Peale järeleksamit vihmasel ilmal otsustasin tuju parandamsiseks veidikene filmimaailmale pühenduda ning peale Raudmehe DVD ostmist mõtlesin igaks juhuks kinokava uurima minna, et äkki leidub midagi põnevat vaadata. Kuna Star Trek oli just sobival ajal algmas ning soov vastavat filmi näha juba tükk aega oli, siis ei jäänudki muud üle kui pilet osta.
Star Trek ei olnud mulle võõras asi, sest kunagi sai ETV pealt sarja ikka hoolikalt jälgida (William Shatneriga ofcourse, mitte Patrick Stewartiga). Seega oli päris lõbus tuvastada tuttavaid tegelasi uute näitlejate kehastuses, samuti oli soe ja nohiklik tunne, kui ekraanile ilmus ei keegi muu kui Leonard Nimoy ise (kes on muidugi raamatu “I am not Spock” autor) kehastades seda, keda ta alati on kehastanud. Ajarändamise stooriliin oli isegi päris lahe, just ka selle sama killu tõttu.
Pisikesi vana sarja camp-elemente oli ka siia sisse toodud, nagu näiteks Uhara earpiece või Scotty karjumas kapten Kirkile: “I'm givin' you all she's got!” kui Enterprise'i mootorid särtsuvad ja must auk summutit noolib. Tegelased ning nende rollidesse valitud näitlejaskond olid samuti suurepärased – Chris Pine kapten Kirkina, Zachary Quinto sobis suurepäraselt Spocki ossa, rääkimata Simon Peggist ning tema sooritusest Scottiena. Pegg ei olnud ainus huumoritootja, sest Anton Yelchin säras igal hetkel ning ajas suu muigele, kui vene nooruk Chekov suu lahti tegi. Isegi paljukirutud ning Soprano poolt halvimaks kurjamiks tituleeritud Eric Bana kehastatud pahalane Nero oli täiesti talutav.
Kokkuvõtlikult oli Star Treki näol tegemist igati laheda kosmosemäruliga, mis minustki väiksemat sorti Trekkie suutis teha. Tulevikus loodan seda filmi kindlalt enda filmiriiulis kohata. 9/10.
Karisma!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar