik läbustajad olid koju jäänud. Hiljem sai seda veel koos tüdrukuga vaatamas käidud, seega sai sellest senimaani ainuke film, mida olen kaks korda kinos vaatamas käinud. Esimesel korral lahkusin saalist igatahes suurima naeratusega, mis mu huulil kunagi olnud on.


Fuck me, nii palju möla ja filmini pole jõudnudki...Nagu nüüdseks peaks juba selge olema, siis olen ma totaalne Tarantino hoor, vaadates ja nautides iga ta filmi, nende tegelasi ja näitlejate valikut, dialooge ja ofkoors, tema imelist playlisti koostamise annet, kõik elemendid olid ka siin saadaval. Lugu - juudi päritolu sõjasalk läheb Prantsusmaale natse elimineerima, samal ajal kui natsid juute hävitavad ja propagandamasinat käiavad - oli Qt filmide arvestuses piisavalt uudne ja huvitav.

Muidugi oli ka asju, mille üle nuriseda võiks, näiteks oli Tõpraid kuidagi vähevõitu ekraanil ning üleüldse kasutati nende potentsiaali suhteliselt kesiselt ära. IMDBs varem natuke surfates jäi tunne nagu igalühele neist oleks QT üritanud luua tausta ja oma pisikese osa, kuid filmis see ei kajastunud, eriti kuna pea et pooled neist ei saanud põhimõtteliselt üldse ekraaniaega ega sõna suust ("Yes, Sir!" ei loe, kamoon). Rohkem oleks tahtnud nii Pitti kuratlikult hästi portreeritud Aldo Raine'i, Til Schweigeri muhedat Hugo Stiglitzi või ka Eli Rothi "Juudikaru". Üleüldse oli siiski hea loo puhul tunda sellist tahumatust, justkui lihvimata teemanti puhul. Pusletükid nagu sobisid omavahel kokku, kuid kohati oli tunne et vahepeal oli nende kohale asetamiseks ka vägivalda kasutatud. Tegelased, nagu seda oli Melanie Laurenti tegelaskuju neegerarmuke, olid kuidagi kohatud ja ilmusid justkui tühjast kohast, samuti oli veel ka teisi elemente, mis justkui oleks sinna sisse topitud, selleks et liikumisruumi aina vähem ja vähem oleks. Aga samas sitta kah, kuna QT võib teha oma filmidega mida iganes tahab, sest lõpptulemus on alati (minu jaoks vähemalt) üle lati minek.


Näitlejatevalik oli nagu alati võrratu. Filmi kõrghetkeks oli vast hetk, mil Pitt oma rämeda lõunaosariiklase aktsendiga itaaliakeelseid väljendeid mokaotsast poetas. Muidugi olid ka kõik teised hetked, mil ta ekraanil oli, säravad. Praeguseks juba palju kiitust saanud Christopher Waltzile ennustatakse raudkindlat Oscarit ning eks ka mina kiidan takka, sest niivõrd sümpaatset ja mesimagusa jutuga natsi pole mina enne oma elus näinud. Eestlastele "Komissar Rexist" tuntud Gedeon Buckhardi oli samuti üpriski põnev teistsuguses olustikus jälgida, Til Schweigeri vähese jutuga Hugo Stiglitzi erinevad SSlaste eluküünalde kustutamise meetodeid oli põnev jälgida ning samuti pakkus ka omamoodi huumorit, niisamamoodi olid head nii Michael Fassbender, Melanie Laurent, lapsenäoga Veiko Täär Daniel Brühl ja peaaegu et iga näitleja oli nii kuratlikult võrratu, et paha hakkab. Vaid Mike Myers tundus pisut kohatu, aga eks polnud päris tema elemendis film kah. Eli Roth oli ka päris hea, samas jääb mul vist igaveseks kipitama see, et tema asemel oleks võinud olla Adam Sandler, keda oleks tõega tahtnud selles rollis näha. Tuleb vast "Funny People" ära vaadata ning hinnata kas tegemist oli tema poolt õige teoga "Bear Jew" roll tagasi lükata.


Paljudest blogidest ja muudest arvamustest olen välja lugenud selle, et nii mitmedki inimesed arvasid ühe teatud baaristseeni liiga pika olevat, siin läheb minu arvamus aga teistest lahku - nimelt lõppes asi kuidagi liigagi ruttu ära. Dialoog lippas sujuvalt ja mõnusalt, pinge oli pidevalt õhus ning kui kuulid olid lendamise lõpetanud ja vaikus maa peale laskus, tuli kurb tunne. Geniaalse stseeniga tegemist nii või teisiti. Filmi lõpplahendus oli ka päris äge.

Et kõik see pikk jutt mõistlikult kokku võtta, tuleb öelda et tegemist oli taaskord ühe Tarantino meisterteosega. Mitte just tema parim film, aga pretty darn close. 9/10

1 kommentaar:

Emmenntsee alias MNC ütles ...

Basterdid olid minu arust siiski ju pisikene lisaliin, kelle finaalstseenidesse muukimiseks, filmikeskel natuke legendi kokku keevitati.
Kaks põhiliini olid siiski kino ja sellega seonduvad isikud ning luure/vastuluure tutvustamine* mis hõlmates kõiki kohti ja karaktereid, mis/kes vähegi ette jäid.

Aga neh..kõrtsissteen oli küll kehva eeltööga tehtud, kuid kindlasti üks parimaid kogu kinupildis ning kelle süda ei heldiks, lõunaosariikide kõnepruugis väljustatud ning ülihelisevat itaalia keelt kuuldes...etteaimatav, aga lõbus.

Ja äkki saaks üle sellest, et intelligentseid, aga ajaloost rohkem tuntud kui psühhopaatseid isikuid, peab filmis alati klounidena näitama .


*Millest jäi äärmiselt nõrk x nõrk mulje... rohkem eeltööd mehad.